Täna sain diplomi kätte

Täna sain, siis selle suure õppimise eest n-ö autasu.

Mulle kingiti lill, peale selle sain omanimelise sulepea, raamitud diplomi, medali, mille peal on minu nimi ja cum laude. Sain ka kooli logoga meene. Sealsed inimesed olid nii rõõmsad ja õnnitlesid mind. Neist õhkas lausa tunnustust mulle.

Seal ma tundsin, et olen tõesti väga suure tööga hakkama saanud. Midagi suurt ja ületamatut saavutanud. Kuid ma ise polegi ennast selle eest vastavalt premeerinud ega tunnustanud.

Eile oli venna sõber külas ja küsis veel etteheitvalt või mõnitavalt, et mida ma selle paberiga nüüd peale hakkan. Et paber on, aga tööd ikka pole. See oli rünnak minu nõrgale kohale. Viimastel päevadel olen mõelnud töö leidmise peale. Aeg muudkui liigub, kuid töökohta ei paista mulle kuskilt. Taas on algamas uus kuu ja ma pean ema käest toetust küsima. See on natuke ka nagu alandav.

Kõrgkoolis oli ka suhtumine, et seal on kõik nii lihtne. Kuulsin, et päris paljud lõpetasid cum laude. Arvasin, et mina lihtsalt olin nii rumal, et pidin selle saamiks väga kõvasti pingutama. Tundsin, et suure pingutamise tulemusel sain ma n-ö kesktasemelise lõpu/tulemuse.

Kui ma oma diplomi kätte sain, siis soovisin seda rõõmsat uudist kellegagi jagada. Aga polnudki seda kellegagi jagada. Vanaema helistas, rääkisin talle, et sain oma paberid kätte. Tema reaktsioon oli “ja-jah” ja siis kurtis ta oma muret ja küsis isa kohta. Ühesõnaga minu suurele saavutusele oli ülileige reaktsioon.

Siis helistas isa. Rääkisin ka talle. Kuid sealt ei tulnud mingit reaktsiooni. Ma pidin talle auto ostma ja tooma Jõhvist, aga see jääb ära, sest see auto müüdi juba maha. Põhiline teema oligi, kas tema saadetud raha on ületulnud… Ei mingit kiitust ega midagi.

Ma tunnen, et kodus ja minu lähikonnas ei tunnustata mind üldse. Minu saavutused on nende jaoks täiesti tühised. Kuna ise end kiita tundub natuke egoistlik ja liiga end upitav, siis jäävadki mu saavutused n-ö märkimata/märkamata. Mõtlen, et minu kiitus endale on liialt subjektiivne. Lähikonnast saadava tagasiside tõttu olengu hakanud arvama, et see cum laude  on midagi täiesti tavalist.

Kuid samas täna kogetud tunnustus oli väga positiivne. Nemad on ju lõpetajatele kõige lähemal, neil on selge ülevaade. Ja kui nende arust olen ma olnud tubli ja saanud millegi suure ning tunnustustväärivaga hakkama, siis järelikult on see suur asi.

Minu kursaõde, kellega ma koos lõpueksamit käisin tegemas, õnnitles ka mind veel kord eduka lõpetamise puhul. Tema osales ka selles kolme aasta pikkuses õppimise protsessis. Tal on ka asjast selge ülevaade.

Ühesõnaga. Täna sain ma oma saavutust n-ö katsuda. Mul on medal, selline medal, mida igal lõpetajal pole. Täna hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, millega ma hakkama olen saanud. Kuid täna ei ole mul kedagi, kellega seda tähistada. Mõtlesin, et lähen kuhugi kohvikusse ja ostan endale midagi head. Aga piirdusin kaloripommiga, st ostsin endale šokolaadi ja kohukest ning nüüd panin küünla põlema ja vaatan oma medalit.

Kolm aastat tagasi, avaaktusel olin ma koos oma ekselukaaslasega. Nüüd lõpetasin. Jalutasin üksi kooli, võtsin oma meened ja preemiad ning tulin tagasi koju. Uskumatu, kuidas elu võib ikka muutuda.

Eks ma püüan end ise tunnustada. Kodust ma hariduse ja teadmiste vallas tunnustust ei saa. Samas on see mõistetav. Ma kuulun madalasse või keskklassi, kuid tahan sellest seisusest välja rabeleda. Tahan oma elus midagi saavutada. Kuid ühest klassist teise liikumine on raske. Üks hetk lihtsalt tuleb olla n-ö kahe klassi vahel. See on olukord, kus ma ei kuulu ühte ega teise. Olen n-ö tõrjutud positsioonis. Aga küll ma hakkama saan. Pean olema tugev, kindlameelne ja hästi kõvasti pingutama.

Ma ei pea õigeks inimeste liigitamist ja klassidesse jaotamist. Sellega oleksid ühed nagu paremad kui teised. Ma ei tahaks mõelda, et ma olen parem või halvem kui keegi teine. Olen ise väga palju tundud, kuidas mind liigitatakse vaeseks või vabakasvatusega lapseks, kellest kindlasti saab tulevikus joodik, poolikuharidusega prostituut. See on olnud raske, kuid ma ei andnud alla. Tegin vigu ja käisin ka alla, kuid siiski jätkasin oma teekonda ning püüdsin areneda. Nüüd olen ma juba väga palju saavutanud ja tõestanud, et ma pole joodik ega prostituut. Ma ei jätnud ka kooli pooleli. Läksin kõrgkooli pärast nelja aastast mõtlemispausi, ma küll ei suutnud lõpetada nominaalajaga, kuid arvestades minu elus toimunud sündmusi, siis see poole aastane õppetöö pikenemine ei ole just väga suur möödalaskmine või libastumine. Ma siiski lõpetasin kõrgkooli ja seda veel cum laude‘ga.

Kuigi ma ei pea õigeks inimeste liigitamist ja klassidesse jaotamist, siis siiski ma teen seda. Ma ei tea, miks. Ma kuidagi alateadlikult teen seda ja oma teguviisist saan ma alles siis aru, kui näen teise poole reaktsiooni.

Kardan, et olen kõrk ja üleolev. Aga ma ei taha selline olla. Kuid, kui ma pean hakkama end ise kiitma ja tunnustama, siis see ju veel süveneb.

Ise ma end ei tunne kõrgi ega üleolevana, aga joodik ei tunnista ka ju, et ta on joodik. Eks ma pean end lihtsalt jälgima ja oma sõnu ning teguviisi analüüsima.

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>