Täna jooksma ei läinud. Magasin hästi kaua, kella 11:00ni. Sain end ilusti välja puhata.
Plaanisin tänaseks pika jalutuskäigu, kuid välja ma ei jõudnudki. Võtsin tänast hästi rahulikult. Toimus “turbode mahalaadimine”. Koristasin tuba, panin materjalid sahtlisse ära. Tegelesin ka natuke oma lemmikuga. Ja olin nii-sama mõnus.
Minu jalad on korras. Kuid esialgu ma hüppenööriga hüppama ei hakka. Kuid siiski proovin homme jooksma minna. Tegin homseks isegi tegevuste nimekirja.
Ka selja- ning kaelavalu on järele andnud. Tunnen end juba inimesena.
Üldises plaanis olen nüüd dillemma ees. Olen sattunud suure teelahkme ette.
- Varsti on toimumas üks rahandusalane olümpiaad. Iseenesest oleks see hea võimalus. Kui ma seal end heast küljest näitaksin, siis saaksin tööle oma unistuste ettevõttesse, kus oleks mul soodne võimalus karjääri teha ning seda rahvuslikul tasemel. Alguses olin ma ülikindel, et ma lähen ja võtan sellest osa. Kuid nüüd asja lähemalt uurides, ma natuke kahtlen. Nimelt toimub see kõik inglise keeles, kuid mina seda veel nii hästi ei valda ja eriti on probleem suhtlemisega. Ma ei tea, kas seal tuleb ka suhelda, et kas on ka suuline osa või on ainult kirjalik. Kui palju on seal kirjutamist ja grammatikat ja kui palju arvutamist. Arvutada ma oskan. Seega ma ei teagi. Võib-olla osaleks järgmisel aastal. Ootan mingeid märke. Ja seedin seda asja veel paar päeva.
- Vaatasin töökuulutusi. Kuna kool on võib-olla läbi, siis on vaja töö leida. Ei tea, kas kandideerida kohtadele, kus on ilmselge, et ma ei osutu valituks. Nt on vajalik vene keele oskus, kuid mul seda pole. Usun, et seda ma kuuajaga küll selgeks ei saaks. Siis on pearaamatupidaja amet. Mul pole kogemusi ja ma ei tea, kas ma saaksin hakkama. Ka ei tea, kuidas ma oma teadmisi ja hakkama saamist kontrollida saaks. Enamus pakutavaid töökohti nõuavad keelteoskust, aga seda mul pole. Sellega läheb mul aega ja võib-olla peaksin üldse mõnda aega teise riiki minema…
- Soovin kandideerida TTÜsse tasutakohale (magistriõppesse). Kuid enam ma ülalpeetav ei taha olla. Ei taha olla, kellelegi koormaks. Seega plaanisin, et kui ma saan tasutakohale, siis püüan kooli kõrvalt tööl käia. Katsetan, kas ma saan ka selle kunstiga hakkama. Kuid sattusin lugema artiklit, kus räägiti kooli kõrvalt töötamisest ja üldine mulje jäi, et see on väga raske. Ma tean, et ma ei kujuta seda raskust või keerukust endale ettegi. Tean, et olen naiivne. Kuid ei tea, kas peaksin riskima või pigem tugineda reaalsusele ja faktidele… Selles osas ma ka ootan märke.
Lugesin ka, et mõni sai töö kõrvalt õppimisega väga hästi hakkama. Nad kirjutasid ka oma keskmisi hindeid, mis olid kõrgemad kui minu oma. See pani mind mõtlema, et kui mõni saab kooli kõrvalt töötades paremaid hindeid kui mina, siis kas ma üldse olen õiges kohas. Ma olen väga rumal tüdruk, sest mina pidin selle keskmise jaoks ikka väga kõvasti pingutama. Ma ei käinud tööl, ei käinud väljas. Tegelesin ainult õppimisega. Sellisel juhul on ilmselge, et minusugune ei suudaks eales töö kõrvalt koolis käia.
Samas on võimalik, et need, kes kiitlesid, valetasid oma hindeid kõrgemaks või nende ained olid lihtsamad. Ka on mõned sellised, kes lasevad liugu n-ö teiste pealt. Hästi palju tehakse ju neid grupitöösid. Olen isegi nii mõnegi eest töö ära teinud ja nendele selle tõttu häid hindeid toonud, mis on nende keskmist ikka kõvasti tõstnud.
Ka kasutatakse hästi tihti seda taktikat, et õigel päeval eksamile ei saa tulla, sest tuleb olla tööl ja siis järgi tehes, küsitakse teiste käest, et mis eksamis oli jne. Sellisel juhul ei õpita kõike, vaid õptakse üksnes seda, mis eksamis oli. Kuid ma ei pea seda õigeks. Ma ise ei tahaks nii teha. Arvan, et ma ei saakski. Ma pole nii karismaatiline ja libe inimene, et ma suudaks kedagi enda eest n-ö tööle panna. Olen alati olnud see isetegija või see n-ö ärakasutatav. Ma lihtsalt ei suuda teisi usaldada, ei suuda oma hinde kujunemist, kellegi teise kätesse usaldada. Alati kui on grupitöö, siis ma arvestan võimalusega, et grupp on passiivne ja ma teen kogu töö ise. Kui juhtub olema hea grupp, kes töötab kaasa, siis tuleb ka töö parem (mitte liiga ühenäoline, nagu üksi tehes).
Ma olen inimene, kes tahab kõigest aru saada, kuid arusaamine vajab süvenemist ja süüvimist ning materjali juurde otsimist. Kuid see omakorda võtab aega (mida töötamise kõrval ei pruugi olla).
Samas on ju võimalus, et leian mõnusad kursusekaaslased, kellega koos õppida. Sellised aktiivsemad, keda õpitav teema huvitab ja kes on usaldusväärsed ning kes on valmis pingutama.
Nii kohutavalt raske on kui tulevikku ei tea. Pean tuleviku ja üldse suured otsused tegema olevikule ja minevikule tuginedes. Kuid kui ma tean, et mu tulevik erineb väga suuresti minevikust, siis jääb ju seda n-ö tugipunkti veelgi vähemaks. Seega, taaskord ootan mingit märki. Viimasel ajal olen hakanud neid märke saama ja nägema ning nendele tuginedes olen teinud õigeid otsuseid. Seega… loodan, et see dendents jätkub ja ma saan oma soovitud märgid, mis aitavad mul otsustada.
Jah töö + kool ongi raske. Aga kas elu peaks kerge olema? Ise käin (kolmveerand kohaga) tööl ja koolis samaaegselt ning tegelen veel hobi korras näitlemisega, mis tähendab umbes kahte proovi nädalas. Endale lohutuseks ütlen ma ikka, et inimene suudab kõike. Tuleb osata aega planeerida ja vaba aega maksimaalselt (magamiseks) kasutada.
Üldiselt ma arvan, et kooli kõrvale sobib paremini füüsilisem töö või selline, kus suurt mõelda pole vaja. Minul on paraku töö selline, mis nõuab palju mõttetööd ja loovust. See tegelikult häirib pisut. Aju peab pidevalt ühest probleemülesandest teise ümber lülituma, mis muutub väga väsitavaks.
Kuid kõige raskem on ikka teiste inimeste suhtumine. Mõtlen sõbrad ja trupikaaslased, kes vist vahel solvuvad ega ei mõista kui ma kuhugile ei jõua või ei saa tulla. Sellest on kahju.
Ei, elu ei pea kerge oleme. Raskust ma ei karda. Kuid kardan põrumist ja ebaõnnestumist. Elan neid ebaõnnestumisi jätkuvalt raskelt üle. Veel ei oska endale nõrkushetki, vigu, eksimusi ja ebaõnnestumisi andestada. Teadvustan, et see on probleem. Ma ei ole ju täiuslik ja eksimine on inimlik ning nõrkushetk on vaid ajutine tagasilangus, mille korral on just oluline end võimalikult kiiresti koguda ja edasi liikuda.
Kellega ja millega võrrelda, et teada saada, kas mu teadmised on keskmised alla või üle selle? Samas pole see ju oluline. Sest mina olen mina ja täpselt sellisena nagu ma olen ning ma ei pea olema parim (kõiges).
See sõprade solvumine. Seda ma ei karda. Sõpru mul ei ole. Aga tulevased kursa- ja töökaaslased? Njah… plaanin ju muutuda sotsiaalsemaks. Seega võib ka see tulevikus kujuneda minu probleemiks.
Aga ikkagi mõtlen, et äkki ma olen ikkagi rumal. Liiga rumal ja aeglase taibuga, et ülikoolis õppida. Äkki ma olen lihttöölise valmidusega inimene ja kõrgharidus pole minu jaoks. Kõrgkoolis ja ülikoolis õppides murran ma justkui võõrastele ja enda jaoks sobimatutele jahimaadele ja endale sobimatusse keskkonda?!
Ma ei oska ka kuidagi oma teadmisi katsetada. Kuidas ma saaksin teada, mida ma tean ja oskan?
Siin arutledes tundub, et peaksin sinna olümpiaadile minema. Kardan, et lähen nii närvi, et mul ei tule mitte ühtegi sõna suust välja. (On juhtunud nii. Ühe saklasega suheldes. Minu olematu inglise keele sõnavara kahanes poolevõrra ja mu pähe jäid väga üksikud sõnad, millest lausetki oli raske moodustada rääkimata oma mõtete väljendamisest.)
Aga sinu kommentaar, sellel hetkel ja just sellisena on mulle märgiks, et ma proovin seda töö+kool värki. Tunnen nüüd, et on olemas ka õnnestumise võimalus (eile ma seda ei tundnud).
Suur tänu, et võtsid selle aja, et mulle kirjutada. Sellest on mulle palju abi. Lisaks veel see positiivne päeva alustus. Keegi hoolib ja raatsib oma aega minule pühendada.
Veelkord tänud!