Essee aines “Ettevõtlus” Peep Vain

Minu üheks eeskujuks on Peep Vain, sündinud 16.aprillil 1968.aastal, kes on koolitaja ja ettevõtja. Aasta enne sõjaväkke minekut astus ta TPIsse raadiotehnika kateedrisse. See oli inseneri-erialadest kõige prestiižsem, aga erilist soovi tulevikus sellel alal töötada ei olnud. Seejärel läks ta sõjaväkke, kus tal oli aega mõelda, mida ta tahab tegelikult tulevikus teha. Nõukogude ajal oli äri ja äriajamine midagi negatiivset ning seega tahtis ta majandust Rootsi õppima minna, aga kuna pärast nõukogude sõjaväes teenimist oli sobimatu välismaale minna, siis astus ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Samal sügisel hakkas ta rootsi keelt õppima. Ta sattus kokku ühe Princetoni üliõpilasega ja Peebul tekkis huvi hoopis Ameerikasse õppima minna ning see muutus talle kinnisideeks.

Vastloodud Estonian Business School kutsus 1989.aasta lõpus kuus Tartu ja Tallinna üliõpilast osalema programmis, mis sisaldas lühiajalist õppimist USAs ning seejärel töötamist EBSis õppejõuna ning üks neist üliõpilastest oli Peep Vain. Ameerikasse minnes oli tal valida, kas suvetöö proovireisijana või minna suvesemestriks Ameerika läänekaldale Pacific Lutherani ülikooli. Tema valis neist esimese variandi. Peep asus tööle Southwestern Company´sse ja temast sai majast majja käiv proovireisija, kes müüs lastega peredele entsüklopeedia-sarnaseid õpperaamatuid. Esimese müügipäeva hommikul tundis ta hirmu, aga sai sellest üle, kuid sellegi poolest ei õnnestunud müümine alguses. Vahepeal oli ka hetki, kus ta tahtis loobuda, aga talle andis jõudu mõte, et loobumine pole võimalik ning müük hakkas edenema. Edu aitas saavutada ka müügitreener Dave Triepkese abi, tänu kellele ta mõistis, et raamatute müügi suurendamiseks peab ta kuue leheküljelise müügijutu pähe õppima ning harjutama, et see kõlaks loomulikult.

Läbi kokkusattumuste või õnnelike juhuste Moskva saatkonna ees sai ta rutem SAT-testi (akadeemilise üldvõimekuse test, mis tuli teha, et õppida Ameerika ülikoolis) tegema ning tutvus Bentley kolledžist ühe naisega, kes tahtis arendada suhteid Nõukogude Liiduga.

Sügisel naasis ta Eestisse ja õpetas EBSis semestri jagu inglise keelt. Pärast seda tuli pakkumine terveks semestriks Pacific Lutherani ülikooli õppima minna, mille ta ka vastu võttis. Seal õppides sai ta teate, et teda on vastu võetud Bentley kolledžisse ning talle on antud üks kahest rahvusvahelisest stipendiumist, mis katab kogu õppemaksu. Ta alustas seal õpinguid turunduse erialal. Pärast kahe aastast õpingut lõpetas selle ning oli 868 üliõpilase seas tulemuste poolest üheteistkümnes. Temast sai diplomeeritud turundusspetsialist.

Suviti, kui ülikoolis loenguid ei toiminud, teenis ta elamiseks raha raamatute müügiga Southwestern Company´s. Nädalas 500 ühikut müües oli võimalik saada nn. Presidendi Klubisse ning auhinnaks oleks saanud vineerist seinadiplomi, kena pusa ja õhtusöögi firma teiste parimate poegade ja tütarde seltsis koos firma presidendiga. Peep ihkas seda preemiat väga. Esimesel ega teisel suvel ta seda ei saanud, aga kolmandal suvel ta suutis müüa 500 ühikut.

Pärast Bentley kolledži lõpetamist tuli ta Eestisse ning hakkas tööle müügijuhina toiduainete hulgimüügifirmas Jungent. Tema käe all kasvas neljaliikmeline müügiosakond paari aastaga meeskonnaks, kus töötas kuuskümmend inimest. Hiljem võttis ta enda peale müügimeeste koolitamise ja arendamise. Ta on aidanud ka käivitada Hansapanga (praegune Swedbank) elukindlustuse müüki.

Kuid müügijuhi amet ei olnud ikkagi ta tõeline kutsumus. Juba õpingute esimestest päevadest kütkestasid teda inimesed, kes suutsid laval seistes ja rääkides sadade tähelepanu köita. Neid julgustada ja innustada kõrgeid eesmärke seadma ja saavutama.

1997.aastal lõi ta koolitusfirma Vain ja Partnerid, mis tõusis kiiresti oma valdkonna liidrite sekka. Praegu koosneb meeskond ligi kolmekümnest inimesest. Firma on laienenud ka Lätti. Alustas oma koolitajakarjääri    15-20 inimeselise grupiga, siis hakkas suuremate gruppidega katsetama. 2001.aastal tuli ta pühapäevasele müügi- ja motivatsioonikoolitusele Sakala keskusesse kohale 1000 inimest. 2002.aasta suvel oli ta käinud Londonis Robbinsi koolitusel, kus osales 8000inimest, see oli heaks inspiratsiooniallikaks, et Eestis läbi viia koolitus 3000-pealisele kuulajaskonnale. Kui ta 6.septembril 2002.aastal Saku Suurhalli lavale astus, tervitas teda saalis 3198 inimest.

Mind on inspireerinud Peep Vainu raamat ,,Kõige tähtsam küsimus“, mis on aidanud mul eesmärke seada ja leida seda, mida ma tegelikult tahan. Selle raamatu innustusel tegin ma riikliku eesti keele eksami 74-le punktile, mis kunagi tundus mulle kätte saamatuna.

Peep Vain on selles raamatus kirjutanud ,,Ma sõidan kümnesilindrilise autoga, tundes teinekord sellega seoses pisikest süütunnet. Vahel on mul raske toime tulla kogu selle raha ja eduga.“ See on haruldane, et edukas ja rikas inimene mõistab oma vara väärtust ja vahel tunneb, et seda on liiga palju. Suur hulk rikkaid inimesi tunnevad, et sellest mis neil on, ei piisa neile.

Veel on Peep Vain öelnud, et kui põhilised asjad su ümber on korras ja su ümber on inimesi, keda sa armastad ja kes sind armastavad, siis pole sul edu ja edasikihutamist vajagi. Seega  peaksid kõige õnnelikumad inimesed olema lihttöölised. Üllatav on kuulda seda inimese suust, kes on elus suutnud nii palju saavutada ning otsib võimalusi kuhu edasi areneda. Kuid võib-olla on edukus lihtsalt boonus selle eest, et ta armastab seda, mida ta teeb.

Peep Vainult on võimalik väga palju õppida, näiteks eluga rahul olemist, praegusest hetkest rõõmu tundmist ning eesmärkide seadmist. Kõige raskem neist on rõõmu tunda, see ei ole eestlase loomuses.  Edu saavutamiseks tuleb rõõmu tunda iga saavutuse üle ning ennast tunnustada. See tundub küll natuke egoistlik, aga tänapäeva kiire elutempo juures ei märgata teisi kiita ning kui seda ise ei tehta, siis jääksidki saavutused märkamata.

Usun, et Peep Vainu edu on piisav tõestus sellest, et tema nn. elu- või eduvalem toimib. Mina olen seda valemit katsetanud ning näinud, et kõik on võimalik, kui seda ka tegelikult tahetakse. Peep Vain võiks olla heaks eeskujuks kõigile.

 

Käesoleva essee kirjutamisel olen tuginenud Peep Vainu raamatule “Kõige tähtsam küsimus” (Tallinn: KÜ Vain & Partnerid ja Eesti Päevalehe AS, 2008). Ma ei ole siin täpseid lehekülgi välja toonud, kuid faktid on sellest raamatust võetud.

Rubriigid: Kirjandid, Loetud raamatud, Midagi positiivset. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>