Liiga lääge

Võib-olla on mõnel inimesel sellist jama raske lugeda. Aga ma mõtlesin, et panen selle siiski siia kirja.

Ma hakkasin oma päevikut kirjutama 2004. aasta suvest. Iga päev ma pole sinna kirjutanud, aga igal aastal midagi ikka. Seoses segaste tunnetega enda sees, hakkasin ma seda (oma esimesi sissekandeid) lugema, et aimu saada, miks ma ennast ei armasta ja mis on see tuum ehk peamine põhjus või probleem… Millest ma lapsepõlves puudust tundsin jne…

Sattusin väga huvitava mõtteni. Lugesin seda ja mõtlesin, et kas tõesti olin selle mina kirjutanud 29. mail 2004. aastal. Käekiri oli minu oma, ju ma siis kirjutasin. :)

Aga see mõttekäik või olustiku seletus oli järgmine: “Ma usun, et iga inimene on väärt palju ilusaid hetki. Ma oleksin rahul, kui igas nädalas oleks ainult üks halb päev, aga minul on ühes kuus pool ilusat päeva. Seda on kohutavalt vähe. Lausa hullumoodi vähe.”

Esimene mõte oli see, et täna on mul olukord hoopis parem. Katastroofe on mu elus vähemaks jäänud, tunnen end kindlamalt ja olen rahulolevam.

Aga mis mulle muljet avaldas oli see, et ma väärtustasin juba toona “hetki”. Tegelikult on ju kõige ilusamateks, väärtuslikumateks ja püsivamateks kingitusteks “ilusad hetked”. Kujukesed koguvad tolmu, kaovad ja lähevad katki. Ehted kuluvad, kaovad, vananevad, lähevad moest ära. Kommid, šokolaadid süüakse ära, oli jah maitsev ja eriline, aga varsti tuleb uus sort, mis on veelgi parem. Lilled närbuvad.

Aga kui kinkida ilus elamus või ilus vaade või meeldiv seltkond, siis see jääb. See oleks justkui tunde kinkimine. Meeldiv elamus jääb pikaks ajaks “mälestuste kaantevahele”. Selle kustutab, vaid vanadus (seniilsus) või haigus (Alzheimeri tõbi).

Teinekord võivad ilusad elamused kaduda argielu murede alla, aga selle võib ju uuesti üles äratada. Minnes samma kohta, kus see “ilus hetk” üle anti või seda hetke sümboliseerib mingi nööp, kivike, paelake, lõhn (heinamaa, maasikad jne….), muusika jne…

Võib-olla on mu mõtted taas liiga muinasjutulised ja reaalsusest väga kaugel. Võib-olla olen ma see ainus eksemplar, kes selliseid asju hindab või oskab hinnata. Samas ma ei usu, et olen ainus. Kindlasti on meid veel.

Olgu see nii läila kui tahes. See võib ka väga naiivse mõttena tunduda. Kuid ma arvan, et ma ei peaks oma mõtteid varjama, lihtsalt kartusest, et teised ei oskaks neid hinnata ega neist lugu pidada. Isegi see, kui mind peetakse pärast seda mõttevälgatust liiga naiivseks või rumalaks või lapsikuks, pole põhjus oma mõtete varjamiseks.

Ma olen täpselt selline nagu ma olen ja ma ei peaks ise ennast (ning oma mõtteid) häbenema.

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>