Lõpueksam

Täna oli siis kõrgkooli lõpueksam. Kolm aastat meeletult pingutamist ja täna oli see päev, kus testiti selle kolme aastaga õpitud teadmisi. Reedel peaksin saama oma hinde teada. Enne seda ma püüan mitte enam koolile ja õppimisele mõelda.

Nagu alati võtsin ma õppimise väga suurelt ette. Ei jõudnud pooltki plaanitust tehtud. Viimased päevad jätsin ma tegemata oma trennid ja tegelesin üli-intensiivse õppimisega. Telefoni panin hääletu peale. Vanaema helistas, aga ma ei tegelenud sellega. Niigi investeerisin umbes kolm päeva oma kallist aega teiste hüvanguks. Seega otsustain, et need mõned päevad keskendun ma üksnes ise-endale. Ei jõua ka koguaeg teisi aidata ja teiste jaoks olemas olla.

Need viimased päevad ärkasin ma kell 6:00 ja läksin magama peale kella 00:00. Eile (st täna hommikul) läksin magama kell 1:00, kuid ega siis ka und ei tulnud ja täna ärkasin kell 5:30. Pidin ju Tallinna sõitma eksamit tegema. Koju jõudsin alles 19:00 ajal. Väljas oli meeletu lumetorm.

Jõin ühe Starteri, et üleval püsida. Tagasiteel bussis olles ma tukastasin natuke. Hetkel on meeletu peavalu ja väsimus. Lisaks sellele teevad mulle mu jalad haiget (jalalabad).

Hakkasin hüppenööriga hüppama. Pärast esimest korda valutasid sääremarjad. Kannatasin ära, hüppamist ei jätnud, kuid hakkasin lihaseid venitama pärast trenni. Igatahes mul vedas. Selle asja sain korda.

Aga siis hakkasid valutama jalalabad, selle hüppenööriga hüppamise tõttu. Ma ei jätnud oma trenni, st käisin jooksmas edasi ja hüppasin ka. Jalad läksid paiste (jala-labad), ei jätnud hüppamist, surusin hambad kokku ja jätkasin. Kuid nüüd valutavad mu jalad nii meeletult, et kõndimine on piin, väheke külma saavad, siis on valu nii meeletu, et seda ma ei suuda enam välja kannatada.

Valus on isegi siis, kui ma ei liigu, kuid liikumisega see valu intensiivistub ja muutub tugevamaks. Ma pole jooksnud õppimise tõttu. Mõtlen, et kas homme lähen jooksma või mitte.

Võib-olla peaksin arsti juurde minema. Samas ma ise arvan, et mul on väike närvikahjustus. Mu toitumine läks täielikult käest ära. Mõni päev ei söönud üldse, siis sõin mitme eest, šokolaad oli kättesaadav ja suur stressi-maandaja. Tõusnud kaalust ei räägigi. Igatahes, riided on väikseks jäänud.

Käed on katki. Tekkisid lõhed, veresoonte kohale. See on vist buliimia tunnus. Ma pean selle faili, kus on buliimia kohta kirjutatud, uuesti üles otsima….

Igatahes, ma väga loodan, et see jalavalu või oletatav närvikahjustus ei ole tõsine ja läheb ise üle ning üsna pea. Aga oma trenniga pean ma küll midagi ette võtma. (Toitumisega ka vast.)

Emale ei tundunud hea mõte, et ma võtan paar konsultatsiooni treenerilt. Seega ma arvan, et tema raha eest ma seda teha ei saa. Kuid ise olen kõike väga valesti teinud. Kuid ma püüan nüüd selle asjaga tõsisemalt tegeleda ja ka mõistlikumalt.

Õppimise tõttu ja selle arvuti taga istumise tõttu on mu kael nii kange, et valutab ja naksub. Ning seljavalud on ka meeletud. Loodan, et ka see asi paraneb. Nüüd peaks ju pinge oluliselt madalamaks muutuma.

Eile lahendasin ma hilistel tundidel väga keerulisi ülesandeid ja lugesin meeleheitlikult oma konspekti. Olulisi märkmeid sain üle 200 lehekülje, aga neid ei jõudnud ma pärast töötlemist ja kogumist uuesti läbi lugeda. Ülesandeid sain ma 80 lehekülge, kuid neist jõudsin teha vaid 10. (Kunagi koolis olin ma need ülesanded läbi teinud, kuid uuesti ma seda ei jõudnud.) Täitsa uskumatu, aga aega ise juurde teha ei saa ja õppimise protsessi kiirendada ka ei saa tahtejõuga ega käsuga. Kui pea väsib, siis see väsib ja midagi ei ole teha.

Vähemalt praeguseks on kogu see jama läbi. Nüüd puhkan ja ootan tulemust, et siis uued eesmärgid püsitada.

Eksamile läksin ma koos kursaõega. Sellega, kes tundub kõike nii õigesti tegevat ja kellel kõik nii hästi tundub minevat.

Me oleme mõnes asjas nii sarnased ja temaga oli nii huvitav rääkida. See sõit Tallinna tundus väga lühike ja kiire.

Eile õhtul ma tundsin end nii kindlalt ja arukana. Tundsin taas seda tunnet, et olin õige otsuse teinud. See on väga hea tunne. Nimelt, üks noormees meeldis mulle. Ta tundus olevat aus ja lisaks sellele väitis ta, et tal on magistrigraad ning saab oma eluga hakkama (st suudab end ise finantsiliselt ära elatada). Mul tekkis tema suhtes tõmme, kuid kartes taas armuda, ma püüdsin temast hoiduda.

Ta ütles, et ta pole suhtes, et ta pole veel seda õiget leidnud. Tavaliselt, varem oleksin ma seda uskunud ja naiivselt lasknud endal armuda. Kuid olles väga haiget saanud, siis see-kord olin ma ettevaatlik.

Eile tuli välja, et tal on neiu, kellega ta kord kuus kohtub. Olen veendunud, et kui ma teda rohkem “töötleks”, siis muutuks see neiu elukaaslaseks, kellega on suhe muutunud üksluiseks jne… Kuid ma ei hakka oma ressursse rohkem raiskama. Vajalik info on mulle juba teada. Igatahes, see inimene muutus minu silmis väärtusetuks – kogu oma kraadide ja finantsilise kindlusega.

Mul on hea meel, et ma midagi rumalat ei teinud. (Natuke rumalat tegin, aga mitte midagi sellist, millega võiks kaasneda midagi pöördumatult ebameeldivat.) Mul on hea meel, et ma ei armunud. Seega ei saanud ma haiget. Ja selle uue info valguses on kadunud ka kogu see tõmme selle noormehe vastu.

Seega, olin ma eile õhtul rõõmus, et ma tegin järjest mitu õiget otsust ja et ma investeerisin oma kallist aega sellesse põgusasse vestlusesse.

Kuid täna. Selle kursaõega rääkides. Kadus kogu mu rõõm. Tema sai ametikõrgendust. Kolis oma mehega kokku. Mees on tal nii hooliv ja toetav ning pakub ka kindlust, igas mõttes…. See tegi mind natuke kadedaks. Muidugi on mul tema pärast hea meel. Ta on ülitore tüdruk ja tark ning jõuab hästi palju. Ta töötas koolikõrvalt ja tema hinded olid umbes sama kõrged nagu mul. Tema kõrval tundusin ma nii saamatu ja väärtusetuna.

Mul pole meest. Minu pikaajaline elukaaslane võib-olla pettis mind. Minu katsed kedagi leida on luhtunud. Koperdan vaid väärtusetute, vaid anatoomilises mõttes meeste otsa. Tööl ma ei käi, elan ema kulul, olen juba 26-aastane. Olen paks, buliimik ja šokohoolik…

Selline suur meeleolu-kõikumine vähem kui 24-tunni jooksul. Samas on minu puhul ka kergendavaid asjaolusid… Ma püüangi keskenduda pigem positiivsele. Ei hakka end võrdlema endast edukamatega (praegu mitte). Madala enesehinnagu perioodil võrdlen end vähem edukatega ja kui mu enesehinnang natuke kosub, siis hakkan ma taas pingutama, et endale teed tähtede juurde sillutada.

Ka ei peaks ma meeleheitlikult kaaslast otsima. See viib vaid valede inimesteni. Küll see õige ise tuleb ja küll see väärtuslik suhe ise kujuneb. Kunstlikult ei saa suhet luua. Püsiv-suhe peaks tekkima ja arenema loomulikul teel ning vaikselt/aeglaselt arenema, läbi kõigi etappide. (Need tunduvad targad sõnad, püüan need ka endale meelde jätta. :D )

Lugesin ühte artiklit, kus üks naine kirjeldas, kuidas tema sõbranna temalt meest üle lüüa tahtis. Mina ei taha oma kursaõe meest. Ma tahaks olla sellises suhtes nagu tema on. Ma tean, et selline suhe koosnebki nende kahe inimese omavahelisest sünnergiast. Kui läheneda teoreetilisest küljest, siis minu ja tema mehe vahel ei oleks sellist suhet, sest me ei sobiks. Selline suhe saab olla üksnes nende kahe inimese vahel. Ja mul on hea meel. See annab lootust, et äkki on veel üks minu standarditele vastav normaalne mees ehk elukaaslane mulle (minu jaoks). :D

Kuid seni, kuni mu prints mind otsib, seni ma kesendun muudele asjadele ja eesmärkidele. Püüan võtta vallalise elust maksimaalselt positiivseid elamusi, et kui ma kunagi selle õige leian ja kooselu hakkan nautima, et ma siis ei igatseks vallalise elu, et ma tunneks, et sellest olukorrast või staatusest olen ma võtnud maksimumi. Et olen selle maksimaalset ära kasutanaud, et siis pühenduda sellele “õigele”, enda printsile, kes laseb end nii kaua oodata. :D

Aga see-eest peab see prints ka väga väärtuslik olema. Olen valmis ootama, peaasi, et enam pettuma ei peaks ja lootuses, et see kooselu saab olema pikk (lausa igavene) ja täis suurt armastust ning pühendumust.

Pärast viimaseid kogemusi meestega, mõtlen, et ausat ja pühenduvat meest pole olemas. Aga see seisukoht on tugevalt mõjutatud minu  viimase aja kogemustest. Ma olen siiski positiivne inimene ja püüan näha ponisid ning pool-täis vee klaase. :D

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata, Minny hala ja kurtmine, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>