Valetamine

Igal inimesel on elus omad põhimõtted ja väärtushinnangud. Kuna inimesed on erinevad ja nende kasvukeskkonnad on ka olnud erinevad, siis nad hindavad ka erinevaid asju ja omadusi.

Mina hindan ausust. See on minu jaoks nagu üks peamisi ja kõige olulisemaid väärtusi ühe inimese juures.

Suhte puhul on minu üheks postulaadiks see, et suhte vundamendiks on usaldus. See on toimiva ja tugeva suhte alus. Nii kaua kui on usaldus (kahe inimese vahel), nii kaua saadakse ka kõikidest raskustest üle.

Minu seisukohaks on ka see, et vale ja valetamine lõhub usalduse, seega ka suhte vundamendi. Ning pole oluline kui pikk oli see suhe või kui tugevad olid tunded. Kui pole usaldust, siis pole ka suhet.

Öeldakse, et susaldust saab kaotada vaid korra. Kuid mina olen ühe inimese vastu usalduse kaotanud kaks korda. Päris raske oli pärast usalduse kaotust inimest taas usaldama hakata. See võttis meeletult aega. Võib-olla ma ei suutnudki seda enam 100%-liselt, aga ise ma tundsin, et suutsin teda usaldada täielikult.

Igatahes. Õppisin ma seda inimest uuesti usaldama ja ma tegin seda pimesi. Olin enda üle nii uhke, kui suutsin teda usaladada ja anda talle ruumi ning distantsi (nii füüsilist kui ka vaimset). Olin veendunud, et ta on mu usaldust väärt ja kui tekib probleeme, siis tuleb ta esmalt minu juurde ning me räägime sellest. Olin mitmel korral rõhutanud seda. Kuulsin tema nõusolekut ja arvasin, et ta sai aru. Aga tegelikult ta vist ei saanud aru või me ei mõistnud või ei hinnanud seda ühtemoodi.

Kokkuvõttes, sain ma selle pingutuse ja teistkordse usaldamise eest nii rängalt karistada, et enam ei taha… Ei taha seda inimest usaldada ja on raskusi ka teiste inimeste usaldamisega. Tean, et sain väga haiget ja paranemine võtab aega. Seega ei kiirusta ma selle usaldamisega. Õpin vaikselt teisi inimesi usaldama. Tuleb tunnistada, et see teekond saab olema hästi pikk ja konarlik, aga ma püüan nautida igat minutit.

Eelnevaga tahtsin püüda näidata, kui oluline on minu jaoks ausus.

Kuid järgnevalt kirjutan ma sügavamalt aususe vastandist ehk valetamisest. (Selle kohta sobib väide, et tunne oma vaenlast.)

Psühholoogiaprofessor Talis Bachmann ütleb, et valetamine on keeruline psühholoogiline protsess, milles osaleb peaaegu kogu keha (Jõgeda, 09.12.2012). Ma ise olen väga kehva valetaja ja ma ei püüagi seda oskust endas arendada. Ise olen küll tundnud, et valetamine on väga energiakulukas ja nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske. Tõesti võib halvata tervet keha. Kuid teiste inimeste sisse ei näe ja teiste inimeste tundeid (vähemalt mina) ei suuda tunda. Seetõttu jääb vahel mulje, et mõnele inimesele on valetamine nagu „lapsemäng“. Ühesõnaga ei valmista mingeid probleeme ega süümepiinu ja on kergem tegevus kui tõerääkimine.

Miks saab valetada? Uuringud kinnitavad, et ka spetsialistid „tabavad vale ära vaid pooltel juhtudel, s.t enam-vähem sama palju kui kulli ja kirja visates, ütleb FBI valetamisekspert Joe Navarro. Loogiline – kui valetamise äratundmine oleks lihtne, siis me ju ei valetakski.“ (Jõgeda, 09.12.2012) Siinkohal on taas usaldusel suur roll. Inimene saab teisele inimesele valetada, kui see teine inimene usub seda valet ja usaldab seda esimest inimest. Aga kas tasub usaldavat inimest ja usaldust karistada valega või valetamisega? (Oleneb olukorras ja valetaja eetikatunnetusest.)

Kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor Talis Bachmann ütleb, et valede palett on väga lai, hinnang neile sõltub sellest, kas tegemist on eksitusega või milline on selle moraalne tagapõhi. Ta lisab veel, et tõepoolest, kõik esitavad tegelikkusele mittevastavaid väiteid. „Küsimus on, mis põhjustab ebatõest kommunikatsiooni ja kas see on valetamine või heauskne eksimine. Üks asi on teadmatusest valetamine, hoopis teine aga teadlik vale. Viimased jagunevad omakorda populaarse jaotuse järgi mustadeks ja valgeteks valedeks. Mustad valed lähtuvad ebaeetiliselt ja ebamoraalselt pinnalt, valged valed tulenevad kas viisakusest või teistest n-ö humaansetest kaalutlustest.“ (Jõgeda, 09.12.2012)

Mina valetamist ei poolda. Püüan ise valetamist vältida. Ka ei õigusta ma neid väikseid valgeid valesid. Samas pean möönma, et tõesti on olukordi, kus tõtt rääkida ei saa või see põhjustaks teisele liiga palju põhjendamatut valu. Kuid sellisel juhul võib ju vaikida. Ma ise kasutan pigem seda varianti valetamise asemel. Sellises olukorras oleks väide “ei kommenteeri” kõige ausam vastus (Jõgeda, 09.12.2012).

Bachmann on ka öelnud, et valetamine kui teadlik ebatõe esitamine on psühholoogiline enesekaitse. Mõnel juhul on see ka kellegi teise kaitsmine. „Kui valetamine lähtub mingitest eetilistest kaalutlustest, siis on see talutav. Aga enamasti on see ikka enesekaitse.” (Jõgeda, 09.12.2012)

„Kui inimene valib täie teadmise juures valetamise, peab tõe rääkimine ikka väga ohtlik olema. Asi peab olema seda väärt, sest psühholoogilises plaanis on valetamine keeruline ja vaevarikas ülesanne. Inimese organismis, alates aju närvirakkudest ja lõpetades jalalabadega, käivitub hulganisti protsesse, mida korralik valetaja peab suutma kontrollida ja ohjata, sealjuures automaatsed emotsioonid.“ (Jõgeda, 09.12.2012)

“Muutused tekivad üheksal juhul kümnest. Enamik inimesi on ikkagi moraalsed olevused ja teavad, et valetamine on paha ja sellega kaasneb esiteks süümepiin, teiseks kartus. Kolmandaks: valetamise varjamine on keeruline tunnetuslik tegevus, keerulisem kui enamik igapäevaseid tavalisi mõtteid. Aktiveeruvad ka mehhanismid, mis teadlikku töömälu ja tähelepanu koormavad.” (Jõgeda, 09.12.2012) Seega on valetamine energia ja igasuguse muu ressursi raiskamine. Siinkohal ma ei saagi aru, miks inimesed kulutavad oma energiat ja mõttepotentsiaali valetamise peale. Siia juurde kuulub ka suurustamine, mille all antud kontekstis mõtlen ma seda, kui inimene räägib oma uhketest autodest, suurepärastest valikutest ja võimalustest ning tasuvast tööst, mida tal tegelikult ei ole. (Palju lihtsam ja tulusam või kasulikum oleks valetamise asemel mõelda hoopis strateegiale, kuidas need ilusad unistused saavutada ja rääkida reaalsest hetke olukorras ning olla aus.)

Kas eksimine on valetamine? Või kas teadmatusest pidada tõeks väiteid või seisukohti, mis ei ole tõed (st on valed), kas see on valetamine? See on juba eetika ja filosoofia küsimus ning igaüks võib siin edasi ise mõtiskleda.

Inimeste üheks omaduseks on tunnetada ja tajuda. Kuid kas alati saab olla kindel selles, mida tuntakse või tajutakse? Vanasõna ütleb, et oma silm on kuningas, kuid see kuningaski võib teinekord mööda panna. Siin kohal on Bachmanni selgitus järgnev, et “psüühikale on üldse omane aeg-ajalt eksida. Taju tasemel eksimus tuleb tihtipeale sellest, et tahetakse näha üldist ja põhimõttelist. Aga mõnikord viib üldistamise püüd selleni, et ollakse kallutatud oodatava ja eelistatava poole.“ Ta lisab veel, et „inimene kaitseb automaatselt oma varasemaid tõekspidamisi ja hoiakuid ja seda, millesse ta usub. Me tajume maailma valikuliselt ja valikuliselt ka eirame asju, ei märka ebameeldivat. Psüühika on väga valikuline. Vastavalt sellele, milline on ootus ja hoiak, nii ta ka maailma tõlgendab.“ (Jõgeda, 09.12.2012)

Järgnevalt valetamisest natuke teaduslikuma poole pealt (Mis toimub valetaja ajus?)

Inga Karton kirjutab doktoritööd teemal “Ebasiira kommunikatsiooni neurobioloogiliste signatuuride uurimine kombineeritud elektroentsefalograafia (EEG) ja transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMS) meetoditega.” ja tema juhendajaks on Talis Bachmann. Selle töö jaoks teeb ta katseid, kus inimesed näevad ekraanil värve ja siis peavad nad ütlema, mis värvi nad näevad ning nad võivad ka valetada. (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Enne kui katses osaleja hakkab värve nimetama, mõjutatakse magnetimpulssidega tema ajus ühte väga täpselt välja mõõdetud kohta. Selleks on ajukoore piirkond, mis — varasemate uuringute põhjal — aktiveerub, kui inimene valetab. Pärast kuue ja poole minuti pikkust mõjutamist näidatakse eksperimendis osalejale slaide siniste ja punaste ringidega

Selgus, et vasak ja parem ajupool käituvad valetades erinevalt. Kui magnetiga “väsitati” paremat poolt, tundis inimene suuremat soovi tõtt rääkida — kui ikka ekraanile ilmus punane rõngake, siis nii ta öelda kavatseski. Vasakule poolele “sirakat” saades anti rohkem valesid vastuseid. “Sirakat”, olgu öeldud, tajub mõni katsealune kõdina, mõnel tõmbleb korraks silmalaug, aga suurem osa ei tunne midagi.“ (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Valetamisega seotud piirkonnad ajus on eelkõige eesmine tsingulaarkorteks, torsolateraalne prefrontaalkorteks, enesekohaste valedega on seotud tagumine tsingulaarkorteks, emotsioonide puhul, mida püütakse kontrollida, orbitofrontaalkorteks ja veel mõned alad, loetleb Bachmann. Neid ajupiirkondi skaneeritakse: kui inimene midagi teab, mida ta tahab varjata, siis ta võib sellest küll mitte rääkida, aga ajuprotsesside aktiveerumine näitab, et ta ikkagi teab ja tunneb ära, millest jutt.“ (Jõgeda, 09.12.2012)“ Kuid „valetamisega seostuvad aju piirkonnad seostuvad ka enesekontrolli ning informatsiooni sorteerimise ja võrdlemisega“ (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012). Seega ei saa võtta ka selle meetodi tulemust 100%-lise tõena, kuid see on oluline edasimenek selles valdkonnas.

„Pole uudis, et kui inimene valetab, võib tal vererõhk tõusta, peopesad higistada, süda kiiremini põksuda… Seda kõike valedetektor ehk polügraaf ehk emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika mõõdab. Ometi on valedetektori eksimisvõimalus ebalust tekitavalt suur. Polügraaf tuvastab tõe või vale rääkimise ainult pooltel juhtudest. On külmaverelisi valetajaid, kellel ükski närv ei liigu suust jama välja ajades. Just seetõttu ei tunnista polügraafi Saksamaa ja suurem osa Euroopa riike on valedetektori suhtes skeptilised. Ameerikas lubavad polügraafi kasutada 24 osariiki. (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

Karton ütles, et ega veel väga täpselt teada ei ole, mis inimese peas valetades toimub. Mingid piirkonnad aktiveeruvad, mõned neist asuvad ajukoores, mõned sügavamates struktuurides. Nemad saavad oma laboris uurida pindmisemaid, ajukoores asuvaid piirkondi. (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Valega kaasneb ka süü- ja piinlikkusetunne — needki tunded “asuvad” kindlates ajupiirkondades. Vastavaid piirkondi magnetiga stimuleerides on võimalik neid tundeid ka kunstlikult esile kutsuda. See metoodika on kallim, täpsem, eeldab suuremat professionaalsust ja on efektiivsem ja usaldusväärsem kui valedetektor.“ (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Iga stiimulit töödeldakse selle sisust sõltuvalt aju kindlas piirkonnas. Valetamise kui sisekonflikti eeldava psüühilise toimingu korral aktiveeruvad ajus sisekonflikti tekkimise ja ohjamisega seotud piirkonnad. Niisiis tuleb need piirkonnad kõigepealt välja selgitada. Seda tehakse kompuutertomograafiga. Seejärel kinnitatakse vastavasse piirkonda mõõteklemmid.

Magnetiga mõjutamine kutsub ajus esile ajutise bioelektrilise müra ja lülitab hetkeks välja vastava piirkonna funktsioonid. Neid muutusi — biopotentsiaalide komponenti P300 — mõõdetaksegi.“ (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Ajukoores tekkivaid närvirakkude elektrilaenguid pole aga võimalik lihtsalt tahtejõu ega isikuomadustega suunata. Samuti pole valetamisega kaasnevat tüüpilist, kordumatut füsioloogilist reaktsiooni veel leitud. On võimalik avastada füsioloogiliste protsesside muutusi, mis kaasnevad emotsioonidega. Valede “väljatöötamisel” aktiveeruvad ajus eri piirkonnad: näiteks teesklemine aktiveerib hoopis teise osa ajukoores kui info varjamine. Valmismõeldud vale puhul on selleks piirkond ajukoore parempoolses osas, spontaanse vale puhul aga eesmiseks tsingulaarkorteksiks nimetatav koht. Kui valetaja parasjagu uusi valesid välja mõtleb, aktiveerub tal selgmine külgmine otsmikuala. Varguse eitamisel aga hoopis teine koht.“ (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

„Kartoni ja Bachmanni töö avastuslikkus seisnes selles, et ajupoolkerad reageerivad mõjutamisele erinevalt.“ Tähelepanuväärseks teeb nende uurimuse asjaolu, et nad märkasid inimese vaba tahte seost ajupiirkondade töö aktiivsusega. (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

Talis Bachmann on öelnud, et magnetstimulatsiooni kujul pole tegu imelise võimalusega, millega saaks inimest ainult tõtt rääkima panna. Sisse-välja lülitiga kindlasti tegemist ei ole, küll aga mõningase soodumuse loomisega. (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

Inga Karton selgitas, et selles katses oli võimalik vabalt valida — ja katses ilmnes, et ühte poolt mõjutades tunti rohkem soovi valetada, teise poole mõjutamisel aga rohkem tõtt rääkida. „Kartoni ja tema kolleegide uurimistulemused saadi steriilsetes, ohututes laboritingimustes. “Tõeseerumini” on veel pikk tee, ent Kartoni-Bachmanni uurimus võib olla üks sammuke selles suunas.

Ajuprotsesside ja käitumise seoste uurimine areneb maailmas tormiliselt. Juba leidub Ameerikas kohtulahendeid, mis toetuvad ajuprotsesside kuvamise meetoditele.  (AS Eesti Ajalehed, 09.12.2012)

1. AS Eesti Ajalehed, 2012. Mis peas valetamise ajal toimub? [Online] http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/tehnoloogia/mis-peas-valetamise-ajal-toimub.d?id=59215708 [09.12.2012]
2. Jõgeda, T., 2012. Miks me valetame? [Online] http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/miks-me-valetame.d?id=44490931 [09.12.2012]