Pole vist ammu kirjutanud

Suutsin välja mõelda ühe mitte midagi ütleva pealkirja. See on nii atraktiivne pealkiri, et kutsub kohe lugema. :D (nali ja sarkasm)

Tegelikult tahaksin ma oma blogilugejaid harida ja jagada paar õpetust. (Ok, nali…)

Tegelik lugu oli selline, et mul oli kurk natuke valus. Oli tunda, et hakkan haigeks jääma. Kunagi olin ma hästi tihti haige, siis kui mul oli depressioon ja ma magasin kella 12.00-ni ning ei suutnud mitte midagi teha ja ei tahtnud midagi teha. Olin terve päev kodus, nelja seina vahel. Oli perioode, kus ma ei käinud isegi nädalaega väljas. Isegi ilusa ilmaga olin kodus. Vaatasin aknast välja ja olin… Tagant järele mõeldes, tundub, et mul oli väga sügav deprsessioon. Toona ma ei saanud ise sellest aru. Olin enda peale vihane, et ma midagi ei jõua ja midagi ei tee… Aga kuna ma midagi ei teinud ja füüsiline aktiivsus oli suhteliselt null, siis jäin kohe haigeks kui välja sain. Juba sügisel väikse tuulega. Siis olin nädala aega terve ja järgmine nädal haige. Ja kui haige olin, siis ronisin voodisse ja olin hädine. Olin kohe hästi hädine ja kõik pidid mu kannatustele kaasa tundma. Ja haigus muudkui süvenes…

Nüüd… Nüüd olen olnud väga aktiivne. Teen väga tugevasti trenni. Liigun väljas. Kui vähegi võimalik, siis liigun jalgsi. Mida raskem kandam, seda võidukamalt ma end tunnen. Sellest tulenevalt pole ma juba väga ammu päris haige olnud. Isegi vist 2-3 aastat. Olen tundnud seda kurguvalu, kuid õhtul olen pannud endale salli kaela ja päeval olen ka salli kandnud ning jalas on mitu paari villaseid sokke, kusjuures magan siis ka sokkidega. St lähen magama, hommikuks on need jalast kadunud…

Igatahes… olin unustanud, mis tunne on olla haige. Kuid, nüüd juhtus nii, et ma tundsin kurgu valu. Käisin jooksmas, olen seda ka varem kurguvaluga teinud. See on isegi hästi mõjunud. Kuid seekord tegin ma mitu viga. Ma olin higine ja tegin akna lahti, sest mul oli palav. Tundsin küll, kuidas tuul puhub, aga… njah.. Tollel hetkel tundus see päris hea mõte (tuletan meelde, et hommikul tundsin kurguvalu).

Aga see polnu veel kõik. Mulle pakuti võimalust olla inimeste keskel ja olla kaine autojuht. Muidugi võtsin pakkumise vastu. Pidin saama kelgutada (mida pole ma juba väga mitu aastat teinud). Igati tore õhtu pidi tulema.

Kelgutada sain. Kindad said märjaks, seega käed natuke külmetasid. Aga õhtu venis nii pikaks, et magama ma ei saanudki. Hommikul kell 6:00 jõudsin koju, siis jõin teed ja kohvi (et vaigistada kurguvalu, mis oli juba päris tugev). Ja pärast seda läksin ka jooksma.

Seega jäi mul üks öö magamata ja tekkis pikk päev. Ei saanud rakendada oma salarelva, salliga magamist…. Kuna olin magamata, siis oli mu organism ka nõrk ja väga vastuvõtlik. Aga kas see oli kõik? Ei… Tundes end halavasti, oleksin võinud ju kodus olla ja soojas olla. Mina käisin kaks korda poes ja tegin veel paar tiiru väljas. Ja minu olemine läks veelgi kehvemaks.

Täna öösel oli raske magada. Nohu tahtis lämmatada ja kurk oli kuiv ning ma köhisin palju. Olen terve päev joonud kuuma teed ja meega piima (kaloritest ma siinjuures ei räägi, peamine, et mu olemine paremaks läheks). Taskurättidest loobusin ma juba hommikul, sest sellise nohu juures on taskurätt raiskamine, on ka odavamat paberit, mis ajab ka asja ära. Vähemalt kodustes tingimustes. Väljas ei käinud. Korra mõtlesin, et käin poes. Oli nagu midagi vaja, aga ei. Sellega pole nii kiire.

Hommikul oli mul selline tunne, et tänast päeva ma üle ei ela. Nii nõrk ja halb oli. Trennist ma ei loobunud. See võttis meeletult aega ja selle jooksul tegin ma endale kolm teed, aga sain trenni tehtud. Voodisse ma ka ei jäänud, sest kui teha olemine mugavaks, siis sellega lood sa ka haigusele mugava koha sisse ja see ei lähegi ära. Seega tegutsesin ma kodus. Koristasin natuke ja kirjutasin oma päevikusse mitu lehekülge. Ühesõnaga hoidsin end tegevuses ja panin rõhku füüsilisele tegevusele, et haiguse olukord võimalikult ebameeldivaks teha. Mingi hetk oli selline tunne, et silme ees läheb kõik uduseks. Aga mõtlesin, et ma kas kukun kokku või teen oma toimetused ära. Mul vedas, sain oma toimetused tehtud.

Kuid rohtu ma ei võtnud. Miks? Sellel lihtsal põhjusel, et ma olin oma rohud ära pannud, sest mul polnud neid juba mitu aastat vaja läinud ja olin unustanud oma ime-rohud. Täna õhtul siis meenusid need. Just mu ninasalv. See on võrratu.

Täna hüppasin ma ka 10 minutit hüppenööriga (see oli juba kolmas kord, esimene kord oli tappev). Sain end higiseks ja nohu tõmbus ka tagasi. Ma saan ninakaudu hingata. Panin ka oma ninasalvi ja tõotab tulla hea öö. Tundub, et täna öösel saan ma magada.

Mis ma sellest õppisin:

  1. higisena ei ole hea mõte lahtise akna juures viibida (eriti veel süda-talvel);
  2. kui on tunda väikseidki märke haigusest, siis sekkuda;
  3. tõbisena ei ole hea mõte öö-otsa üleval olla ja väljas hängida (õigem valik oleks soe voodi ja vara magama);
  4. rohud tuleb hoida nähtavas kohas ja ka kasutada neid (vajadusel).

Täna õhtuks tunnen ma end juba paremini ja loodan, et saan ka magada. Homme on mul jooksmise päev. Ma kavatsen minna. Võtan taskurätte kaasa, aga üldiselt suure füüsilise koormusega tõmbab haigus end tagasi. Vähemalt varem on nii olnud. Loodan sellele ja kavatsen oma külmetusest võitu saada. Mind küll mingi nohu maha ei murra. Sellel ma küll juhtuda ei lase.

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Minny hala ja kurtmine, Minny kaaluprojekt, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>