Saapaäpardus

Mõtlesin, et teen midagi teistmoodi ja otsustasin, et lähen linna ning panen selga seeliku ja võtsin kapist välja oma vanad saapad. Ega ma nende saabastega palju käinud olnudki ja seega ma isegi ei kontrollinud nende tehnilist seisukorda.

Aga aeg oli selle kummise tallaga oma töö teinud. Kumm oli muutunud täitsa rabedaks.
Linna jõudes, Tartu Ülikooli Raamatukogu juures, tundsin, et jalg läks märjaks. Mõtlesin, et astusin lompi ja jätkasin oma teed. Jõudsin Zeppelini keskuse juurde (Aura veekeskuse juurde) ja järsku tunnen, et midagi jäi nagu jala alla. Püüdsin jalga vastu maad lohistada, et see ära tuleks, aga see oli lootusetult kinni. Prille polnud ka peas ja ma ei saanud aru.

Astusin kauplusesse, panin prillid pähe ja vaatasin, et saapa tald oli totaalselt puru.
Mul oli kohutavalt piinlik. Seal poe uksel olid kaks noormeest, kes vist vaatasid mind.
Püüdsin säilitada rahu. Nägin, et Zeppelinis on üks jalatsikauplus. Läksin sisse. Aga minu maitsele saapaid polnud. Mingit jura ka ei tihanud osta. Rohkem jalatsipoode seal polnud.
Siis mõtlesin, et see on hea enesekindluse harjutamise olukord. Daam peab suutma elegantselt ja enesekindlalt välja kanda  igasuguse rõivaäparduse. Nii ma siis mõtlesin, et mida edasi teha.

Turg oli juba kinni. Kaubamaja oli üsna kaugel ja seal on üleliia kallid saapad. Ma pole nõus teatud summast kallimaid saapaid ostma. Mõtlesin, et bussi peale on umbes sama maa kui Kaubamajja. Seega otsustasin, et lähen bussiga koju, rahunen maha ja mõtlen midagi välja. Jalad olid ka märjad, seega ei oleks olnud eriti hea poes saapaid proovida. Kuid, buss jäi hiljaks ja kui see tuli, siis oli see nii täis, et mul ei jätkunud nii palju julgust ega enesekindlust, et sinna sisse minna.

Kuna väljas hakkas juba pimedaks minema ja rahavast vähe liikus, siis mõtlesin, et jalutan koju. Kuulasin MP3-st muusikat ja kõndisin. Sain hakkama ja jõudsin koju. Nüüd viskasin oma viimased saapad ära.

Uusi saapaid ma ei ostnud. Arvan, et ega pole eriti mõtet ka. Heal juhul aastas korra kannan (kui sedagi) ja seistes need lihtsalt vananevad. Pärast seda ei julge ma enam seelikut kandagi. Ma ei oska saabastega elegantselt kõndida, olen ju koguaeg botastega käinud. Peale selle on seelikuga ebamugav, ma ei tunne end enesekindlalt. Ja pidevalt tuleb end jälgida. Jalad peavad olema ilusti, kui kusagil seista. Seega, ei otsi ma ka uusi saapaid… Sain oma saapa ja seeliku kandmise isu täis… :D

 

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>