Üks äriidee

Paar päeva tagasi lugesin ma ühte intervjuud Marju Lauristiniga. Nagu mõtlevale inimesele kohane tekkis mul mitmeid ideid ja mõtteid, mida ma püüan siis ka oma blogis kajastada.

Läbipõlenud kuldmedalid

Esmalt jäi mu pilk seisma Marju Lauristini järgeval väitel või tähelepanekul: „Ma olen näinud küll ja küll neid läbipõlenud kuldmedaleid“ (Lauristin, 18.02.2013). See oli tema toetav argument Tamme gümnaasiumi lahutamisele. Ta põhjendab, et selle reformi eesmärgiks on põhikooli olemuse muutmine. Ta lisas veel, et “kogu haridusreformi mõte, mis on kahjuks jäänud tagaplaanile, oli rõhuda lapse arengu kesksele põhikoolile. Just selles mõttes, et seal loodaks isiksuse põhi, teadmistehimu ja motivatsioon õppida.” (Lauristin, 18.02.2013)

Selles intervjuus ütles ta veel, et “need, kes tahaksid elus võib-olla midagi muud teha, satuvad eliitkoolis vaimse surve alla.” (Lauristin, 18.02.2013) Siinkohal äratas minu tähelepanu just see “vaimne surve”. Kui ma läksin kõrgkooli õppima, siis olin ma väga teadmistehimuline ja motiveeritud. Kuid see kestiks kaks aastat ja siis juhtus midagi. Ma ei tea, kas eraelus valitsenud segaduse tõttu või millegi muu tõttu, langes minu motivatsioon kolmandal õppeaastal järsult.

Ise arvan, et see oli ehk see sama “vaimne surve”. Siinkohal ma ei tea, kas selle tekitasin ma ise oma maksimalistliku mõtlemisega või tulenes see kõrgkooli õppeprogrammist.

Ma olen lugenud artikleid, kus on võrreldud Eesti ja Ameerika ülikoolide õpet. Ma olen aru saanud, et need on väga erinevad. Eestis püütakse rohkem rõhuda faktidele ja faktiteadmistele, kuid Ameerikas arendatakse loovat mõtlemist ja analüüsioskust. Ma ise ei ole Ameerika ülikoolides toimuvaga kokkupuutunud, seega on mul siinkohal keeruline midagi väita.

Ma ise tundsin tihti, et õpitu on oluline, kuid mul oli raskusi seostada õpitut reaalse eluga. Samas siinkohal ei saa ka õppejõudusid süüdistada, sest mul ju endal puudus praktiline kogemus.

Meil oli selline aine nagu “Juhtimismäng”. See toimus kahel järjestikusel päeval ja oli väga põnev. Ma usun, et kui enamus aineid oleksid toimunud selle mängu saatel või taustal, siis oleks olnud üliõpilaste initsiatiiv suurem ja teadmised oleksid olnud sügavamad ning õpitu paremini meelde jäänud. See mäng oli üsna sarnane reaalsele juhtimisele ja seal oleks väga hästi saanud rakendada oma teoreetilisi teadmisi finantsvaldkonnast, turundusest ja juhtimisest. Kuid kuna aega oli hästi vähe, siis tuli teha enamus otsuseid kiiresti ja tunnetuse najal. Arusaadav, et tänapäevane elu on kiire, kuid õppimise protsessis on olulised teadmised ja teooriate rakendamise ning seostamise oskus ning kiirustades neid oskuseid küll ei arenda. Mina arvan, et õppimise protsessis oleks võinud see juhtimine toimuda n-ö aegluubis, küll seal päriselus veel jõuab kiirustada.

Ma arvan, et Ameerika ülikoolides toimubki kogu õpe just nii nagu see mäng. See toimus vabasõhkkonnas, ei olenud mingit survet ega pinget. See oli mänguline, põnev, kuid samas ei puudunud pingutuse moment, sest teised grupid olid konkurendid ja tekkis selline võistlusmoment. Selles mängus ei olnud ainuõiget teed, seal oli mitmeid võimalusi ja igas grupis kujunes välja oma juhtimisstiil ning julgus riske võtta. Lõpuks olid kõik võitjad.

Tulles nüüd tagasi selle fraasi “läbipõlenud kuldmedalid” juurde. Paljud, k.a ka mina, arvavad, et medalid, kiitused ja aukirjad ongi teadmiste tipp ning tarkus. Kuid tegelikult see ei ole nii. Reaalses elus hakkamasaamisel on oluline just oskus seostada oma teadmisi praktikaga. Kui sul on fantastilised teadmised, kuid puudub oskus neid praktikas rakendada või praktikaga seostada, siis pole sinust mingit kasu.

Seega saavutavad reaalses elus edu just need, kes õppisid kolmedele ja neljadele. Nemad nautisid elu ja selle kõrvale said ka teadmisi. Need viielised tõid ohvriks sotsiaalsuse ja suheteloomise ning nüristasid/koormasid oma aju mingite faktidega. Samas tänapäeval on taas just suhetel väga oluline roll, seda nii töö, eluaseme kui ka klientide leidmisel. (Meenutab natuke seda Nõukogude Liidu aega, mida ma küll ei mäleta, aga mille kohta olen kuulnud n-ö legende, mis on muidugi minu jaoks väga põnevad).

 

 Avatud ülikool kaob

Marju Lauristini mõte sellest intervjuust: „Kõige rohkem muretsen selle pärast, mis juhtub avatud ülikooliga. Avatud ülikooli roll on olnud väga positiivne. Väljakujunenud inimesed, paljud kõrgepalgalised, ei tule ju siia täisajaga õppima. Nende teadlik valik on õppida töö kõrvalt. Tegelikult sureb avatud ülikool välja. Samas me räägime, et elukestev õpe peab olema tähtis. Aga 35-aastased ei tule ju siia koos noortega täisajaga õppima.“ (Lauristin, 18.02.2013)

Taaskord ei ole ma väga põhjalikult asja uurinud, kuid see kõrgharidusreform tundub ka mulle kuidagi lombakas. See kõlab küll ilusti, et kõrgharidus kõigile tasuta, kuid mil moel. Mäletan, et valimiste ajal mu kursaõde valis just IRL-i, sest need lubasid tasuta kõrgharidust. Aga vaeseke ei saanud arugi, et sellisel juhul poleks tema seda kõrgharidust üldse saanud, sest… Tasulised kohad kaovad ära ja praktika näitab, et tasuta kohad saavad endale need kuldmedalid… kes nii mõnigi kord põlevad läbi või ei oska oma teadmisi praktikas rakendada.

Kusjuures, ka mina poleks endale kõrgharidust saanud, kui ma oleks tahtnud õppima minna pärast seda kõrgharidusreformi. Jah, ma lõpetasin cum laude ja olen oma erialavalikuga väga rahul, kuid n-ö jala uksevahele saamiseks ma maksin. Tasuta kohast jäin ma ilma. Seega selles uues olukorras jäävad minusugused potentsiaalid ilma võimalusest end tõestada. Muidugi ma ei saa väita, et ma suudan erialaselt midagi suurt korda saata. Ma ei näe tulevikku ju. Aga ma tõesti püüan ja pingutan ning tahan sellel alal areneda.

Tean ühte üliõpilast, kes sai meie kursusel tasutakoha. Kuid tema tegi enamus eksameid hiljem, sest õigel päeval ei saanud tulla, sest ta pidi alati siis tööl olema. Siis võttis ta konspekti nendelt, kes õppisid tasulisel kohal ja pingutasid ning küsis, mis eksamis oli ning sai suurepäraseid hindeid. Ja kui pidi tegema ettekande, siis tal oli esinemise hirm ning ta keeldus sellest. Kui õppejõud rääkis kommunikatsiooni olulisusest juhtimisprotsessis ja kordas mitu korda R. Jakobsoni kommunikatsioonimudel, siis see tasutakohal õppiv tudeng ütles, et see on nii igav ja õppejõud kordab ennast ning ta lahutas oma meelt Facebookis. Samas õppejõud ütles, et see on tulevikuteema, mina näen selles potentsiaali ja võimalikku lahendust väikeettevõtetes toimuva alluvate ning juhtkonna vaheliste konfliktide lahtimõtestamise vahendit. (Siin ongi see kuldmedal ja tasutakoht vs vähese faktiteadmisega motiveeritud õppija ja tasuline koht).

 

Äriidee

Ja nüüd selle postituse pealkirjas lubatud äriidee juurde.

Marju Lauristin ütles selles intervjuus: „Siit aga tõuseb terav küsimus – eluasemepoliitika. Tartu-sugune ülikoolilinn, kuhu tuleb väga palju noori, kes tahavad siin oma peret luua, aga ei tea veel, kas nad jäävad siia eluks ajaks või mitte, ei saa rajada kogu eluasemepoliitikat ainult sellele, et inimene peab ostma maja või kalli korteri. Siin peaks olema kvaliteetse üüripinna turg. Selle järele on karjuv vajadus ja see peaks olema üks linna poliitikaid.“ (Lauristin, 18.02.2013)

Äriidee seisnebki selles, et ehitada korrusmajad, 1-3-toaliste korteritega ja seda mitte müümise eesmärgil, vaid üürimise eesmärgil. Kuna see lahendaks ka ühe probleemi, mis on oluline ka kohalikule omavalitsusele, siis on lootust saada ka linnalt sellkes ettevõtmiseks toetust. Kuna kohalikud valimised on tulemas, siis ma usun, et ametnike toetuse saamine pole just väga keeruline. Tuleb vaid see idee neile maha müüa ehk esitleda seda äriideed linnale tekkiva kasu vaatenurgast.

Olles ise tööjõuturul ja juba üsna heitunud olekuga, siis jõudsin ma ka teise probleemini. Tartus ei ole töökohti, seega ei taheta eriti siia tulla. Üldjuhul on  üliõpilased üsna kokkuhoidlikud tarbijad, seega ei tasu siin ära luksusteenused (nt erilised restoranid, boutique‘d, prestiižed vabaajaveetmise kohad jne..).

Kuid liikudes teadmiste põhisesse majandusse ja rääkides ülikoolilinnast, siis tekkis mul ka teine äriidee. Võib ju ehitada ka kontorihoone väikeste kontoritega ja need ka sisutada (üsna kõrgtasemelise kontoritehnikaga). Lisaks sellele koondada omaala spetsialistid, kellele meeldivad keerulised väljakutsed.

Sellest saaks start-up‘de kontorihoone. Täpsustan oma mõtet. Äriidee seisneb selles, et ehitada Tartusse hoone ja luua ettevõtte, mis pakub professionaalset tugiteenust. Sinna tuleksid inimesed, akadeemikud, teadurid, kellel on ideed, valmis lahendused, uudsed tooted, leiutised, kuid kellel pole ettevõtlusalaseid tedmisi ega oskuseid ega ka huvi selle vastu. Tihti pole neil ka algkapitali. Sellisel juhul antaksegi loodava ettevõtte osaluse eest selle kasutusse/käsutusse moodne kontor koos omaala professionaalidega. Ning projektide teostatavuse üle otsustavad need professionaalid (keda võib ka välismaalt sissetuua).

Ülikoolilinnas peaks olema hästi palju ideid, seega klientidest ja võimalustest ei tohiks olla puudust. Kuna ma olen reaalsest elust hästi kaugel, siis on mul ettekujutus, et projekte tuleb nii palju, et valik tuleb teha heade ja väga heade projektide vahel.

Selle teise äriidee jaoks saab kapitali küsida nii linnalt kui ka riskialtitelt investoritelt. Kuna meie poisid tegid Skype, siis usun, et maailma n-ö rahakotil oleks suur huvi sellisesse ärisse investeerida, siinkohal mõtlen Hiina invetoreid.

See on midagi Tartu Teaduspargi Inkubatsioonikeskuse sarnast. Ma ei tea, kui suurelt nad on asja ettevõtnud ja kas nad teevad koostööd kõrgkoolide ja ülikoolidega. Kas nad käivad end esitlemas ja tutvustamas seal. Ma ise kuulsin sellisest asjast üsna juhuslikult. Usun, et sellise ettevõtte või ärialustamise teenuse vastu tõuseks huvi siis, kui see suudaks pakkuda piisavalt usaldust. Ehk siis mõne väike ettevõtte edulugu või mõne asjaliku, kogemustega turundusjuhi, finantsjuhi kaasamine või koostöö nendega.

See ei ole midagi uut. Ameerikas selline asi täitsa töötab. Lugesin seda mingist raamatust, aga hetkel ei meenu, millisest. Kui meenub, siis täiendan oma postitust.

 

Lauristin, M. 2013. Marju Lauristin: Tartu kipub elama üle oma jõu ja üle inimliku mõõtme. [Onlinehttp://www.tartupostimees.ee/1140850/marju-lauristin-tartu-kipub-elama-ule-oma-jou-ja-ule-inimliku-mootme [18.02.2013]

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Minny majandusnurk, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>