Töötukassas käik

Täna käisin siis Töötukassas, et end töötuna arvele võtta. Seal tuli vastata igasugustele küsimustele. Alguses olid sellised kerged küsimused, et mis on Teie telefoni number, e-mail ja elukoht. Siis oli hariduse kohta. Need olid ka lihtsamad.

Varasema töökogemuse kohta küsimused olid juba keerukamad. Olen ametlikult töötanud vaid kaks kuud ja seda 2007. aastal. Mul soovitatid CV-sse kirjutada ka kooli ajal läbitud praktikad.

Sain teada, et Tööraamat pole enam dokument, nemad tahavad töölepingut ja töölepingu lõpetamise dokumenti. Ja minu vana töötukaart oli ka iganenud.

Mul on vaja sinna viia veel tõend täiskoormusel õppimise perioodi kohta. Ja siis on lootust kahe kuu pärast saada toetust umbes 100 EUR/kuus ja seda vist 3-4 kuu jooksul.

Kuid mulle anti ka kodunetöö. Pean koostama CV ja neile saatma, peale selle pean tegema konto ka Töötukassasse.

Selline sagimine ja rabelemine, põhimõtteliselt ei millegi eest/jaoks.

Pidin loetlema soovitud ametid. Esimene valik oleks raamatupidaja amet. Selle peale ütles töötukassa töötaja, et neid töökohti neil ei liigu ja nendele kohtadele on tihe konkurents. Tavaliselt üle 100 inimese ühele kohale ja seal kandideerivad suurte kogemustega ja magistrikraadiga inimesed. Ühesõnaga anti mõista, et oma erialast tööd ma ei saa. See polnud mulle uudis, aga sellelt asutuselt ootaks nagu ikka motiveerimist ja positiivsust, optimistlikkust. Kuid see-selleks.

Teine valik oli sekretär, andmesisestaja, juhiabi ja viimaks ka klienditeenindaja.

Kuid kõige keerulisemad ja kõige nõmedamad küsimused olid, et mis soodustab minu tööle kandideerimist ja mis pärsib seda. Soodustab mu haridustase, kiitusega kõrgkooli lõpetamine.

Kui mis on takistuseks? Töötukassa töötaja käis välja, et minu vähene töökogemus. Küsis, et äkki veel midagi. See tõmbas motivatsiooni veel eriti alla. Tundsin, et olen kasutu. Olen 8 aastat oma elust ära raisanud. Mul pole selle aja kohta mingeid dokumente. Eks ma üht-teist tegin, kuid riigi jaoks ei teinud midagi.

Ise arvan, et ma olin depressioonis. Olin haige, kuid arsti juurde ei taibanud minna ja ma ei fikseerinud seda. Seetõttu olen ma riigi jaoks vana ja kasutu kodanik. Tööle ei saa, sest pole kogemust, kuid kogemuse saamiseks oleks vaja tööle saada. Olen sattunud mingisse tupikusse.

Kui ma oleksin heitunud või alla andja, kui ma poleks võitleja, siis pärast seda käiku korjaks pudeleid ja saadud raha eest ostaks pudeli viina ning jooks end totaalselt kooma.

Vahel on mul tõesti soov alla anda. Miski nagu ei suju. Saadan CV-d, tagasisidet ei saa või kui saangi, siis öeldakse, et ei osutunud valituks. Päevad mööduvad, kuud mööduvad, kuid jätkuvalt pean raha küsima emalt. Iga päevaga tuleb lähemale TTÜ-sse kandideerimise aeg… Õudne, milline saamatu luuser ma olen.

Mul on veel mõned ideed varuks, kuid vahel ma mõtlen, et ma ei jaksa enam. Õppisin meeletult, kuid erialast tööd ei saa. Tuleb jätkata seda, millega ma kunagi alustasin – klienditeenindus. Nagu polekski olnud seda kolme pikka aastat pingutamist.

Ma ikka kinnitan endale, et see on ajutine olukord. Praegu on nii. Küll tulevad ka paremad ajad. Eks need tulevad ka ega need siis tulemata jää. Aga teine kord on lihtsalt nii tohutult raske seda motivatsiooni leida.

Olen end karistanud n-ö vaesusega. Keelan endale igasuguse luksuse. Juuksuris pole juba üle aasta käinud, püüan võimalikult palju kõndida ja vältida ühistranspordi kasutamist. Viin pudeleid. Riideid ei osta. Olen paksuks läinud ja ainukesed teksad, mis mulle jalga lähevad on juba vähemalt viis aastat vanad. Mul on hirm, et need lähevad katki, sest olen ju üsna suur. Ei taha ka uusi osta, sest ikka loodan, et üks kord hakkan kahanema (ma ei lepi oma praeguse kehaga). Ja tänane saapaäpardus. Ka mu tossud on üsna kulunud, ka need võivad järgi anda.

Sellistel hetkedel tajun, kuidas kõik vananeb ja amortiseerub. Pean hakkama oma varustust juba välja vahetama, aga ma ei saa endale luksust lubada. Ka riided liigitan sinna luksuse alla.

Kuid asi pole rahas. Kui ma soovin, siis ema saadab ja isa on ka valmis mind toetama, aga ma ei taha abi. Mul on kõrini sellest abist. Ma tahan juba ise-seisev olla. Tahan ise end ja oma kassi ülalpidada. Ma olen juba kole vana, aga kohe kuidagi ei saa omale jalgu alla. Ma ei mõista miks?

Olen ma laisk? Olen ma äpu? Olen ma saamatu, arg? Pole ma piisavalt tegus? Pole mul pealehakkamist? Mida ma nii valesti teen, et ma hakkama ei saa? Kuidas kõik teised saavad?

Ok, kõik ei saa. Kuid paljud saavad. Minu kategooria inimesed saavad. Mul pole puuet, ma pole päris rumal (olen vaid natuke rumal ja naiivne). Ma pole valiv, olen töökas. Kõike, mida teen, teen südamega ja ülima hoolega ning hoolitsusega.

Miks keegi mind ei taha? :( Ok see on liialdatud. Eks keegi ikka tahab, aga ta võib-olla ei tea minu olemasolust. :D

Pean vaid olema kannatlik ja mitte alla andma. Nagu nende lagunenud saabastega koju tulemine. Jalad olid märjad ja mul oli külm. Koduni oli 1,5 tunni jalutamise tee. Kuid ma ei andnud alla. Oli võimalus kahele inimesele helistada, kes tõenäoliselt oleks mind koju sõidutanud, kuid ma tahtsin saada ise. See oli koht, olukord, kus mul oli võimalus ise hakkama saada ja ma sain ka. Vähemalt niigi palju ma sain. Seega ma päris saamatu veel pole. :D

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>