Kurtmine

Tegelikult peaksin ma tööd otsima, aga ma pole jõudnud veel ühtegi CV-d ega kaaskirja saata. Lihtsalt mu päevad kaovad ära. Ma ei tea kuhu. Pean hakkama enda tegemistele kuluvat aega mõõtma ja siis seda analüüsima.

Täna magasin ma kaua, kella 11:00ni. Ma ei tea miks. Eile sain küll normaalsel ajal magama, aga siiski olin hommikul väga väsinud. Täna oli trennipäev, kuid see trennitegemine venis ikka tohutult.

Kuid samas oli täna ka läbimurdeid. Sain kahe suure asjaga hakkama või kaks suurt otsust sain tehtud.

Esmalt otsustasin, et sinna Rahanduse Olümpiaadile ma ei lähe. Käesoleval aastal ei lähe. Leidsin kolme eelneva aasta olümpiaadi ülesanded ja need on keerulised. Seal on vaja jutustavaid vastuseid ja minu inglise keel on ka veel liiga nõrk, et sellise raskusastmega ülesandeid lahendada. Aga nüüd on mul sellest ettekujutus ja mul on terve aasta, et harjutada ja juurde õppida. Püüan end järgmiseks aastaks piisavalt vormi saada, et seal osaleda.

Siis uurisin täna TTÜ-s õppimise asja. Sain juba ülevaate pakutavatest erialadest ja leidsin, mis erialadele on tasutakohti. Sain teada, ka milliseid dokumente on vaja ja leidsin kirjandust, mida ma peaks enne testi sooritamist lugema.

Mingi hetk oli mul valida kahe eriala vahel, kuid siis selgus, et ühel erialal on tasuta kohti ja teisel ei ole. Nii kujuneski ühe raske otsuse lahendus. Väga kergendav tunne on kui leian keerulisele küsimusele lahenduse.

Kuid minu kurtmise osa ka… Ma tunnen taas, et ma elan teiste elu. Kõige rohkem tunnen, kuidas isa mind oma käepikendusena kasutab. Mind häirib, et ma sellel juhtuda lasen. Aga ma tegelen sellega. Sellega, et õppida talle ütlema “ei”.

Ta ajas mind taas närvi. Kirjutasin talle, et sain eksami 5 ja lõpetan cum laude. Tema ütles: “Sa pead edasi õppimima minema.” Mind häirib, et ta kasutab käskivat kõneviisi. Kõrgkooli õppima minemise ma otsustasin ise. Otsisin ise, kus õppida ja mida õppida. Kõik info otsisin ise. Peale toonase elukaaslase ei toetanud mind keegi. Müts maha, aga toona oli mu elukaaslane ainuke, kes toetas mind rahaliselt ja emotsionaalselt.

Kuid see polnud veel kõik. Isa helistas eile ka ja küsis, et kuna katsed on. Meil on muutumas seadus. Ülikoolides kaovad tasulised kohad, ülikoolide rahastamine muutub. Ilmselge, et õppekavasid tõmmatakse koomale. TTÜ on öelnud ka, et ta teeb seda. Nad isegi veel ei tea täpselt, mis õppekavad alles jäävad. Kuid minu isa küsib juba: “Kuna katsed on ja uuri järi”. Et nagu, kust ma uurin. Lähen mõne nõia juurde, ennustaja juurde, bussijaama mustlase juurde..?

Samas ma ei peaks laskma oma isal end mõjutada ega häirida. Kuid ma natuke kardan teda ja tema viha. Ma ei tea miks. Mingi sisemine seletamatu hirm.

Isa ütles ka, et ostab endale auto ja siis registreerib selle ka vanaisa nimele ja mina pean aitama vanavanematel seda registreerida. Peale selle pean ma veel poest raamatuid otsima ja ostma. Vanaisale arvutialaseid raamatuid ja isa tahtis ka mingit raamatut… Oleks ta küsinudki, et kas ma saan, kas mul on aega. Ei… Ütleb vaid, et saadab mulle raha ja mina pean minema ja tooma…

Õnneks ma tean, et tema rahasaatmised on üsna sageli vaid lihtsalt jutud. Seega ma väga end sellega ei hakka vihastama.

Siis käskis ta mul vanaemale helistada, et ma küsiks, kas nad on oma uue autoga rahul või tahavad väiksemat. Tulin talle vastu helistasin, rääkisin tund ja 10 minutit. Ei saanud vastust. Vanaisal on ükskõik, millega ta sõidab.

Andsin isale selle info edasi. Ja siis ta ütleb, et helista homme uuesti ja seleta neile seda auto uste sulgemist. Kuidas sulgeda auto uksed nii, et auto signalisatsiooni alla ei jääks.

Justkui mul poleks midagi endal teha. Mul on laual meeletu raamatute virn. Ma pean juba paregu õppima, et tasuta kohale saada. Pean ka õppima võimalikult palju magistiõppe asju, sest tööl käies mul poleks selleks enam aega. Peale selle veel töö-otsimine ja CV-de koostamine ja saatmine. Ise ta tegi päeva jooksul ühe CV ja selle ka minu abiga….

Mind ajab närvi, et tal on minu suhtes nii kõrged ootused. Ma ju püüan, aga tema soovideni või tema minimaalsete ootusteni minu suhtes ma ei küündi. Ja ega ta oma pettumust ka tagasi hoia. Ja see omakorda teeb mu olemise veelgi halvemaks. Justkui ma oleksin rumal, saamatu ja suur luuser…

Ta kutsus mind ka Soome. Et ma läheks talle külla. Ütlesin, et ostin tööd. Siis ta ütles, et tema sõbranna äkki saab ehitusele mulle tööd. Soomes, ehitusel koristajaks. Aga kool? Edasi õppimine, katsed…

Ma teen need lubatud asjad ära. Kuid siis hakkan ma temast eemale hoidma. Ma lihtsalt ei jõua enam. Ta suudab mu emotsionaalse tasakaalu nii paigast viia, et mul on väga raske midagi teha. Kogu motivatsioon kaob. Kogu mu jõud kaob. Tunnen, kuidas mu eesmärgid ja ootused minu suhtes tõusevad aina kõrgemale ja kõrgemale ning mina muutun üha vähem tähtsaks. Ma ei küündi nende ootusteni. Ma väga tahaks ja väga püüan. Tulemus on see, et ma olen pingul kui kitarrikeel, mis on iga hetk katkemas.

See on see koht, et Minny puhka veidi. Sa oled suure töö teinud. Naudi seda ja puhka väheke. Aga ma ei oska puhata. Ma tõesti ei oska. Üks päev ma mõtlesin sellele… Kui ma midagi ei tee, siis tunnen tohutuid süümepiinu. Sest kui ma midagi ei tee, siis jääb nii palju tegemata. Nii palju aega jääb kasutamata, tootlikuks muutamata ja aeg on see, mida tagasi ei saa.

Vähemalt teen ma vahel pikki jalutuskäike, mis mõjuvad rahustavalt ja samas on ka trenni eest. Ma pole paar päeva jalutamas käinud, aga püüan seda teha. Jätan kasvõi oma telefoni koju, et rahulikult jalutada.

Ma olen ju väikse puhkuse ära teeninud. Ja kui see venib nädalaseks puhkuseks, ka see on ok, sest enne seda olen ma kolm pikka aastat meeletult pingutanud. (See on õigustus iseendale ja sellele, et ma pole veel ühtegi CV-d saatnud.)

Rubriigid: Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>