Töövestlus

Käisin 8. veebruaril töövestlusel. Otsustasin sinna minna just harjutamise eesmärgil.

Läksin sinna tugeva negatiivse eelarvamusega. Arvasin, et taas selline töö, kus makstakse üksnes müügi pealt. Mulle öeldi telefonis küll, et tegemist on telemarketingi konsultandi ametiga, kuid ma ei teadnud, mida see amet endast kujutab.

Igaljuhul, minu tööülesandeks oleks olnud peamiselt eraklientidele helistamine ja toote esitlemise aegade kokkuleppimine. Kusjuures põhirõhk oli esitluste saamisel järgmiseks päevaks. Lisaks sellele oleks tulnud esitluse päeval veel oma kliendile helistada ja küsida üle, kas inimene on ikka sellel ajal kodus.

Palga kohapealt. Miinimumpalk oleks mulle garanteeritud ja sellele oleksid siis lisandunud igasugused preemiad. Preemiad tuginesid punktisüsteemile. Esimese hooga tundus see palgasüsteem väga huvitav ja motiveeriv.

Toonerite ja kallite kodumasinate otsemüügitöö võrdlus:

  1. Toonerite ettevõte oli väike (ühemehe firma) ja võrdlemisi noor, kuid kallist kodutehnikat müüv ettevõte on väga suur ja rahvusvaheline ning tegutsenud üle 100-aasta.
  2. Kui selles väikses toonerite ja tahmakassetide müügiga tegelevas ettevõttes pidin ma tegelema äriklientidega, siis selles ettevõttes, kus ma töövestlusel käisin, oleksid peamisteks klientideks erakliendid.
  3. Toonereid müüvas ettevõttes pidin ma kliendid ise otsima, kuid kodumasinate müügiga tegelevas ettevõttes oleks kliendibaas juba olemas olnud ja minu ülesandeks oleks olnud üksnes helistamine ning kohtumiste kokkuleppimine.
  4. Tooneritega tegelevas ettevõttes kujunes mu palgast 10% käibeta müügisummalt (kusjuures sellelt summal, mis oli juba laekunud), kuid kodumasinatega tegelevas ettevõttes oleks mulle garanteeritud miinimumpalk ja sellele lisaks oleksin teeninud veel preemiat kokkulepitud esitluste pealt ja lisa preemia veel müügiga lõppenud esitlustelt (kusjuures viimane moodustas preemiast peamise osa).
  5. Tooneritega tegelevas ettevõttes polnud hinnapakkumise saatmine tasustatud, kuid kodumasinate müügiga tegelevas ettevõttes oleksin ma saanud iga kokkulepitud kohtumise eest ühe punkti.
  6. Toonerite puhul on tegemist kulumaterjaliga, mistõttu kliendil on selle toote järgi (pidev ja regulaarne) vajadus. Kuid kalli kodutehnika järgi vajadus puudub. Selle puhul tuleb kliendis see vajadus alles tekitada. Kusjuures seda ostetakse üks kord, mistõttu turg muutub üha väiksemaks. (Samale inimesele ju teist korda kallist kvaliteetset ja vastupidavat kodutehnikat ei müü.)

Töövestlus

Oma kodust kõndisin ma vestlusele umbes tundaega. Kui ma oleksin otsustanud sinna tööle minna, siis ma oleksin pidanud arvestama, et igal argipäeval kõnnin ma tööle ja koju kokku umbes kaks tundi ning selle võrra oleks mu tööpäev pikemaks muutunud. Usun, et mu füüsilisele vormile oleks see hästi mõjunud ja kuna töö ise oli istuvatlaadi, siis oleks see jalutamine igati asjakohane. Kuid kui ma peaksin sissemagama, siis ükski buss (vähemalt minu kodu juurest) sinna ei sõidaks ja jalgratast mul ka pole.

Kuid töövestluse juurde tagasi tulles. Peale minu oli seal veel kaks tüdrukut. Me ootasime natuke aega ja siis suunati meid teise ruumi, kus toimus vestlus. Selles vestluses osalesime kõik kolmekesi.

Alguses tutvustati meile ettevõtet, rõhutati, et pikaajalooga ja müüb väga kvaliteetseid tooteid ja üksnes otsemüügiga, et poelettidelt neid tooteid ei leia. Ka öeldil, et klientidele need tooted väga meeldivad ja nad on esitlustest väga huvitatud (anti mõista, et esitluste kokkuleppeid pole raske saada). Siis räägiti, et ettevõtte siseselt soodustatakse karjääritegemist. Toodi mitmeid näiteid, kuidas keegi alustas müügimehena ja siis tõusis osakonnajuhatajaks ning hiljem piirkonnajuhiks. Ka räägiti, et ettevõttes on väga hea motivatsiooniprogramm, töötajad on väga toetavad ja pidevalt toimuvad koolitused. Et saadakse nii hea müügikogemus, et hiljem ei suuda keegi enam sulle “ei” öelda. Toodi näiteks, et kui taheteakse elukaaslasega teatrisse minna, siis suudetakse see ka saavutada. (Selle juures mul tekkis kahtlus, et sellisel juhul pole tegu terve suhtega. Kui üks pool saab alati oma tahtmise, siis järelikult peab see teine pool ju järele andma ja loobuma oma soovidest. Kuid kui pikalt oma soovid alla suruda, siis… Aga iga suhe on ju erinev.)

Sellest jutust tundus, et müük on domineerimine. Ehk müüja domineerimine kliendi üle. Kuid selline müük ei tõota head. Kõik võib ju olla korras seaduslikust küljest. Ehk müük ei liigitu sinna agressiivse müügi alla, kuid kui klient tunneb, et ta ostab selle toote selle pärast, et ta ei julge öelda “ei”, siis pole ju klient tehinguga rahul. Mina õppisin koolis, et kliendis tuleb tekitada vajadus oma toote järele ja seda nii, et tal tekib endal soov see toode osta. (Et klient tunneb, et ostuotsuse tegi ta ise.) Sellisel juhul saab rääkida edukast müügist ja rahulolevast kliendist. Aga see selleks… (Ega ma ei tea, kuidas tegelikult neil see müük toimub. Mul pole olnud kokkupuudet selle ettevõtte müügimeestega. Ja müük poleks ka olnud minu tööülesanne, mina oleks pidanud kokkuleppima ainult neid esitlusi.)

Enne vestlust ma natuke uurisin selle ettevõtte kohta ja vaatasin neid tooteid ka. Ma küll ei lugenud kogu tootetutvustust läbi, kuid minul ei tekkinud soovi neid tooteid endale soetada. Kui meile seal vestlusel nendest toodetest põgusalt räägiti, siis mul ka ei tekkinud seda vajadust ega soovi selle toote järele. Meile öeldi küll, et järgmisel vestlusel räägitakse nendest toodetest lähemalt ja tavaliselt nii mõnigi soovib siis juba omalegi seda toodet soetada. (Kuid mind see ei motiveerinud, see ei olnud minu jaoks just eriti tugev argument osalemaks järgmisel vestlusel.)

Kui räägiti karjäärivõimalustest, siis seegi polnud minu jaoks motiveeriv. Ma siiski sooviksin karjääri teha erialaselt, mitte juhtimise alal. Seal oli pigem tegemist müügi- või turundusalaste karjäärivõimalustega. Muidugi ma oleksin võinud küsida, et kus asub neil see finantskeskus, et mis võimalused on mul sinna saada. Et kui mul oleks olnud võimalus müügi pealt edasi finantsosakonda edasi liikuda, siis oleks see motivatsioonisüsteem ka minule mõju avaldanud.

Kui töövestlus lõppes, siis küsiti, et kes saab tulla esmaspäeval esimesele loengule. Seda muidugi sellisel juhul, kui ta ostutub õnnelikuks väljavalituks. Meist kolmest üks oli ise sellele kohale kandideerinud ja teised olid töövahendusportaali soovitused (ka mina). Seega sellele ametikohale vist tormi just ei joostud.

Ma vastasin, et ajapoolest mulle see esimene loeng sobib, kuid küsisin, et kui ma tulen, kas mul tekib kohustus tööle asuda. Vastuseks oli, et kui ma osutun valituks, siis nad eeldavad jah, et ma asun seal tööle. Siis ma ütlesin, et ma pole just väga motiveeritud selles ametis töötamisest. Et erialane töö motiveeriks mind natuke rohkem. Seega ma loobusin ise kandideerimast sellele “ihaldusväärsele kohale”.

Mind oleks rahuldanud see miinimumpalk ja need pikad jalutuskäigud poleks ka mind väga koormanud. Kuid miks ma otsustasin, et ma ei soovi seal töötada tulenes järgnevast:

  1. mul oli otsemüügiga halb kogemus (mulle meenus see päev kui ma läksin vastutahtmist tööle, istusin maha ja vaatasin oma sülearvuti ekraani ning ootasin kuni tööpäev läbi saab. Vaatasin seda telefoni ja sundisin end numbrit valima. Kartsin taas seda tunda ja sellise, ennast piinava töö jaoks oleks miinimumpalk ikka natuke vähe.)
  2. siis mõtlesin ma sellele punktisüsteemile ja oma kogemusele. Kui palju pakkumisi ma jõudsin päeva jooksul välja saata, kui palju ma jõudsin päevas helistada jne… Oma arvutuse tulemuseks sain, et ma suudaks suure pingutusega end upitada sellele esimesele preemia tasemele. Kuid ma teadsin, et mind rahuldaks ka miinimumpalk, mis olevat mulle garanteeritud. Kuna ma polnud ka motiveeritud, siis oleks see töö kujunenud n-ö aja surnuks löömiseks. Kuna tegevusetult istumine ja tööpäeva lõpu ootamine on väga igav ning ebamugav, sest tekib mõte, et seda aega saaks rakendada ju palju produktiivsemalt. Lisaks sellele kipub aeg oodates väga venima. Miinimum palga saaksin ma ka teenida lähemalt ja tööga, mis mind natuke rohkem motiveerib kui see otsemüügitöö.

Mulle tundusid, need argumendid väga tugevad. Kuid kui ma olin öelnud, et see töö mind ei motiveeri, siis tundsin ma, et mind peetakse ülbeks ja tänamatuks. Justkui mulle anti võimalus saada töö ja mina keeldun.

Igatahes, see töövestluse läbiviia küsis või ütles, et siis ma oleksin ju edasi töötu, et kuidas ma hakkama saan. Väga armas, et ta mu pärast muretseb, kuid mulle tundus see kuidagi meeleheitlik. Enam-vähem nii, et palun tule tööta siin. Arvan, et eks selle tööintervjuu läbiviija karjäär seisab selle taga, et tal pole piisavalt alluvaid. Et karjääriredelil tõusmiseks peab ta leidma endale vastava hulga alluvaid ja peab leidam ka kliendid ning turu, kuhu ettevõte edasi viia. Ma põhjendan seda suurt püüdu, mind sinna tööle saada, sellega.

Kuid see polnud veel kõik. See tüdruk, kes kandideeris töökuulutuse peale, ütles, et ma osaleks ikka, sest sellega ma pikendaksin oma CV-d. Aga lühikesed tööotsad ei ole potentsiaalsele tööandjale just meetmööda. Ja vaevalt ma seal üle kahe kuu vastu oleksin pidanud.

Kuna ma just eelmisel päeval olin hakanud alles aktiivselt tööd ostima, siis oli mul lootus, et äkki saan veidike motiveerivama töö. Sellest tulenevalt ka minu julgus ja kindlameelsus antud tööst keeldumisel.

Kokkuvõte

Ma arvan, et sain vestlusel hästi hakkama. Hea oli see, et ma ei hakanud nutma :D ja see, et ma julgesin öelda “ei”. Kuid ma oleksin pidanud uurima lähemalt, mida see telemarketingi konsultanditöö endast kujutab, oleksin pidanud seda küsima kohe telefonis (kuid minu vabandus oli see, et kõne tuli minu jaoks väga ootamatult). Ka oma keeldumist oleksin ma võinud veidike paremini sõnastada ja teha seda argumenteeritult ning vähemate emotsioonidega. (Ma tundsin, et vestluse lõpus ma natuke nagu ärritusi või sattusin segadusse. Mõtteid ja uut infot oli väga palju. Ma kohe tundsin, et vajan mõtlemiseks aega, et meenutada toonerimüüki ja et teha vajalikud arvutused.)

Ma ütlesin ka, et soovin teha erialast tööd, aga sellisel juhul tekib küsimus, et miks ma ostin klienditeenindaja tööd. Päris töövestlusel, tuleks see osa ikka paremini läbi mõelda. See on see keeruline koht, et erialast tööd Tartus ei ole, kuid klienditeenindus pole päris see töö, mida ma teha tahan. Pole mulle südamelähedane töö ja siis satungi klienditeeninduse kohale kandideerides kimbatusse. Nemad ju otsivad särasilmset teenindajat, kuid minu silmad paneks särama raamatupidamine ja numbrid. :D

Ma oleksin võinud öelda, et ma mõtlen veel sellele kohale kandideerimise asja. Äärmisel juhul oleksin võinud kasutada hädavalet ja öelda, et esmaspäeval ma ei saa osaleda. Kuid miks ma seda ei teinud? Selle pärast, et intervjueerija kasutas alatut võtet. Ta küsis, kas teile sobib esmaspäeval kell 11:00 esimene loeng. Kuid jättis küsimata, kas me oleme hivitatud sellest tööst jne… Kaval lüke, sest kui ma enne mõtlesin selle töö peale ja nende kohustuste ja palga peale (kas soovin seda tööd teha ja milliseks võiks mu palk kujuneda), siis tema küsimuse puhul keskendusin ma sellele ajale ning eelmised kahtlused/mõtted hajusid (selle uue n-ö probleemi valguses).

Aga see oli hea kogemus. Nüüd vast oskan ka sellised võtted ära tunda ja vastavalt sellele ka reageerida. Lisaks sain ma teada, et olen võimeline ütlema “ei”. Olen juba nii palju enesekindlamaks muutunud. Kuid endaga tööd on mul veel kuhjaga.

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>