Ta tuli, et jääda

Täna jäi mulle silma minu tädi like suhtlusportaalis Facebook. Nimelt meeldis mulle väga järgnev seisukoht: „Need, kes Sind tõeliselt armastavad, ei jäta Sind iialgi maha. Isegi siis kui neil on sada põhjust, et lahkuda, nad leiavad ikka ühe, et jääda.“ (OlemePositiivsed, 02.02.2013)

Arvasin, et ükski mees pole nii pühendunud ja et see on vaid ilus fraas, mis avaldub võib-olla üksnes naiste puhul. Kuid jaanuari lõpus jäi mulle silma üks artikkel. (Algselt on see artikkel ilmunud ajakirjas „The Wall Street Journal“) Seal kirjutati läbi ühe näite, kuidas kaaluprobleemid hakkavad suhet mõjutama.

Nimel üks naine, nimega Betsy hakkas pärast abiellumist kaalus juurde võtma. Ta häbenes oma keha, kuid ei suutnud ka kaalus alla võtta. Ta ei tundnud ennast enam atraktiivsena ja arvas, et tema mees lihtsalt on viisakas ja ei ütle talle, et ta on paks. Siis püüdis Betsy oma meest säästa endast. Ta kolis teise magamistuppa. Mees muutus ebakindlaks ja arvas, et Betsy ei armasta teda enam. Mees hakkas rohkem end treenima, et naisele atraktiivsemana näida, kuid Betsy tundis ennast veelgi halvemini ja ebakindlamalt. Üks kord otsustas Betsy, et ta enam ei suuda ja et tema mees väärib paremat ning atraktiivsemat naist. Arvas, et teeb mehele teene, kui ta välja kolib. Edasi läks see olukord järgnevalt:

„Pärast seda, kui Betsy nõudis lahutust ja hakkas oma riideid pakkima, tunnistas ta mehele, et oli lõksus – nii selles abielus kui oma õnnetuses. Jarom läks seepeale rahulikult garaaži ja lasi naise autol rehvid tühjaks.  «Mulle tundus, et kui ta rahuneb ja tunneb end paremini, jõuame mingile lahendusele,» meenutas ta.“ (Naine24.ee, 23.01.2013)

„Betsy ei läinudki ära, aga ta ei lõpetanud ka oma kaalu üle kurtmist.  Ühel õhtul, kui ta ei saanud jälle uinuda ja kurtis mehele, kuidas kaal muudkui tõuseb, vastas mees uniselt: «Ära mõtle nii palju ja jää magama.»“ (Naine24.ee, 23.01.2013)

„Hiljem sai Betsy aru, et see oligi otsustav pöördepunkt, mida ta vajas. Ta jättis äärmuslike dieetide pidamise ning keskendus kalorite jälgimisele ja trennile. Lõpuks jooksis ta neli korda nädalas ning tegeles lisaks jooga ja tantsimisega. Kui ta oli 20 kilo maha võtnud, avaldas mees soovi koos maratoni joosta. Seda nad möödunud aastal tegidki.“ (Naine24.ee, 23.01.2013)

Selles loos tundin ma ära ise-end. Ka mina tundsin end paksuna. Ma küll ei kaalunid 100kg ja olin veel normaalkaalus, kuid siiski ei tundnud end enam piisavalt atraktiivsena. See on tohutult raske olukord. Esmalt tundsin end paksuna. Rääkisin sellest oma elukaaslasele. Ta ütles, vaid , et ma pole paks. Kuid ma ei näinud ega tundnud, et ta mind atraktiivseks peaks. Vastupidi. Talle tekkis ootamatult sõbranna. Oma sõprade juurde ta mind kaasa ei julgenud võtta. Kord ütles: „Sa võid kaasa tulla, kui sa oled rõõmus ja ei mossita. Kuid kui sa seda ei suuda, siis ära tule.“ Kuid enne seda ma just olin öelnud, et ma püüan anda endast parima ja käituda eeskujulikult. See oli solvav. Justkui ma ei ole tema sõprade seltskonna vääriline. Ei vasta sellele standardile, et tema sõpradega ühes seltskonnas olla. Siis ütles ka, et ma ei või tema tööjuurde tulla, et korraks võin käia, aga kauem ei või olla, sest ülemusele ei meeldi… Selliseid asju oli palju. Siis tal oli see sõbranna varjamise periood. Kuid need olukorrad ja keelud mõjusid minu enesehinnangule laastavalt. Sest kui me kohtusime, siis olime alati koos. Siis kõlbasin ma igale poole ja igasse seltskonda. Kuid nüüd järsku ei kõlvanud ma kuhugi mujale kui üksnes koju ja õppima.

Alguses ma ei saanud aru, et miks. Miks ma enam kuhugi ei kõlba? Ja siis torkaski pähe, et olen paks ja rumal ning pole piisavalt seltkondlik. Pean meeldima oma kallima sõpradele. Et ei piisa enam kallimale meeldimisest, vaid nüüd tuleb veel roomata ka ta sõprade ees.

Ühesõnaga. Toetuse asemel suutis mu toonane elukaaslane minu ebakindlust veelgi süvendada. Ja kui olid probleemid, siis läks ta minema. Võib-olla arvas ta, et ta säästab mind, kuid sellega minu ebakindlus ja rahulolematus ise-endaga kasvas veelgi.

Igatahes ma soovisin, et ta jääks. Hiljem arvasin, et ma oleksin pidanud talle seda ütlema. Et reaalses maailmas sellises olukorras ei jääks mitte keegi. Kuid kui ma seda artiklit lugesin, siis nägin, et ikka jäädakse. Et kui tõsiselt armastatakse ja pühendutakse, siis jäädakse, juhtugu, mis tahes.

Siit tulenevalt ka minu soov: Soovin ka meest, kes tahab mind olenemata mu kehakaalust, välimusest, haridusest, edukusest.. jne… Kes teeks kõik (ja rohkemgi veel), selleks et mind mitte kaotada. Kes suudaks pakkuda mulle turvatunnet ja kindlustunnet.  Et juhtugu, mis tahes, tema jääb ikka minuga. (On minuga kui ma olen vihane, on minuga kui olen haige, on minuga kui olen kole, vana ja kortsus, on minuga kui olen invaliid ja on minuga kui olen kurb ja masenduses… Mees, kellel on tõesti hirm mind kaotada, kes on kõigeks võimaline, et mitte mind kaotada….

Meest, kes teab, mida ta tahab ja ta tahab mind… (mind tervikuna, kõigi minu vigadega ja veidrustega…).

  1. OlemePositiivsed, 2013. Need, kes sind tõeliselt armastavad…. [Online] www.facebook.com/OlemePositiivsed [02.02.2013]
  2. Naine24.ee, 2013. Kui kaaluprobleemid hakkavad suhet mõjutama. [Online] http://www.naine24.ee/1112686/kui-kaaluprobleemid-hakkavad-suhet-mojutama/ [23.01.2013]
Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>