Süstemaatiline ja kaootiline mõtlemine

Täna jalutasin ja järsku tuli mulle pähe üks termin, selleks oli “süstemaatiline mõtlemine”. Mul oli tunne, et pole sellisest asjast varem kuulnudki. Arvasin, et olen midagi väga geniaalset avastanud.

Aga siis kontrollimise eesmärgil otsisin ka Internetist infot. Minu suureks üllatuseks, selgus, et see polegi midagi väga uut. Kuid samas ma ei leidnud selle termini kohta head seletust ega õpetust, kuidas mõelda süstemaatiliselt (st süsteemikohaselt) ja kuidas sellist mõtlemist arendada.

Leidsin Tallinna Ülikooli doktorandi Tiina Tambaumi koostatud õppematerjali. See oli minu jaoks väga keeruline ja ma kõigest aru ei saanudki, kuid mulle meeldisid väga mõned faktid või tähelepanekud selles kirjutises.

Selles materjalis kirjutati, milles vanuse ja arenguga seotud operatsioonid väljenduvad (Tambaum, 08.02.2013):

• suhteline mõtlemine – arusaamine, et teadmine võib olla suhteline, mitte absoluutne;
• dialektiline mõtlemine – võime märgata ja lahendada vastuolusid ning sulandada kokkusobimatuid vaateid;
• süstemaatiline mõtlemine – võime näha suurt pilti, näha puude taga metsa ja vastupidi.

Ma arvan, et olen omandanud selle suhtelise mõtlemise. See tundub olevat see minu erinevate süsteemide teema. Ehk need tõekspidamised, mis tunduvad mulle õiged ei pruugi kellegi teise arvates õiged olla. See, mis on minu elus või süsteemis õige, ei pruugi olla õige kellegi teise elus või süsteemis. Et pole olemas absoluutset tõde, vaid tõde või õigsus oleneb ka sellest keskkonnast või süsteemist või taustast, kust vaadata.

Dialektilise mõtlemise puhul ma kahtlen, kas ma olen selle omandanud või mitte. Arvan, et olen seda omandamas. Olen olnud mitme valiku ees, mis esmalt tunduvad üksteist välistavad ehk tegemist on vastuolulisusega. Kuid lastes asjadel natuke omasoodu minna ja vältinud rutakate otsuste tegemist, olen leidnud lahenduse, kus osutuvad mõlemad valikud võimalikuks. See tundudub olevat see koolis õpitud win-win lahendus. Ehk siis selline lahendus, mis rahuldab mõlemat poolt ja see on tunduvalt parem kui kompromiss.

Näitena võiks tuua olukorra õppimise protsessis. Mu õppimine koosnes lugemisest ja märkemete tegemisest ning ülesannete lahendamisest, kuid aeg oli piiratud. Alguses ma mõtlesin, et õpin ühe aine kaupa. St loen “ettevõtluse” konspekti, siis kirjutan endale välja olulised märkmed ja siis lahendan ülesandeid. Kui järsku jäin oma õppimise kava täitmisega nii jänni, et mõni aine oleks jäänud üldse käsitlemata. Siis leidsin uue lahenduse, ma tegelesin hommikuti ülesannete lahendamisega ja õhtul kui pea oli juba väsinud, siis tegelesin lugemisega ja märkemete kirjutamisega. Seega oli seda n-ö ümberlülitust vähem ja tekkis mingi rutiin ning minu tegevus tundus mulle produktiivsemana. Ma justkui jõudsin rohkem.

Arvan, et seda süstemaatilist mõtlemist ma pole veel omandanud. See on hästi omane hiinlastele. Nemad vaatavad suurt pilti ja läbirääkimisi ei tee nad ka euroopalikult sammu- või aste- või punkti- või teemahaaval, vaid kogu n-ö lepingu ulatuses. Eurooplasele tundub see kaootiline, sest me pole harjunud tervet pilti nägema. Me fokusseerime end ühele tegevusele.

Minule torkas see termin “süstemaatiline mõtlemine” pähe ka selles valguses, et tahaks ka osata selliselt mõelda. Ma küll ei pidanud selle termini all silmas tervikliku pildi nägemist vaid mõtlesin pigem süsteemipäraselt mõtlemisele (ehk vastand kaootilisele mõtlemisele).

Kui mul on palju mõtteid või kui ma olen terve lehe täis kirjutanud erinevaid märksõnu, siis et saada infost ülevaade, et seda infot ei tunduks liiga palju olevat, siis ma püüan mõelda teemade peale, mis võiksid koondada enda alla suure osa nendest märkmetest või mõtetest. Umbes nagu sisukorra loomine. Suurem teema ja siis alateemad ning võib-olla veel alateemade alateemad. Ja sedamoodi saan ma oma märksõnade kaosest aru ja mitme eraldi märksõna meelespidamise asemel on üks teema ja sellega sarnased alateemad.

Kõrgkoolis lummas mind mõnede õppejõudude mõtlemine või arutluskäigud. Ma teadsin, et tahaksin ka osata nii probleemidele läheneda, kuid ma ei saanud aru, kuidas nad seda teevad. Ega ma siiani ei saa.

Nendel õppejõududel oli oskus rääkida keerulistest asjadest hästi lihtsalt. Oskasid muuta keerulise asja hästi lihtsaks. Ja kui keegi tegi ettekannet ja nad küsisid midagi, aga nende küsimusele tuli hästi segane ja laialivalguv vastus, siis nad oskasid ka sellest enda küsimusele vastuse välja lugeda ja sõnastada selle laialivalgunud vastuse hästi lihtsaks ja lühidaks lauseks. See on see oskus, mida ma tahaks, kuid mida ma veel ei valda. Usun, et osaliselt peitub see kogemuses ehk oma valdkonna suurepärases tundmises. (Seega kuna ma alles kompan seda finantsteemat, siis ma ei saagi osata keeruliste asjade lihtsaks rääkimise kunsti, sest ma ei valda seda teemat 99%-liselt.)

Kuid olen harjutanud projekti kirjutamise etappi sarnast lähenemist. Et kui olen tunnetanud probleemi, siis püüan esamlt tabada selle juurprobleemi ehk selle kõige suurema ja olulise, mille alla siis need teised liigutada. Teine kord on raske selle kõige olulisema probleemi sõnastamisega, siis olen püüdnud läheneda lahendusega. Ehk olen püüdnud leida lahenduse või lahendusi, mis suudaks rahuldada enamuse neist probleemidest.

Probleemide korral olen ka püüdnud eraldada probleemid ja n-ö tagajärjed. Ja olulised probleemid ehk sellised, millega tuleks tegeleda ning ebaolulised probleemid, mille lahendamine pole oluline või millega tegelemine oleks liikse ressursi raiskamine. Sellise lähenemise puhul küsin ma endalt, “miks see mind häiris”, “kas tegelikult ka see mind häiris või olin ma juba enne seda ärritunud”, “mis mind ärritas”, “kas see on mind ka varem ärritanud”. Kusjuures kui mingi asi pole mind varem ärritanud, siis see tähendab üldiselt seda, et konkreetselt see asi ei ärritanud, et ärritaja oli peidus kuskil mujal. Nt oli mul üldine meeleolu langus või olin ülitundlik, nt hambavalu pärast või pabinas mingi eksamipärast…

Arenguintelligentsus seiseneb paindlikus ja peenes mõtlemises, võimes taluda teadmatust, tunnistada, et vastus on sageli suhteline, hinnangute andmises alles pärast hoolikaid kaalumisi vastakate väidete vahel. Ning see arenguintelligentsus ei teki noortel iseenesest. (Tambaum, 08.02.2013)

Arenguintelligentsuse arendamises olen ma midagi juba saavutanud, kuid on valdkondi, mida ma peaksin endas veel arendama. Ma arvan, et ma kaalun põhjalikult olukorda/objekti/omadusi enne hinnangu andmist. Vähemalt ma püüan vältida mõtlematute hinnagute andmist, vaid kui midagi ütlen, siis esmalt püüan leida mingeidki fakte oma hinnangu või mõtte toetuseks/kinnituseks.

Usun, et olen omandanud ka selle suhtelisuse. Ehk arusaama, et inimesed on erinevad ja mõtted on erinevad. Arvestan võimalusega, et kellelgi teisel on asjast erinev arusaam ja suudan selle jättagi nii. Ehk ma ei püüa teisiti arvajat ümber veenda. Kui tekib diskussioon, siis püüan esitada oma seisukoha tuginedes faktidele/argumentidele, millesse ma usun ja mille najal on minu arvates mu seisukoht välja kujunenud. Kui teise poole jaoks pole see piisav, siis vaidlema ei hakka, vaid lasen teisel poolel aravata teisiti.

Kui teine pool suudab oma seisukoha toetuseks esitada tugevamad argumendid kui minu omad olid, siis olen valmis enda hoiakute muutmiseks. Kui teine pool seda ei suuda, siis jään endale kindlaks.

Kuid mul ei ole oskust taluda teadmatust. See on valdkond, mida pole ma suutnud üldse arendada. Mul puudub täielikult oskus taluda teadmatust. See valmistab mulle probleeme ja tekitab fustratsiooni.

Selle paindliku ja peene mõtlemise koha pealt ei oska ma nagu midagi öelda. Ma päris võhikuna end selles vallas ei tunne, kuid samas ei tunne ma ka, et ma seda kunsti just suurepäraselt valdaks.

Selles konspektis oli ka järgnev mõte: “Paljud uurimused näitavad, et eakad, sh päris väetid, aktsepteerivad noorematega võrreldes paremini elu reaalsust, tunnetavad ennast ja oma võimalusi adekvaatselt, nad vaatavad asjadele pikemast perspektiivist ja see kõik paneb nad kergemini käega lööma negatiivsetele pisiasjadele. Neid psühholoogilisi erinevusi noorte ja vanade vahel kinnitavad ka aju-uuringud.” (Tambaum, 08.02.2013)

Ma usun, et suudan vaadata pikemas perspektiivis, suudan tunnetada oma võimalusi adekvaatselt. Kuid selle reaalsuse aktsepteerimisega on mul küll suuri probleeme. See on osaliselt ka põhjus, miks ma lasen end häirida negatiivsetel pisiasjadel. Ma ei suuda leppida asjadega, mis mulle ei meeldi ja mida ma tunnen, et ma saan muuta. Mille muutmine on minu kätes või minu teha. See võib olla pisiasi, aga ma ei suuda seda jätta tegemata. Nt kui soovitud kaalust on puudu 1kg, siis see ei tohiks mu välimust ju palju mõjutada, aga kuna see on ideaalile nii lähedal ja tundub saavutatav, siis ei suudaks ma sellega leppida.

Selles õppematerjalis oli huvitavaks tähelepanekuks veel see, et amygdala on inimestel erinev ja seetõttu on nad ka emotsionaalselt erinevalt süttivad. “Kuid amygdala funktsioneerimist on inimesel väga raske kontrollida, ja mida noorem ta on, seda võimatum. Uuringud on näidanud, et vanusega muutub amygdala aktiivsus rahulikumaks, iseärnis negatiivsete impulsside nagu viha, hirm ja vaen korral. Seetõttu tunnevad vanemad inimesed vähem negatiivseid emotsioone, osutavad vähemat tähelepanu negatiivsele ja suuremat positiivsele emotsionaalsele stiimulile ning mäletavad pigem positiivset kui negatiivset.” (Tambaum, 08.02.2013)

Selle kohapealt olen ma noor. Mul kipuvad emotsioonid üle pea kasvama ja see amygdala on mul väga aktiivne veel.

Selles materjalis oli veel mainitud mõnd ajusüsteemi. Lisaks sellele, oli kirjeldatud ajus toimuvat protsessi ja nendes osalevaid süsteeme, olukorras, kus “emotsioonid käivad üle mõistuse, n-ö enne kui ratsionaalne mõtlemine tööle hakkab” (Tambaum, 08.02.2013). Kuid see osa oli minu jaoks väga keeruline.

Olen olnud olukorras, kus emotsioonid käivad üle mõistuse. Ning seda nii tugevalt, et ratsionaalsusele ei jäänud mingit kohta. Ma olin üleni üks suur võima negatiivne emotsioon.  See oli väga hirmutav kogemust. Loodan, et see jääbki mu elus ainukeseks selliseks kogemuseks.

See oli sarnane šokiseisundile. Kui tavaliselt on inimene sellises seisundis rahulik või kinni ühes mõttes/probleemis/olukorras, siis emotsioonide n-ö ülekeemise korral, vähemalt mina muutusin kontrollimatuks agressiivseks kehaks. Ma ei märganud ümbritsevat, ma ei tundnud midagi, ma ei kontrollinud end ega oma keha. Mu käed ja jalad n-ö jagasid hoope igas suunas ja ainus, mis mind mõistusele tõi, olid kellegi tugevad käed mu kõril ning ülitugev tõuge, mille tagajärjel lõin ma oma pea äri ja selle valu peale ma tulin sellest seisundist välja.

Pärast seda kogemust või läbielamist ma tunnen, et olen kuidagi rahulikumaks muutunud. Kui vanasti ma sattusin kergesti paanikasse, nt oli oht hilineda või olin natuke ebameeldivas olukorras, siis nüüd suudan ma jääda rahulikuks. Olen isegi tundnud, et teised on juba paanikas, kuid mulle pole ka nende paanika mõju avaldanud. Olen suutnud jääda rahulikuks. See on positiivne ja näitab minu arenguintelligentsuse arenemist. Ma vananen ja seda mitte üksnes füüsiliselt (mis on negatiivne), vaid ka emotsionaalselt (see on positiivne, sest emotsionaalne vananemine on vaimselt targemaks saamine).

Mõisted:

1. limbiline süteem – emotsionaalseid reaktsioone tootev ja reguleeriv süsteem ajus (see on midagi, mis on seotud emotsioonidega)
2. amygdala -osa, mis loob limbilises süteemis meeleelundite abil kõige intensiivsemaid emotsioone (limbilise süsteemi osa. See on kitsam mõiste ja kontrollib just (negatiivseid) intensiivsemaid emotsioone, nagu viha, hirm, vaen, kadedus…)

Tambaum, T., 2013. Noor aju erineb vanast ajust, noorel ei ole mõnda võimet, mis vanal on. [Online] http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/geragoogika/134_noor_aju_erineb_vanast_ajust_noorel_ei_ole_mnda_vimet_mis_vanal_on.html [08.02.2013]