Endised kaaslased ja suletud uksed

Maandusin jälle huvitavasse artiklite maailma ja leidsin midagi väga tuttavat. Nimelt olen ma juba varem viidanud ühele blogijale, kelle kirjutisi avaldatakse ka veebilehel www.naine24.ee. Tegemist siis kolumnist Pirgit Toomeliga.

Tema kirjutab suhetest, see on väga huvitav teema ka minu jaoks. Alguses, kui ma esimest korda tema kirjutistega kokku puutusin, siis ma olin tema suhtes natuke vaenulik ja tundsin, et kui me oleksime sõjas, siis oleks tema minu vaenlaseks või selleks vastaspooleks. Miks nii? Sest esimene kirjutis, mis mulle silma hakkas oli see, et ta pettis oma elukaaslast oma töökaaslasega.

Peale selle oli ta ilus ja tundus olevat väga enesekindel ning eluga heal järjel. (Lihtsalt naiselik kadedus.) Ta sai endale lubada mitut meest, sest oli atraktiivne ja enesekindel. Tundus selline inimene, kes teeb kõik hästi ja õigesti. Ja kui midagi läheb nihu, siis suudab ka sellest elegantselt ja enesekindlalt välja tulla. (Kadestan selliseid inimesi. Aga see on puhtalt minu probleem ja tegelikult, kui see kadedus välja lülitada, siis on nad mulle suureks eeskujuks ja seda just oma enesekindlusega. Tahan ka selleni jõuda.)

Miks ma alguses tema suhtes vaenilik olin? Sest toona olin mina see, keda peteti ja tema oli petja rollis ning sellest tulenevalt vastandasin ma end automaatselt talle. Miks ma tema kirjutist lugesin oli see, et ta kirjutas, kuidas ta kahetseb ja analüüsis oma tegu ning põhjusi, miks see kõik nii juhtus. Ta oli julge, et sellest rääkida julge, et oma viga tunnistas ning seda nii suure avalikkuse ees. (Müts maha selle eest.)

Toona tundsin ma end nagu süüdi selle pärast, et mind võib-olla (ma ei saa seda päris kindlalt väita) peteti. Tundsin, et olin nii rumal, et minu pikaajaline kaaslane sai mulle üldse vaeletada, et kuidas ma võisin nii  rumal olla ja teda uskuda. Ja siis veel minu püüdlused asja päästa (kui ilmes, et suhe liigub alla mäge, et kaaslane on kuidagi eemal). Viisin talle töö juurde süüa (teda polnud, teadagi, kus ja kellega ta oli). Tegin end ilusaks ja ootasin teda koju, aga tollel päeval venis tööpäev pikaks ja ta jõudis alles südaööl (selleks ajaks olin ma oma make-up´i maha pesnud, et mitte rohkem end sedaviisi alanada). Nagu lollakas ja armuvales teismeline käisin mööda linna (silmad vesised), et teda leida (sest telefon oli välja lülitatud) ja tööjuures teda polnud ning kell oli hiline. Siis katsin laua ja panin küünka põlema, et koos veiniklaasist mahla juua ja olla romanitilised. Tema tuli koju ja logis end MSN-i (teadagi, kellega rääkima) ning hakkas oma arvutimängu mängima (tähtsamad asjad ikka enne :) )….

Ma ei tahtnud tunda seda alandust ja süütunnet. Mul sai kõrini kõiges enda süüdistamisest. Üsna tihti võtsin endale selle alandliku ja abituse rolli/positsiooni. (Umbes nii, et mulle tehti ülekohut, tundke kõik nüüd mulle kaasa)… Siis lugedes Pirgit Toomeli ülestunnistust ja kahetsust, mõtlesin, et äkki minu eks-elukaaslane ka kahetseb. Ma polnud veel kuulnud, et ta kahetseks oma tegu, et ta tunnistaks oma tegu, et ta oleks olnud minuga siiras, avatud ja aus. (Kusjuures pole ma seda veel siiani tundnud. St pole tundnud, et ta oleks minuga siiras ja aus ning, et ta kahetseks.)

Ka ei mõistnud ma alguses, miks ma enam ei suuda oma meest usaldada. Mina olin ju see, kes palus tal Rootsi minna, kui tal selleks võimalus tekkis, et ta saaks välismaad näha. Olin siis enda üle nii uhke, et julgesin lasta tal minna. Usaldasin. Jah ma nöökisin teda ja väike hirm oli, et ta võib mind petta. Aga ma siiski usaldasin ja tahtsin uskuda, et ta ei tee seda.

Siis läksin ma nõustaja juurde, et ta aitaks mul aru saada, miks ma oma kaaslast ei suuda usaldada. Kasutasin veel fraasi, et teen oma elukaaslasele oma armukadedusega liiga ja ülekohut. Et ma ei tahaks talle nii teha. Ma tahaks teda usaldada, aga ma ei suuda seda enam, miski pärast. Elukaaslane veel süüdistas mind takka, et ma kujutan kõike ette, et olen paranoiline. Uskusin, et olengi ja vajan abi. Samas ei saanud aru, kuidas ma nii järsku selliseks muutusin. Ma ju tegelesin pinksalt õppimisega, et võimaldada meile paremat tulevikku ja järsku see paranoia.

Kuid siis hakkas selguma, et oli tekkinud üks neiu, kellele ta öösiti sõnumeid saati ja kellega ta helistas. Kellele ta helistas rohkem kui mulle. Küsisin selle kohta. Algselt oli tegemist tööasjadega ja öist kellaaega põhjendas ta ka. Ma uskusin, sest tahtsin uskuda. Siis oli tegemist neiuga, kes ajab talle ligi. Siis oli tegemist sõbra naisega, kellega ta otseslt töö asju ei aja, aga neiu ikka ajab ligi… ja nii selle neiu staatus ikka muutus ja muutus… Lõpuks ei saanud ma enam ise aru. Olin valedesse uppunud. Korraks oli tegemist lihtsalt sõbrannaga ning lõppu käis “ja mis siis”. Siis oli tegemist ebameeldiva isikuga, kellest tuleb lahti saada, kes häirib teda… jne…

Kord ütles, et ta on jälle tööl. Aga oli tekkinud valesid ja see keeruline tundmatu neiu… Ühesõnaga ma ei uskunud. Olin tüdinenud nendest valedest ja kahtlutsustest. Sellest armukadedusest. Ja ma mõtlesin, et tuleks üks kindel märk, et mu kaaslane on minuga aus või petab. Ma ei jõudnud enam kahtlustada ja fakte ning tõendeid selle väite tõestuseks või ümber lükkamaiseks leida (kusjuures, seda oleks pidanud tegema ju kallim, mitte mina.. aga noh jah…). Siis tuli taas üks öhtupoolik, kus “tööpäev venis pikaks”. Ma lubasin talle tööle vastu minna, aga ta ütles, et peab ära käima, ma lubasin siis sinna jalutada, kus ta ära pidi käima. Telefon lülitati välja. Siis hirmust midagi ebameeldivat avastada läksin ma välja ja nägin oma elukaaslast tulemas. St nägin ta autot. Olin nii rõõmus. Ja siis nägin, et kõrval istmel istub see naine (see kelega ta öösiti helistas). Ta ütles ju, et on töö ja töö asjus ja selle ligiajava naisega ei suhtle ja nüüd on see naine tema kõrval… (See oli hetk, mida ma ei soovi  kellelegi)… Kas eks hakkas rääkima? Ei… mina olen paranoiline ja ta ei julgenud mulle öelda ja ta pärast oleks mulle öelnud, et see neiu istus tema kõrval. See neiu olevat talle tööjuurde ilmunud ja ei tahtvat ära minna. Olevat autosse roninud… Ma uskusin (lõpuks), sest tahtsin uskuda.

Oli olnud ka seik, kus mu eksi auto seisis selle saatusliku maja ees, kus ma ta koos selle neiuga leidsin. See oli olnud suvel. Siis olevat ta olnud sõbra juures, kes elab natu linnast väljas. Aga nähes autot seal. Võstin ma varuvõtme ja sõitsin minema. Sest kui ta sõbra juures, siis pole see ju tema auto või kui on, siis pole tal autot vaja, sest ta on hoopis kaugel… Sellest tuli ka sõda.. Aga ka selle jaoks oli tal vabandus olema. Ma taas uskusin, sest tahtsin uskuda.

Igatahes, see õudus kestis pool aastat. Ilmnes selgeid fakte, et ta petab mind. Aga ma uskusin tema sõnu. Palusin läbi pisarate, et ta enam ei valetaks mulle. Iga minu avastuse järel, oli tegemist väikse valega, et mind millestki säästa või oli tegemist väikse tühise asjaga…. Ja mina uskusin… Olin ma ikka rumal.

Ma andis talle võimaluse kõik ära rääkida. Ütlesin, et see on su võimalus üks ja ainus. Räägi tõtt. Ja kui pärast seda ilmneb mõni vale, siis on kõik. Ma einam ei jõua… Kas ta kasutas seda võimalust? Ei.. ta uuris, et.. “kui ma räägin, kas sa siis lõpetad selle kontrollimise ja jätad selle tüdruku rahule…” (Olin saanud juba selle “ligi ajava sõbra naine” telefoni numbri ja olin helistanud ja otse küsinud, et mis toimub… ta ei soovinud minuga eriti rääkida…). Ma lubasin, et ma ei tee seda… Siis tuligi uus valede ports.

Kuid kord tahtsin ma korraks ta telefoni võtta. Ta kahmas mult oma telefoni käest ja sõimas mul veel näo täis.. taas tekkisid kahtlused… Lubasin, et helistan ta sõbrannale. Helistasin, ilmes, et see toona siis “sõbra naine” on hoopis tema (minu eksi) sõbranna, kes müüb mu eksile hommikul kohvi ühes putkas… Jah… pärast seda võimalust oli siiski veel valesid… Muidugi järgnes jälle süüdistus, et mina olen nii armukade, et ma poleks sellest aru saanud, kui ta oleks mulle rääkinud. Ja minul pole tema jaoks kunagi aega, aga tema sõbrannal on.. jne… Ühesõnaga, mina olevat süüdi, et ta mulle valetas ja mind võib-olla pettis.

Kuigi ma end selles täielikult süüdi ei tundnud, siis tegin ma vigu. Suhe on kahepoolne ja kui see ei toimi, siis on vead ka kahepoolsed. Võib-olla olin ma halb naine, aga siis tekib mul küsimus, et miks ta seda suhet ei lõpetanud, kui talle ei meeldinu. Miks ta igal ööl minu juurde tuli, miks ta ütles, et armastab mind.

Ma arvan, et armastatud inimesele ei saa valetada. Talle ei saa haiget teha. Kuid minu eks tegi seda kõike. Ta nägi mu kurbust ja paanikat, kuid tal oli suva. See oli minu mure, et ma olin armukade ja pidin sellega ise tegelema. Selle asemel, et pakkuda mulle kindlust. Kaasata mind oma ellu. Selle asemel tõukas ta mind eemale. “Ei saa sind kaasa võtta, sest sõber ei tea, et me koos oleme”. (Pikk suhe ja oli see põrkumiste periood – suhtes ja lahus jne…).. Isegi selle ma neelasin alla ja mõtlesin, et ok…

Kuid oma kindla otsuse tegin ühel ööl (see jäi 2011. aasta lõppu). Ma olin elukaaslasest kaua lahus olnud. Tekkis igatsus, ikkagi 8 aastat koos elanud. Olin isekas, kuid… ma pakkusin talle võimalust. Et saame kokku ja räägime kõik ära. Olen valmis teda kuulama ja andestama, olen valmis leppima ja suhte nimel võitlema. Ta ütles, et praegu ei saa. Tal tegemist ja ta ei viitsi. Küsisin, et kus ta on.. Ta ei saa rääkida. Helistasin paanilisel.. Haiglaselt… Arvatavasti segasin teda… Ta lülitas oma telefoni välja…. Selge…

Sel hetkel ma mõtlesin, et ma olen saanud väga kindla märgi, et ta mind petab (see seik, kus ma tema autost võõra naise leidsin, naise, keda ta väldib, kes ajab talle ligi ja kellega ta enam üldse ei suhtle)… Mõtlesin, et mida ma veel teha. Mis tõestust veel? Ja olin palunud üks kord minu jaoks kõik muu jätta. Panna mind kõige tähtsamaks. Sõpradest, tööst, sõbrannast… kõigest kõige tähtsamaks. Olla minu kone peale esimesena kohal. See üks kord. Ja selle tasuks oleksin olnud mina. Taas, see alandlik, ennast ohverdav, tõugats… Aga ei… Ma polnud väärt seda ühte korda (tästis olla, see kõige tähtsam). (Mõistan, et ta oli solvunud ja vihane, pettunud ning uhke. Olin ju halvasti öelnud. Nägi võimalust mulle tagasi teha, panna või jätta mind ootama. Sai näidata oma võimu mu üle.)

Surusin hambad risti ja neelasin selle alla. Lubasin endale, et see on viimane kord kui see mees, mind nii moodi alandab. Ma ei lase enam enda üle naerda. Mina ei toida enam tema enesekindlust või ego oma ahastuse ja tema järel jooksmisega. Sellega, et helistan, et ta saab näidata ja tunda, et keegi teda tahab. Et hull naine ei jäta teda rahule… Lubasin, et mina enam ühegi mehe järgi ei jookse. Nüüd jooksevad mehed minu järgi. Ja mina olen see, kes olukordi kontrollib ning minu vajadused on tähtsamad. Kes mu minu vajaduste eest seisaks kui mina ise…

Siis kirjutasin ma oma eksile sõnumi, et sain tema žestis aru. Et see jääb viimaseks sms-ks ja enam ma teda ei tülita. Et ta jätaks ka mind rahule ja nüüd on kõik läbi ning ta võib oma eluga edasi minna. Et rohkem ta minust ei kuule.

Siis läksin ma koju. Nutsin… Haletsesin ennast ja oma rumalust. Et olin loobunud sõpradest, koolikaaslastest, kursusekaaslastest, et tal ei tekiks armukadedust. Mulle piisas vaid temast… ja siis.. siis olin totaalselt üksi. Hale…

Aga sellest sai minu elu teine alguspunkt. Ma vahetasin oma numbri. Ma lõpetasin ka tema numbri (mis oli minu nimel), et ma ei teaks ta numbrit, et ma ei saaks nõrkushoos talle helistada. Ma blokeerisin tema e-mailid, et ma ei saaks nõrkushoos neid lugeda. Ma läksin ringiga mööda kohtadest, kus ma võsin teda kohata. Ma olin kodus, võimalikult palju kodus, sest siia ta ei julgenud tulla.

Korrutasin endale, et mis iganes ta ei räägiks või ei teeks. Mina jään endale kindlask. Mis iganes minuga ei juhtuks, mina temalt abi ei palu ega teda üles ei otsi. Soovisin selle peatüki oma elust kustutada. Minu eesmärgiks on see, et ta muutuks minu jaoks võõraks ja suhtlus temaga oleks nii nagu võõraga, kes küsib tänaval minult kella. Ilma igasuguste emotsionideta ja huvita. Ma lülitan ta oma elust välja. Mina ei usu, et pärast armusuhet saab sõber olla. Mina ei saa. Minu süsteemis pole see võimalik.

Kuid see kõik on minevik ja las ta jääbki selleks. See on juba möödas ja ma püüan unustada selle alandava kogemuse. Eks-elukaaslane läks juba õige pea oma eluga edasi. Kui oktoobris läksime lahku, siis juunis ta juba kelkis, et tal oli vahepal pruut, mingi pesumodell. (See oli temast väga julm, sest me kohtusime, kui tulin jooksmast. Ta teadis, et ma pole oma kehaga rahul. Ta nägi, et olen kaalus alla võtnud ja näen enda kohaga roppu vaeva, aga ta lisas veel n-ö õli tulle. Kas see ongi armastus?) Samas tore, kui inimesel hästi läheb ja mul oli hea meel. Seega sain ma täielikult endale keskenduda ja oma haavu parandada. Kui tal uus, siis järelikult on minust üle saandu ja ei otsi minuga kontakti ning mina saan endale keskenduda ning minu nõrkusehetkedel on tal tegemist ning n-ö libastumisvõimalus kaheneb, selle võrra, et n-ö soodsaid hetki selleks on vähem. Teadsin, et ma nii pea ei suuda uut suhet looma hakata, enne tuleb ikka vanast täielikult üle saada ja see ülesaamine võtab veel aega.

See on olukord läbi minu silmade, seega rangelt subjektiivne. Aga nii nägin ja tajusin seda olukorda mina. Kord ta kirjutas, et “…aga mida sa kuulnud ei ole… oma kaartidega tuleb mängima hakata alles siis kui vastasel pihud tühjad.” Seda ma tõesti ei teadnud. Mulle tundus, et see on tema sõbranna mõte. Igal juhul tundin, et sellel sõbrannal on tema üle juba tohutu mõju.

Kallis eks… Jah, minu pihud on nüüd tühjad. Ma olen selle “kaardimängu” lõpetanud. Panin oma kaardid lauale, et suunduda uude lauda… ja sina võid jätkata üksi või koos oma sõprade ja sõbrannaga… Ja minu poolest loobi neid kaarte nii palju ja nii nagu sa tahad, see ei puuduta enam mind…

Nüüd selle artikli juurde tagasi tulles. Pirgit kirjutab, et ta eks kuuldes tema kolimisest, helistas ja kutsus lõunale. Ta kirjutab, et ”tean, et kui minevik helistab, siis ei ole mõtet telefonile vastata. Sel lihtsalt põhjusel, et sealt ei kuuleks midagi uut.” (Toomel, 14.01.2013) Olen temaga täiesti nõus. Ta lisas veel, “et minevikuga ei tasu mängida. Sellest ei tule kunagi midagi head.” (Toomel, 14.01.2013) Olen ka seda meelt ja hoian oma eksiga distantsi.

Nüüd ka stiilinäide hingelisest lähedusest ja puhtast armastusest. Kus kaaslase hingerahu tõstetakse kõrgemale kui oma soovid ja hirmud. See on see, mida ma otsin… Artikli lõik on järgnev: “Hiljem, sellest kodus rääkides sain oodatule hoopis vastupidise reaktsiooni. Mul on vist tõesti vedanud. Nii hea tunne, kui sind usaldatakse. Isiklikult olin ma täiesti vastu sellele lõunale, kuid minu mehel oli hoopis teistsugune arvamus. Rääkisime ja ta palus mul isegi minna. Ütles, et tal on ka hea meel, kui saan südamerahus kohvri pakkida. Parem on lahkuda tundega, kus kõik vähegi praokil uksed on lõplikult suletud. Südamerahu kõigile.” (Toomel, 14.01.2013)

Ma usun, et alati ja iga kord ei pea kaaslase vajadusi enda omadest tähtsamaks seadma, kuid suhtes on oluline seda teinekord teha. Vahel piisab vaid teadmisest, et kaaslane on valmis oma armsama esimeseks seadma. Sellist olukorda ei pea alati kasutama, aga on hea teada, et kaaslane on valmis (et tal on see n-ö valmidus… juhuks kui peaks olema vaja seda kasutada) riskima oma tööga ja sõbrade pahameelega, et teisele poolele hedameelte teha või tema jaoks olemas olla. Kuidagigi näidata, et teine pool ja tema soovid ning vajadused on tähtsad ning olulised (mitte tühised lapsikused).

Pirgit kirjutab veel: “Avastasin, et eks see oli test ka minule. Sest momendil, mil vaatasin oma endise noormehega tõtt, sain aru, et mul ei ole tõesti ta vastu mitte mingisuguseid tundeid.” (Toomel, 14.01.2013) Ka mina kohtusin oma eksiga. Pärast seda kui olime juba umbes aasta totaalselt lahus olnud ja mitte suhelnud. See oli enne Jõule. Ta palus abi ja ma mõtlesin, et võiksin selle heateo teha, Jõulud ju tulemas ja rahuaeg. Samas.. nagu Pirgit kirjutab, test ise endale… Ma ei saa öelda, et olen oma eksist täielikult üle saanud. Aga selle aastaga olen suure muutuse läbi teinud. Ma ei hakanud teda nähes nutma. Ma ei solvanud teda ega tundnud selleks ka vajadust. Mis mind ennastki üllatuas oli see, et ma ei tahtnud talle haiget teha. Varem ma tahtsin. Kasutasin igat võimalust, et talle haget teha. Et ta tunneks samasugust valu nagu mina, siis kui sain teada, et ta valetas (vb pettis mind). Kuid iga kord oli tunne, et seda valu pole see mees küll võimeline tundma (ta on selleks liiga enesekeskne).

Igatahes… ta hakkas ära minema ja mulle tundus, et ta tahtis mind kallistada. Varem oleksin ma teda kallistanud (hoolimata sellest, kas tal on naine, kas ta on oma sõbrannaga koos) ja öelnud, et armastan teda ja suudelnud… Olnud kuum ja seejärel ta külmalt uksest välja saatnud. Ning edasi eiranud ja püüdnud kõikvõimalikul moel teda armukadedaks muuta. Kuid… seekord ma ei kallistanud ja hoidsin end eemale, sest ma ei tahtnud talle haiget teha ega temas lootusi hellitada. Püüdsin näidata, et olen oma kunagi tehtud otsuses kindel ja ei taha temaga kontakti ega ka muul moel suhelda.

Ka kirjutas Pirgit: “Mis inimestel küll viga on? Tema oli see, kes otsustas eluga edasi liikuda ja uue naise võtta. Nüüd, kus mina olen õnnelik, tunneb ta end häiritult. Eks see ütlus ole tõsi, et momendil, mil nähakse, et oled edasi liikunud ja ilma temata õnnelikum, tahetakse sind tagasi. Kas ta arvab, et ma olen nii kergesti lükatav ja tõmmatav? Vaene mees. Kunagi ta võitles minu eest jonnakuse pärast ja nüüd tahab mind tagasi kadedusest. Mõni inimene lihtsalt on iseenda kõige suurem vaenlane.” (Toomel, 14.01.2013)

“Ta ei ole ise õnnelik ja ei lase ka teistel olla. Mul on tema tüdrukust lihtsalt kahju. Kui räägitakse, et naised on ussid, siis mehed on täpselt samamoodi ja kohati mulle tundub, et isegi hullemad. Väidetavalt oli ta nii õnnelik leides enda kõrvale uue. Nüüd, kus mina olen hinges rahu leidnud, tuleb ta minult uut võimalust paluma, tunnistades, et tegi vea ja rikkus kõik ära. Kuidas ta julgeb tulla minu suhet õõnestama? Täielik egoist! Naeruväärne on see, et ta ei taha mind tagasi mitte tunnete vaid kadeduse pärast. Momendil, mil ta avastas, et on minust igaveseks ilma jäänud, tekkis paanika. Justkui väike laps, kellelt võeti mänguasi käest ära.” (Toomel, 14.01.2013)

“Enesearmastus on ikka üüratu. Kui ta päriselt hooliks minust ja minu tunnetest, laseks ta mul minna. Jah – see on tõsi, ma olen õnnelik ja otsustanud anda endale uue võimaluse alustada kellegagi ühist elu. Huvitav, kas ta kunagi kasvab suureks ja hakkab enda lapsikuid tundeid taltsutama? Õnneks ei ole see enam minu mure. Ja tõsi on see, et kui minevik helistab, siis ei ole mõtet kõnele vastata. Sealt tõesti ei kuule midagi head ja uut. Sellepärast me nimetamegi seda minevikuks.” (Toomel, 14.01.2013)

Pirgit kirjutab, et mõni inimene on lihtsalt iseenda kõige suurem vaenlane. Täpselt sama mõtlesin ma ka oma eksi kohta. Kui ma olin talle kõik võimalikul moel kätte maksnud. Tegin ta elu põrguks… Siis kui mu üüratult suur viha natuke lahtus ja ma hakkasin end tagasi tõmbama, siis ma mõtlesin, et see mees hävitab end ise. Mina ei peaks seda protsessi küll kiirendama. Toona ma veel mõtlesin, et mida aeglasemalt ta end hävitab, seda kauem saan ma seda nautida. (Olin ikka väga vihane ja pettunud. Lugedes neid ridu, siis tekib tunne, justkui ma oleks mingi hull psühhopaat ja nõid. Aga ma sain toona väga haiget ja tundsin, et pean ennsat ise kaitsma ja seda kõige tugevamate relvadega, mis mul on, sest saadud löök tuli ootamatult, selja tagant ja kõige lähedasemalt inimeselt. Inimeselt, kelle ees olin ma kaitsetu.)

Ma olen alati arvanud, et üks petetud naine on tuhat korda võimsam ja hävituslikum kui USA sõjavägi. Seega… Miks treenida sõjaväge ja investeerida sellesse.. Paneme riiki kaitsma petetud naised. Neid on väga palju, st on võimalus valida. Samas piisab vähestest, vähem toitu ja treeningut pole üldse vaja. Kontrollida neid on raske, umbes nagu tuumasõda või tuumapomm – ettearvamatu, kontrollimatu, ohtlik, tekitab meeletult kahju :D

Kunagi tema sõber ütles minu pilti vaadates, et olen ingli näoga saatan. Jah, see saatan avaldus minus. Ma ei oska poolikult armastada. Kui armastan, siis täielikult ja sügavalt. Kui teada saades, et kaaslane valetas ja vb pettis mind, siis muutus see armastus vihaks ja seda viha oli minus väga palju (nagu kunagi seda armastustki).

Mina usun, et viha on armastuse teine pool. Nagu jaki vooder või nii. Üks asi, aga erinevad pooled või küljed. Seetõttu ongi armastusest vihkamiseni vaid üks samm ja vastupidi.

Minu elus kogetu sarnasuseks, selles artiklis kajastatuga oli see, et kui ma suvel oma eksiga kohtusin ja ta ütles, et oli olnud suhtes ühe pesumodelliga. Siis lisas, et läks lahku, sest alkoholi tarbivad naised talle ei meeldi ja see tüdruk polnud päris see, mis mina. Täpset sõnastust ei mäleta, aga ta andis mõista, et olin parem (naine) kui see pesumodell.

Siis tõdes ta, et mind tundes, siis ega ma talle ei andesta ja temaga uuesti suhet ei alusta isegi siis, kui ma teda veel jätkuvalt armastan või kui mul tema vastu tunded on. Vastasin talle toona (teeksin seda ka nüüd), et selles osas on tal õigus ja selles osas tunneb ta mind ikka väga hästi. Ei, ma ei andesta ega proovi temaga uuesti isegi siis, kui mul tema vastu veel tundeid oleks.

Siia lõppu sobiksi Pirgiti mõte, et minevikuga pole mõtet tegemist teha, sest sealt ei tule midagi uut. Sellepärast nimetataksegi seda minevikuks. (Toomel, 14.01.2013)

Toomel, P. 2013. Pirgit Toomel: suhted kui liivakastimängud. [Online] http://www.naine24.ee/1102148/pirgit-toomel-suhted-kui-liivakastimangud/ [14.01.2013]

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Minny hala ja kurtmine, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Endised kaaslased ja suletud uksed

  1. 7777 kirjutab:

    See mis sa läbi elasid on õudne…aga ma loodan et sul läheb lõpuks kõik ikka hästi ja leiad endale selle 1 ja õige…

    Mina arvasin samuti et nüüd on kõik ja et enam hullemaks minna ei anna kui minul suhe metsa jooksis…mina soovitaksin sulle et ära ole nii vihane..mina olin ka alguses vihane ja pahane et miks kõik nii ja naa ja see teineteise sitaga loopimine…milleks ??? ja lõin käega ..mõtlesin et las pillub end hingetuks miks ma pean ise endal olemise veel halvemaks tegema teadmisega et oi aga ma alles talle keerasin…..minul on hea olla mul on teadmine et ma ei teinud talle midagi pärast suhte puunemist halba ja ei olnud ka kavas mõtlesin veel et las keerab palju tahab kui tal sedasi kergem siis antku minna eks suur osa oli süümekates ka ..oleksin võinud ju kõik teha teisiti aga see selleks minujaoks pole nett veel see koht kus tetaile lahata… igatahes soovin talle head ja loodan et tal elus kõik hästi läheb.
    Mina ei suutnud asja vihaga võtta …aga mis ma tegin oli see et ehitasin oma elu uuesti ülesse ja täiesti sõltumatult ..kolisin ära kaugele et ma tmaga naljalt kokku ei puutuks ei näeks jne et tundeid eirata….ma tean et ta on inimene kellele ma ei suudaks mitte kunagi EI öelda…ja tuntsin et see teb mu nõrgaks…sain omale kodu on uus töö raske …isegi väga raske…aga ma olen rahul see kurnab nii ära et vahel pole aega isegi mõelda mitte…ma ei ole tahtnud kunagi kedagi eeskujuks või keldagi järgida või halada koos et näe mulle tehti nii ja naa jne ..tegin vea…jah eksisin olen nõus….
    ja see mis sa kirjutasid tingis küsimuse et kas sa ei arva et vahest oleks lihtsam mitte vihata mitte olla vihane….ja kui näedki teda….alati saad ju mööda kõndida ja sul on teadmine et näe…vatta sitt….mis sul oli ja mida sa enam kunagi ei saa sina ju tead et sa oled parem kui tema miks sa vaevad enda pead sa oled kirjutatu põhjal väga tark tüdruk sa väärid palju paremat ….ära muretse millegipärast mis juba olnud…mis on aegunud…parim enne ammu läbi …tutto finito jne…mida rohkem sa süvened kellegi või millegi sarnasusele või möödalaskmistele …see rikub elu ilu ära siis käidki ringi ja näed tonti igal pool….MINNY VÕTA VABALT sina saad veel kõik asendada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>