Üks kurb lugu

Tutvusin ühe väga armsa tüdrukuga, kes usaldas mulle oma väikese saladuse. Tegelikult on see suur saladus ja kuigi ma kuulasin ta ära, lubasin, et see jääb saladuseks, ei suuda ma seda üksinda kanda.

Seega ma otsustasin selle avaldada. Kuid mina olen anonüümne ja mu sõbranna on ka anaonüümne. Seega on kirjeldatud loo reaalne subjekt kahekordselt anonüümne, mistõttu peaks olema kadunud täielikult seos selle loo ja reaalse subjektiga.

Lugu oli selline, et elas kord üks 17-aastane naiivne tüdruk, kellel polnu sõpru, kelle vanemad olid kaugel ära ja klassikaaslasetga ta ka ei suhelnud.

Ta ei olnud koduse eluga rahul. Ta ei pidanud lugu pidutsemisest ega ka sõpradest. Ta pidas oluliseks haridust, uusi teadmisi ja õppimist.

Kuna kodune olukord oli raske. Ta ei tahtnud kodus olla. Tal oli tunne, et teda ei armastata, temast ei hoolita. Et ta on üleliigne ja koormav ning teine kord tundis, et tema koduse eksistentiga lepiti selle pärast, et ta oli kasulik.

Ta oli kasulik, sest ta oli väga kohusetundlik ja täpne. Ja ka südikas ehk kui oli vaja midagi teha, nt sotsiaalametis mõndasid paberid ajada, siis see 17-aastane tüdruk käis ja tegi. Ta püüdis kodu korras hoida, koera eest hoolitseda, poes käia süüa teha ja õppida. Kuna kõik need kohustused tulid sellele tüdrukule väga ootamatult ja ilma valikuvõimaluseta, lihtsalt tuli teha, siis see tüdruk tegi, kuid tundis, et ta ei saa hakkama.

Kuid tundes oma jõuetust tekkinud uut olukorda kontrollida, ei süüdistanud see tüdruk kunagi teisi vaid ise ennast. Ta süüdistas ennast, sest ta tundis, et ta ei saa hakkama. Et ta ei suuda hoolitseda kodu eest ja õppida parimatele hinnetele. Ta tundis ka, et elamiseks antud raha on suur, sest tema enda raha oli aasta 100 krooni, mille ta sai oma vanaemalt sünnipäevask, kuid mille ta pani kõrvale. Ja alati andis ära (oma vanematele), sest ta arvas, et keegi teine saab sellest rahast suuremat kasu kui tema. Tal polnud midagi vaja. Ta oli rahul sellega, mis tal oli. Ta ei osanudki midagi tahta. Kartis, et kui ta midagi ostab oma raha eest endale, siis äkki pole see asi parim, äkki ta peab pettuma selles asjas ja siis oleks raha ju nagu raisatud. Et sellist olukorda (raiskamist) vältida, siis ta ei ostnudki midagi (enne, kui ei saanud kindlat garantiid, et ta ei pea hiljem kahetsema ostu, kuna seda garantiid ei saanudki, siis jäigi see raha kulutamata, kuniks keegi küsis).

Igatahes, kui talle pandi ülesandeks kogu majapidamise eest hoolitseda ja anti selleks raha. Siis see raha tundus väga suur, seda tundus väga palju (arvestades või võrreldes selle 100 kroonise aastase sissetulekuga, millega see tüdruk oli harjunud). Kuid samas oli saadud raha vähe, sest kui osta sööke, siis ei jätkunud kommunaalide, üüri või elektri jaoks. Peale selle oli veel koer ja vennad ning koolis tehtavad üritused, milleks tuli raha leida.

Siis see tüdruk püüdis hoida mingit osa raha n-ö reservis, ootamatuteks olukordadeks. Nt kui raha õigel ajal ei tule, et siis oleks midagigi, millega süüa osta. Sööke ostes vaatas ta ka, et oleks riisi, kaerahelbeid, tatart… midagi, mida saab palju ja odavalt. Alguses oli see tüdruk harjunud, sest vanasti, kui vanemad kodus olid, siis oli igal hommikul saia, võid ja vorsti. Siis see türuk püüdiski osta asju nii, et neid oleks. Aga hiljem tuli sellest loobuda, sest teised kulutused kasvasid.

Liha ja sink jäid juba algusest laualt ära. Šokolaad, šokolaadikreem ja pasteedid ka. Ja ikkagi ei jätkunud raha. Siis tekkis üüri-võlg ja elektrivõlg (päris mitmel korral lülitati elekter välja). Lihtsalt polnud raha, aga oli lubadus, et raha tuleb. Kohe tuleb. Sellel tüdrukul tuli hakata rääkima omanikuga, aga mida rääkida, kui lubatakse, et raha tuleb, kuid kaua seda ikka rääkida. Omanikul sai sellest villalnd.

Ja nii see tüdruk oligi, ühelt poolt oli korteri-omanik vihane (õigustatult) üüri võla pärast ja teiselt poolt vanemad kaebasid, et kui raske neid on, kuidas neil käed valutavad ja süda on haige ning kuidas arst ei luba neil töötada, nad peaksid puhkama, aga nad ikka püüavad. Kah, õigustatud tekst ja lapsel on seda raske kuulata, kui vanematel on halb. Siis see tüdruk oligi nende väikeste konfliktide keskel. Kõigele lisaks veel süüdistas ennast, et kuidas ta midagi ei jõua ja kuidas ta ikka ei oska nende rahadega majandada.

Tüdruk mõtles, et peaks kooli kõrvalt tööle minema, et oma vanemaid aidata. Et mitte olla neile koormaks. Aga kuna ta oli kohusetundlik, koolis oli ta esimene, kes kooli jõudis ja viimane, kes lahkus. Tavaliselt jõudis ta alles kella 17-ajal koju, aga oli vaja ju õppida ja koristada, poes käis, süüa teha, koeraga tegeleda. Teinekord jäi ajast väheks isegi nendeks tegevusteks. Seega sai tüdruk aru, et tal lihtsalt pole seda aega, et tööl käia.

See tüdruk ei vaadanud poisse. Kui tavaliselt kogetakse oma esimest armastust koolis ja see on selline õrn ja suudlemine tundub, siis täieliku pühendumisena, siis sellel tüdrukul jäi see periood vahele.

Ta ei vaadanud koolis poisse. Jah, ta vahel unistas mõnest, aga see oli ka kõik. Ka ei teinud poisid talle lähenemise katseid, sest see tüdruk oli nohik, imelik. Võib-olla mõni oleks isegi tahtnud, aga see tüdruk oli nii tõsine ja kinnine. Kohe kuidagi ei pääsenud talle lähedale. Tüdruk ise oli ilus.

Kuna tööle minna ei saanud, sest polnud lihtsalt seda aega võtta, siis mõtles see tüdruk, et leiaks mehe, kes suudaks talle kodu pakkuda. Kodu, kus oleks kõike piisavalt ja kohustusi natuke vähem. See tüdruk arvas, et seni kuni ta koolis käib, siis ta saaks aidata sellel kodu pakkujal koristada, süüa teha ja hoida kodu korras. Kuid hiljem, kui kool on läbi, siis otsiks töö ja saaks kulud pooleks teha ning kompenseerida need esialgsed kulud, mis tekkisid kooli perioodi jooksul.

Seega see 17-aastane tüdruk hakkas otsima omale meest, kedagi kes pakuks talle kodu ja kes aitaks tal lahkuda sealt, kus ta tundis end vaid koormaks olevat. Tuletan siinkohal meelde selle tüdruku naiivsust. Tal polnud varasemalt poistega kokkupuuteid olnud, ta ei käinud pidudel, tal puudus kontakt oma vanematega ja tal polnud sõpru. Olgugi, et 17-aastane ja nagu täiskasvanud inimene, kuid kogemused puudusid täielikult.

Siis ta avastas jutukad. Seal olid mehed. Jah, täismehed. Seal lubati sellele tüdrukule palju ja öeldi, et armastatakse teda. Kuna sellel tüdrukul puudusid kogemused ja ta oli naiivne ning ei teadnud elust midagi ega ka ohtudest. Siis see tüdruk sai ühe mehega tuttavamaks.

Isegi läks hästi, sest poiss oli kõiget 7 aastat vanem. Saadi selle poisiga kokku. Ja helistati. Tüdruk aimas, et võib-olla teda ei võeta tõsiselt, sest ta on võib-olla liiga noor ja keegi ei võta endale koju peaaegu täisealist jutuka tüdrukut.

Noormees tahtis vahekorda astuda. Ütles, et armastab jne. Tüdruk tundis piinlikkust. Ta teadis, et suured inimesed nii teevad ja ta peab ka seda tegema, kui mehele läheb. Kuid naiivse eluvõõra tüdruku jaoks oli see ikkagi piinlik.

Ta ütles naljatades, et on vahekorraga nõus, kui noormees temaga abiellub. Noormees lubas tüdruku „ära võtta“, mida tõlgendas tüdruk, et see on lubadus abielluda. Tüdruk sai aru küll, et naiivne on arvata, et mees temaga abiellub. Kuid tüdruk arvas, et see noormees võtab teda tõsiselt, samas oli väike kahtlus, et noormees kasutab teda vaid ära.

Aga tüdrukule meeldisid need vestlused selle noormehega. Tundus, et see noormees ka naudib temaga vestlust ja ei pea teda lapseks. Noormees ütles, oli arvanud ka, et tüdruk käib ülikoolis. Seda nende vestluste põhjal, mis neil oli. Sellele tuginesed tundis tüdruk end targana ja oma ealistega võrreldes ka arukana.

Mingil hetkel armus see tüdruk sellesse poissi. Ja tüdrukul oli isegi üks-kõik, kas poiss valetas, et tal pole naist või mitte. Tüdruk nägi märke, et poisil on naine. Aga ta eiras neid. Sest talle meeldis saada välja sellest keskkonnast, kus ta oli. Selle poisi juures oli tüdruk õnnelik, mida ta kodus nende kohustuse ja probleemide keksel polnud juba ammu olnud.

Sellel poisil polnud aega ja hiljem hakkas ta kohtumisi vältima, tal oli tegemist ja asjad muutusid ja oma numbri oli ta venna numbrile suunanud… Ühesõnaga, olid need märgid, et see poiss oma juba lõpetamas selle tüdrukuga mängu.

See tüdruk võttis seda külmalt. Seda oligi arvata. Ta sai aru, kuidas teda ära kasutati, kuid nagu ikka. Ta süüdistas selles ennast, et ise oli nii rumal ja naiivne. Et kui ta oleks see poiss olnud, siis oleks ta vist samamoodi käitunud. Et kui soodne võimalus end pakub, siis on ju patt sellest keelduda või vedelema jätta. Et kui mina seda ei tee, siis teeb seda keegi teine, kuid siis saab selle naudingu ka keegi teine…

Tüdruk mattis end oma argipäeva kohustustega. Elas ühe päeva korraga. Vahel see poiss ilmus välja, jutukas räägiti ja kõik.

Kuid siis ilmus üks teine poiss. See tuli selle tüdruku ukse taha koos tüdruku klassivennaga. See poiss oli 2 aastat vanem.

Klassivend tundis selle tüdruku vastu huvi, sest ühel päeval, mil mindi klassiga Füüsika Instituuti ekskursiooonile, siis see tüdruk pani end ilusti riidesse ja tegi make-up´i. Oli tundmatuseni muutunud. Nagu filmides, kus tehakse nohikust mingi tšikk.

Hiljem kuulis see tüdruk, oma kassivennalt, et klassi kõige vingem kutt oli sellele tüdrukule silma peale visanud, kuid kui sai teada, et see on see tüdruk, see nohik, siis paljus, et keegi sellest ei räägiks ja et teeks nii nagu seda poleks olnudki.

Kuid see klassivend (mitte see klassi popim poiss, vaid see teine) otsis selle tüdrukuga kontakti. Võib oletada, et see tüdruk meeldis sellele klassivennale, kuid tüdruk ei julgenud midagi arvata ega oletada. Tal oli ju see jutuka-tüüp, kuid selleks ajaks juba ainult jutukas.

See klassivend käis külas ja suheldi niisama. Tüdrukul ooli hea meel, et saab kellegagi rääkida. Natukenegi värve nende kohustuste sekka.

Kord tuli see klassivend selle tüdruku ukse taha koos oma sõpraedga. Üks sõber tegi sellele tüdrukule väga selgeid lähenemiskatseid.

See tüdruk läks koos selle kambaga linnapeale hängima. Lihtsalt, et sellest masendavast kodust välja saada. See klassivenna sõber Siim (nimi muudetud). Oli tõeline naistemees. Käidi erinevate uste taga ja see Siim kaisutas ja sebis igat naist, kelle ukse taga käidi. Ja siis kui parasjagu kedagi ei olnud, siis tuli ta jälle selle tüdruku juurde.

Terve õhtu ta küsis sellelt tüdrukult, et hakkama käima. Tüdruk vastas koguaeg, et me ju käimegi, me kõnnime ju. See ajas seda poissi närvi. Ta oli harjunud, et ta saab iga naise, kellele midagi ilusat ütleb, aga see tüdruk näis külmana. Mitte miski nagu ei mõjunud.

Õhtu lõppedes see tüdruk mõtles, et äkki ta meeldib sellele poisile päriselt. Et äkki see poiss ei võta teda tavalise vallutusena nagu neid teisi. Ja siis mõtles, see tüdruk, et teda kasutati ära. Aga miks ei võiks olla see vastupidi, et see tüdruk kasutab sellist naistemeest ära. Et annab sellele poisile vastu näppe, teeb haiget justnagu tema nendele teistele tüdrukutele. Et äkki siis see Siim mõistab, mida või mis valu ta oma tegevusega teistele (nendele) tüdrukutele tekitab.

Aga nagu mängudega ikka. Või nagu tulega mängimine. Mõlemad on väga ohtlikud. Ja ohtlikud mängud võivad võtta ootamatu pöörde ning see n-ö mängija muutub ise mängukanniks.

Kõik sujus hästi, kuni see Siim ütles, sellele tüdrukule need saatuslikud sõnad. Siim ütles, et see tüdruk on talle nii märkamatult nii südamesse pugenud, et ta tunneb, et temast hoolitakse. Et see tüdruk on esimene inimene, kes temast tõesliselt hoolib. Siim rääkis oma kurva lapsepõlve. Kuidas ta ema suri, kukkudes trepist alla ja tema avastas selle. Et tema isa on joodik ja temal jäi kool pooleli. Et ta oli ka vangis olnud. Tüdrukule tundus, et Siim on temaga siiras ja avameelde. Just see mida see tüdruk otsis. See jutuka-poiss ütles, et tal pole naist, kuigi tegelikult oli üsna selge, et tal on. See tüdruk oleks leppinud ka armukese rolliga (sest oli juba armunud), kuid seda vaid tingimusel, et poiss on temaga aus.

Igatahes, tundes, et see ülbe naistemees on ikkagi inimene ja tundes, et see Siim on siiras ja aus temaga, siis tekkisid sellel tüdrukul tunded Siimu vastu. Muidugi lubas see Siim talle kodu ja kõike, kuid üsna pea selgus, et seda tal pole. See tüdruk leppis ja tal oli isegi hea meel, et ei ole, sest siis saavad nad koos nullist alustada ja kõik koos üles ehitada. Siis ei teki olukorda, kus üks tunneb, et on teisele võlgu.

See tüdruk arvas, et tal polegi raha ja varandus vaja, kui ta saab tunda tõelist armastust ja pühendumust. Ta tundis, et selle siira ja ausa poisiga võiks ta ka kuskil kuuris elada. Et talle piisaks vaid sellest mehest. Ühest ja ainsast ausast mehest.

See tüdruk jättis oma jutuka-poisi maha. Kuigi see tundus rohkem formaalsusena, sest too oli rohkem kadunud, kui olemas. Seda sai tehtud jutukas ja tundus, et valusam oli see sellele tüdrukule kui sellele jutuka-poisle.

Kuna sellel Siimul polnud midagi, elas oma sugulaste juures ja jäi mitmel ööl selle tüdruku juurde. Siis jäi tüdruk rasedaks. Kuna tüdrukul polnud kedagi, ei sõpru ja vanemate ees oli piinlik. Ta süüdistas taas selles ennast, et ta oli olnud nii rumal ja hooletu. Siim oli ka mõni päev kadunud ja tüdruk oli meeleheitel, et mis nüüd saab. Pooleli oli 10. klass ja kodused kohustused ja laps ka veel ning võib juhtuda, et see Siim põgeneb oma kohustuste eest. Äkki ta ka ikkagi mängis selle tüdrukuga ja see siirus ning ausus ja kõik need sõnad olid valed.

Lõpuks poiss ilmus välja. Tüdruk rääkis, et on rase. Poisi reaksioon oli, mis nüüs saab. Abort… Ja tüdruk emus sellest nii ära, et poiss teisi võimalusi isegi mitte ei kaalunud. See muutis tüdruku veelgi ettevaatlikumaks selle poisi suhtes. Ja otsustas, et abort. Ta oli sellele ka enne mõelnud, sest perel raha polnud, tema tundis ennast koormana ja kui ta veel lapse ka saab (too hetk mõtles ta vee, et üksi), siis oleks ju tema koorem veel topelt. Sõpru polnud kellega muret jagada.

Tüdruk otsis võimalusi, kuidas ja kus seda teha saab ja kui palju makssab. Kus oleks kõige odavam jne… Ta sai kõik viimasel hetkel. Teatud ajast alates enam seda ei tehta. Pani kinni haigla aja. Ta oli nagu zombi. Ei mõelnud midagi, tegutses justkui mingi käsu peale ilma mõtlemata ja ilma emotsioonideta.

Ta küsis, kas Siim saab haiglasse kaasa tulla. Siim ütles, et ta peab tööl olema. Tüdruk ei käinud peale, sest töö on tähtis ja raha on vaja. Liiatigi abordi eest maksis ju see noormees.

Nii see tüdruk läkski. Koolis ütles, et kodustel põhjustel ei saa ühel päeval kooli tulla. Keegi ei teadnud, mis toimub. Tüdruk käitus tavaliselt, ei näidanud oma emotsioone välja.

Läks üksi haiglasse, vastas küsimustele ja sai noomida. Tundis, et käitus valesti ja kõiges on ta ise süüdi. Kuid see sai läbi. Siis läks tüdruk koju tagasi ja hakkas oma halli elu elama. Pärast seda ta kartis väikseid lapsi vaadata, sest ta sisendas endale, et see oli konnakulles, mis temast välja tõmmatai. Väikseid lapsi kartis ta vaadata, sest kartis, et siis kahetseb ta oma tegu ja kaotab kontrolli enda üle ning hakkab nutma, et mõistab, et see oli laps (mitte konnakulles).

Siis see Siim kolis tüdruku juurde. Tüdruk jäi ka teist korda rasedaks. Tüdruk ei tahtnud ilma kondoomita vahekorda astuda, kuid ta tahtis poisile meeldida. Ei tahtnud poissi alt vedada. Tahtis, et see poiss tema juures oleks, sest siis ta on rõõmus. Vähemalt, siis. Esmalt tüdruk keeldus, aga poiss ikka moosis ja lubas, et midagi ei juhtu ja see tüdruk usaldas seda poissi. Kuigi ta teadvustas endale, et ikkagi on väike võimalus, et võib juhtuda. Kuid varasematel kordadel polnud nagu juhtunud ja tüdruk lootis, et äkki ka see kord ei juhtu.

Kuid juhtus, et tüdruk oli taas rase. Nüüd oli juba selge, mida tuleb teha. Poiss juba teadis, mis summat on vaja. Ta muretses selle ja andis tüdrukule. Polnud vaja midagi rääkida, sõnadetagi kõik selge.

Ka sellel korral tegi tüdruk üksi selle kõik läbi. Kuid arstilt sai see tüdruk pahandada ja mõnitava pilgu osaliseks. Taaskord tundis tüdruk, et tema on süüdi ja tema üksi. Kuid see kord oli seal viibimine nii ebamugav olnud, et tüdruk tuli tulema ise veel narkoosi uimas. Ta mäletas, et pidi pargipingil istuma, sest ei suutnud kõndida, kõik oli udune.

Ühes kohas ta veel oksendas ja ta tundis, kuidas ta tuigerdades kõnnib. Tal oli nii piinlik, sest ta ei joonud alkoholi üldse ja nüüd tuli seda häbi taluda. Aga tüdruk võttis seda kui iseenda karistamist. Karistust selle eest, et nii rumal oli ja lasi sellel teist korda tekkida. Et ei suutnud Siimule “ei” öelda ja, et usaldas Siimu.

Tüdruk püüdis selle osa oma elust unustada. Ta hoidis eemale lastest ja ta korrutas endale, et tema olukorras ei olnud teist lahendust ja need olid konnakullesed. Ta mõtles, et kui need lapsed oleksid sündinud, siis oleksid nad olnud sama õnnetud kui ta ise. Sest polnud ju raha, et laste vajadusi täita. Siim töötas mustalt ja talle jäädi palka võlgu. Siimul olid ka kohtutäituri võlad vaja maksta. See tüdruk käis 10. klassis. (Sõpru polnud, vanemad kaugel ja nendel ka rahapuudus.)

Kuid see Siim tüdines sellest tüdrukust. Ta käis sõpraddga joomas ja ilmus täispeaga alles varajastel hommikutundidel. See tüdruk ootas teda terve päev. Sest see tüdruk oli õnnelik vaid koos Siimuga olles.

Siis tuli välja, et Siimul oli teine tüdruk teises linnas. Et ta ei olnudki oma eelmisest suhtest lahku läinud. Peale selle oli tal veel tüdrukuid.

See tüdruk hakkas end lõikuma, et saada Siimu tähelepanu. Et Siim temaga oleks, et Siimul temast kahju oleks. Et Siim temast hooliks. Kord helistas see tüdruk Siimule ja palus tal koju tulla, aga Siim vaid naeris, andis oma telefoni mingile tüdrukule ja siis nad naersid, selle üksi, selles masendavas kodus, oleva tüdruku üle.

Kord oli see tüdruk köögis ja koridoris suudles Siim teist tüdrukut. See tüdruk teadis, aga mõtles, et kui kaugele võib üks inimene oma ülbuses minna. Kord oli see tüdruk rõdul ja kuulas, kuidas Siim teise tüdrukuga flirib. Siis see tüdruk võttis üle 10 tableti valuvaigisteid ja muutus uimaseks. Kord oli see tüdruk teises toas samal ajal kui Siim teise tüdrukuga teises voodis müras.

See tüdruk armastas seda Siimu. Armastas meeletult ja jäägitult. Rohkem kui ise-ennast. See Siim oli ainus rõõm tema elus. Selle tüdruku armastus oli haiglane. Kõik narsid ja mõnitasid. Siim lasi endale helistada ja ütles, et naine on hull ning nii armukade.

Siim ja see tüdruk läksid mitmel korral lahku, aga siis jälle kokku tagasi, sest see tüdruk ei suutnud ilma Siimuta olla. Kuid ikka läks nii, et see tüdruk oli üksi kodus ja Siim sõpradega väljas.

Mingi aeg, hakkas Siim sellele tüdrukule rohkem tähelepanu osutama. Näitas rohkem oma hoolitsust/hoolivust üles.

Kuid siis, leidis Siim endale sõbranna, keda ta hakkas selle tüdruku eest varjama. Tööpäevad muutusid pikaks, see tüdruk taas ootas aknal Siimu tulekut, aga Siimu ei tulnud. Kui see tüdruk asjast teada sai, muutus ta taas armukadedaks. Küsis selgitusi. Aga Siim valetas. Kuid selleks ajaks oli tüdruk juba ka ennast väärtustama hakanud. Vähe, aga ikkagi.

Lõpuks see tüdruk ei jõudnud enam. Ta mõtles, et ta väärib ausat mees enda kõrvale või kui tõesti ausus ja pühendumus ei esine meessoost isikutes, siis otsustas see tüdruk, et pigem on ta üksi.

See tüdruk oli nende läbielamistega juba nii palju karastunud. Et mõningase jagelemisega suutis ta selle Siimuga lahku minna. Hoiduda sellest Siimust eemale ja mitte enam teda paluma minna ja mitte enam talle andestada, sest kõik need sada miljonit andestust olid olnud asjata. Siim hoolis vaid ise-endast.

Kunagi see tüdruk ja Siim rääkisid, et kui nad peaksid lahku minema, siis oleksid nad aasta ilma suhteta. See on aeg, et teine-teisest üle saada. Siim veel ütles, et see tüdruk on see, kes uue leiab ja tema maha jätab. Kuigi tema oli see, kes uue leidis ja tüdruk jättis ta maha, sest see tüdruk tundis, et tal on ka mingigi väärkus ja asutus ise-enda vastu ning ta ei lase enam endaga nii halvasti käituda (nagu varem seda tehti).

Kuid Siim eostas lapse pärast pool aastat lahus olemist. See näitab tema armastust selle tüdruku vastu. (Seda polnudki).

Sellel tüdrukulu oli raske teist meest suudelda pärast poolt aastat lahus olemist. Pärast aasta pikkust lahusolemist, teeb talle kõik see läbielatu haiget. Ta pole sellest veel üle saanud ja ei suuda täisväärtuslikku suhet luua. Vahekord teise mehega tundub midagi ületamatut/võimatut.

Kõigele lisaks ei saa see tüdruk võib-olla enam kunagi lapsi. Ja see paneb mõtlema sellele ebaõiglusele, et üks mees ülbitseb ja isetseb ja seejärel kõnnib minema. Paneb oma seemne teise mulda ja naine, see kasutatud ja alandatud ning n-ö tühjaks tehtud naine, vaadaku ise kuidas hakkama saab. Jah, see on elu.

Ma väga loodan, et sellest Siimu lapsest ei kasva samasugust inimest nagu ta ise on.

Siim on jätkuvalt isekas. Väidab, et on muutunud. Kuid ei. See tüdruk palus tal eemale hoida. Tüdruk ütles, et tahab, et nad muutuksid võõraks, et ei soovi temaga suhelda ega läbi käia mitte mingilgi moel. Kuid selle asemel, et see üks ainus kordki seda tüdrukut ja tema soovi austada, selle asemel ütleb Siim, et soovib veel kohtuda ja et see tüdruk õpiks temaga koosolemist.

Siim ütleb, et tahab, et see tüdruk oma eluga edasi läheb, aga ise koperdab sellel tüdrukul teepeal ees. Läheb tema ukse taha ootamatult. Just nagu ta oleks kindel, just nagu mängiks selle peale, et sellel tüdrukul on tugevad tunded. Et see tüdruk ei ole endale leidnud uut kaaslast. Siim ei arvestanud võimalusega, et sellel tüdrukul võis olla tekkinud vahepeal uus kaaslane… See on minu meelest täielik isekus. Uskumatu, et meie keskel selliseid inimesi elab.

See tüdruk on armas ja hooliv. See on mõistetav, et Siim soovib teda oma ellu. Aga kas see üks kordki on raske seada selle tüdruku soovid ja heaolu enda omadest tähtsamaks. Kordki mõelda enda heaoluasemel, selle tüdruku omale.

Minule ütles, üks sõber, et ta sooviks, et ma oleksin õnnelik. Ta tundus seda öeldes siiras. Ta ütles, et ta tahaks aidata mul õnnelik olla, aga ta ei tea, kuidas seda teha ja ta tundus olevat selle pärast kurb.

Selle Siimu puhul jääb mulje, et ta ütleb, et tahab, et see tüdruk oleks õnnelik ja läheks oma eluga edasi, kuid ise tegutseb oma sõnadele hoopis vastupidiselt. Oma tegevusega takistab sellel tüdrukul eluga edasi liikumast. Seega ei ole see Siim oma sõnades siiras.

See lugu on minu meelest nii kurb, et mul küll pisar jookseb. Ja mina ei suutnud seda enam üksnes enda kanda hoida. Minu arust on see suur mure ja suur saladus ning mina soovitaks, sellel tüdrukul psühholoogi juurde pöörduda. Ma väga loodan, et ta saab õnnelikuks, kohe väga õnnelikuks ja et enam ta ei peaks sellist ebaõiglust ning ülekohtust käitumist taluma. Loodan, et ta õpib enda eest seisma.

Rubriigid: Minny kirjutised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Üks kurb lugu

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ku sa oleksid öelnud,et “ma räägin nüüd ühe loo” ja poleks pannud sinna sisse seda “ühte tüdrukut”,siis arvaksid lugejad : teadagi,kellest jutt…

  2. Anna kirjutab:

    Ma ei saanud aru kes seda kirjudas sest,et seal kirjutati tüdruku kohta ja siis sael oli kirjas sõbranna.

Leave a Reply to Anna Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>