Ja ongi käesoleva aasta lõpp. Nüüd tuleb veel uus vastu võtta.
See aasta läks küll väga kiiresti. Aga sai ka palju tehtud.
Minu aasta lõppeb jaanuari lõpus. Hetkel õpingi hoolega, et see lõpp saaks olema suurepärane.
Selle aasta peamine eesmärk oli ise-enda avastamine. Konkreetseid eesmärke ma ei püstitanud. Panin paberile vaid mõned soovid, millest suurema osa suutsin ma sellel aastal ka saada, kogeda.
Kokkuvõttes olen ma lõppeva aastaga rahul.
Kunagi üks inimene (kes oli minu jaoks mingi aeg kõige olulisem isik) ütles, et aeg parandab kõik haavad ja aeg paneb kõik paika. Toona (see oli aasta ja isegi natuke rohkem kui aasta tagasi) korrutasin ma endale, et aeg parandab kõik haavad. Kuid ma ei suutnud uskuda, et aeg minu haavu parandada suudab.
Kuid nüüd, aasta hiljem, julgen ma väita, et aeg suudab seda. Minu puhul see toimis. Lihtsalt iga inimese ja iga haava puhul on vajamineva aja hulk erinev.
Mina tunnen end väga-väga palju paremini kui aasta tagasi. Ma tunnen end inimesena ja väärtusliku inimesena. Aasta tagasi tundsin ma end ära kasutatud, rumala, lolliks tehtud, alandatud, väärtusetu kaltsuna.
Täna olen ma lootusrikas ja arvan endast oluliselt paremini kui toona. Ma pole täiuslik, ka pole ma endaga 100% rahul (isegi mitte ligilähedal sellele), kuid ma tunnen, et ennast ja oma elu kontrollin mina. Vähemalt ma suudan seda teha.
Ma ei sõltu enam teiste arvamusest, kiitustest, tunnustusest. Olen hakanud ise end väärtustama. Teiste negatiivne hinnang ei tõmba mul enam jalgu alt ära. Suudan ära tunda oma vajadused ja soovid ning olen võimeline ka nende eest seisma. Julgen öelda, kui miski mind häirib (mitte alati, aga mõnikord – varem ei julgenud üldse).
Suudan ise enda eest välja astuda. Teen oma otsused ise. Vastutan oma otsuste eest, ka valede otsuste eest. Võtan vastutuse enda tegude ja otsuste eest, kui teen vale otsuse, siis suudan ka selle tagajärjega ise toime tulla.
Olin kaotanud ka usalduse ise-endasse. Ehk ma ei usaldanud oma tundeid ja tundmusi. Kuid viimasel ajal olen tähele pannud, et mu tundmused on olnud siiski õiged. Ja isegi, kui ei ole õiged, siis peaksin ma siiski oma otsustes tuginema ka oma tundmusele (esmalt muidugi faktid, kui nende puudumisel, tundmused). Nt kui ma tunnen millegi ees hirmu või miski tundub mulle vale, siis ma ei tee seda. Pole oluline, mida teised arvavad või soovivad. Mina olen oluline. Kui mina kardan ega taha, siis mina ka ei tee (isegi kui minu hirmud teisi solvavad või ma näin loll või muutun naerualuseks, siiski jään ma endale kindlaks ega tee midagi lihtsalt selle pärast, et teised seda tahaks või minult seda ootaks või hirmust, et saan kellegi pahameele osaliseks või hirmust mõnitamise ees).
Algava aasta jaoks püüan ma juba selged ja konkreetsed eesmärgid seada. Seda aastat võtsin ma rahulikuna. Püüdsin lõpetada poolikuid asju. Püüdsin saavutada stabiilsuse, et siis sellele uued eesmärgid püstitada.
Algav aasta saab olema suurte tegude aeg. 
Te veel kuulete minust.
Ok, Eesti Vabariigi presidenti ega rahandusministrit minust ei saa, aga finantsiliselt iseseisev isik (üksus) võiks minust saada küll. 