Kunksmoor

Lugesin ühte lasteraamatut. Olen avastanud, et lasteraamatud on hästi toredad ja õpetlikud. Need peaksid ju last harima ja arendama, sest lapsed on meie tulevik, seega peaksid lasteraamatud olema kirjutatud hoolega ja hästi läbimõeldult.

Hästi põnev on lugeda täiskasvanuna neid samu raamatuid, mida lapsena loetud sai. Nüüd näen ma maailma hoopis uue pilguga ja märkan hoopis teisi asju. Kui varem oli põhirõhk sündmustikul, siis nüüd otsin ma seoseid päriseluga ja kogetud olukordadega. Seega siis ka see “Kunksmoori” raamat.

„Jaa-jaa,“ ütles Kunksmoor. „Kõiki võõramaa asju tuntakse, seda aga, mis on oma kodu lähedal, ei pane keegi tähele. Kui sinu vanavanaisagi veel sündinud ei olnud, oli see saar kõigil salaja teada ja nii mõnigi sai siit viimases hädas rohtu ja lohtu.“ (Pervik, 2012: 13)

Siis sobib ka hästi väljend, et nähakse seda, mis teistel on, kuid märgata seda, mis endal on. Kui kaotatakse midagi, mis oli, siis saadakse aru, mis oli või mida omati, kuid siis on juba hilja, sest seda enam ei ole. Ma püüan keskenduda sellele, mis mul on. Teinekord on see raske, sest ümber ringi on nii palju ahvatlevat, kuid üldiselt olen ma seda suutnud.

„Inimesed on imelikud,“ ütles ta (Kunksmoor) kajakale ja silus ta sassis sulgi. „Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha.“ (Pervik, 2012: 14)

Ma olen ka seda märganud, et teisiti tegijaid ja mõtlejaid halvustatakse. Ühiskonnas puudub tolerantsus. Ma ise püüan mitte halvustada neid, kes teevad teisiti. Püüan aru saada, et miks nad nii teevad ja arvestan ka võimalusega, et hoopis nende lähenemine võib-olla produktiivsem ja ratsionaalsem.

„Mnjah,“ ütles ta (Kunksmoor). „Vahel juhtub ikka mõni pisike äpardus ka, ole sa kui ettevaatlik tahes.“ (Pervik, 2012: 14) See väljand mulle meeldib. Ole sa nii ettevaatlik kui tahes, kuid see ei kaitse sind vigade tegemisest. Äpardused, eksimine ja vead on üks osa õppimise protsessist, kui inimene õpib ja areneb, siis on need lihtsalt paratamatud. Lihtsalt teinekord on sellega nii raske leppida.

Meremees: „Kuidas sa suudad siin maailmast nii äralõigatuna elada?“ (Pervik, 2012: 16)

„Sa küsid rumalasti,“ ütles Kunksmoor. „Siin on minu kodu. Ma ei suudaks elada seal maailmas oma kodust äralõigatuna.“ (Pervik, 2012: 17)

Mina elasin ka pikkaaega maailmast äralõigatuna. See oli mu enda valik. Olin kodus nelja seina vahel. Seal tundus kõik turvalisem kui väljas. Ja siis kui jutt läheb sellele ajale ning minult küsitakse, et kui sa pidudel ei käinud, sõpradega ei hänginud, alkoholi ei tarbinud, tööl ei käinud, et mida sa siis tegid terved päevad. Ma kohe kuidagi ei oska vastata, sest nende elu ja arusaam lõbutsemisest on hoopis erinev minu nägemusest ning mul on nii kohutavalt keeruline neile seletada, et mulle valmistas rõõmu joonistamine, kudumine, linnulaulu kuulamine (kevadel), vee sulisemine….

„Surm oli sinu endale ära märkinud,“ vastas Kunksmoor. „Mulle sai see teada. Aga minuga on nii, et kui ma jaole saan, siis ma pean surma käest ohrvi ära kiskuma. Sedasi ma saan aru, et ma olen veel olemas.“ (Pervik, 2012: 17) Mina aitan ka inimesi, umbes samal põhjusel… Siis tunnen, et olen olemas ja minu eksistentsil on mingi(gi) mõte.

Ta (Kunksmoor) hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahetevahel õhtuti teed juues. (Pervik, 2012: 20)

Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikuks midagi järele jäänud. (Pervik, 2012: 20)

(Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.)

Tal (Kunksmooril) oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske valusa köha käes. (Pervik, 2012: 20)

Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükkas aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor. (Pervik, 2012: 21)

Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemasti sonib paraja jao. (Pervik, 2012: 21)

Haige olemisest on nii positiivselt kirjutatud. Mina olen ka hetkel haige. Palavik 37,8. Eile oli 37,2 ja täna otsustasin jooksma minna. Ei tea, kui ma homme jooksma lähen. Kas palavik tõuseb veel. Mul on ka külmavärinad, silmad huugavad ja pea on väga uimane…

Üks hea ja asjalik fraas, mille võik lisada ka oma eraelus kasutatavate väljendite hulka.

„Noh,“ ütles Kunksmoor tagasihoidlikult. „Enne kui ma sellele küsimusele vastan, pean ma seda jalga nägema.“ (Pervik, 2012: 22) Jutt käib kapten Trummi tagurpidi väänatud jalast ja selle võimalikust ravist.

„Noh,“ naeratas Kunksmoor. „Minu juuresolekul peabki võlutud olema.“ (Pervik, 2012: 27)

„Oh, te olete meelitaja,“ lausus Kunksmoor häbelikult. (Pervik, 2012: 27)

„Mitte just seda,“ ütles Kunksmoor. „Aga mul pole siit midagi vaja.“ (Pervik, 2012: 30)

„Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on,“ ütles Trumm. „Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju.“ (Pervik, 2012: 30) See on nii tänapäevase käitumise või eluhoiaku moodi…. Ma satun ka vahel kauplustes hoogu ja siis tahaks igasuguseid asju, kuid kui hakata mõtlema, et kas mul on seda vaja, siis suure tõenäosusega pole seda vaja. 

„Mina kui endine laevakapten tean aga seda, et igas olukorras on peaasi tegutsemine,“ ütles Trumm tarmukalt. „Õnnetuses pole midagi ohtlikumat kui käte rüppe laskmine.“ (Pervik, 2012: 36)

Alati ei ole tegutsemine õige, nt sihitult risngi jooksmisel pole küll mingit eelist tegevusetuse ees. Kuid samas, kui kõik tundub halvasti ja allamäge minevat, siis on oluline midagi teha. Kas või üks samm ja hästi pisike, kuid tegevusetult see langus ju aina jötkuks. Esimene eesmörk on langust aeglustada, siis peatuda ja alles siis saab hakata hästi vaikselt edasi liikuma.

Trumm võttis suuna tiheda liiklusega kesklinna poole. Liikluskeerises võib ju ikka mõni õnnetus juhtuda ja Trumm arvas, et kui nad kogemata õigesse paika jõuavad, saab mooril klaariks, milles asi seisneb. Siis ehk saab ka õnnetust ära hoida. (Pervik, 2012: 36)

Hea väljend „kogemata õigesse paika“. See tundub nii (õnneliku) juhuse või kokkusattumise moodi. Minu elus oli hästi palju kokkusattumusi mingi aeg tagasi. Nüüd on need mind maha jätnud. Ei tea miks. Võib-olla olen kaotanud oma positiivsuse.

„Loomulikult,“ vastas Kunksmoor. „Kuid ma ei armasta sõnu, sest sõnad on ohtlikud. Nendega ei tea kunagi täpselt, mis võib juhtuda. Ma mõtlen igasuguseid kõrvalnähtusi. Üldiselt eelistan ma ravida rohtudega.“ (Pervik, 2012: 46)

Väga tabavalt öeldud…. Ma usun ka, et sõnadel on jõud. Vahel võib sõnadega palju rohkem haiget teha kui füüsilise jõuga.

Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles: „Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksi ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea.“ (Pervik, 2012: 46-47)

Taas väga tabavad sõnad. Selle teadmisega on vast kergem leppida vananemisega ja vananeda väärikalt, mis on üks minu eesmärkidest.

„Ja kus on siis vaene haige meremees, kelle ma sootuks unustasin, kui mu vana rumal pea sai täis hilbuedevust ja tähtsusejanu?“ Kunksmoori sõnad (Pervik, 2012: 50)

Väga huvitavad sõnad „hilbuedevus“ ja „tähtsusejanu“… vahel kipun ise ka neist pimestuma ja siis kipub mu sihik paigast minema…

„Ei, ei! Mind tuleb tuleriidal põletada, nagu tehti vanal ajal nõidadega, kes ei mõistnud olla küllalt tagasihoidlikud!“ oigas Kunksmoor. (Pervik, 2012: 50)

Tagasihoidlikkus on voorus.

„Läksin ära, sest linnaelu ajab mind hukka,“ seisis kirjas. (Pervik, 2012: 51) Kunksmoori kiri Trummile.

Kunagi, lapsepõlves, olin ma suviti maal, vanaema juures. Seal tundus kõik olevat kuidagi siiram, puhtam, lihtsam ja kergem…. Tunnen, et see linnaelu on mind natuke hukka viinud. Mu mõtted ei ole enam nii siirad ja puhtad, samas pole ma enam ka nii naiivne, mis on hea, sest nii ei saa mind kergelt ära kasutada. Samas Tallinn on veel suurem linn, ei teagi, kui Tallinna veel lähen… mis siis küll minust saada võib..

Ja ümberringi põrandal, laual ja toolidel vedelesid kõik Kunksmoori peened öösärgid ja hommikumantlid, kleidid ja kübarad, mantlid ja kingad, lõhnaõlid, kreemid, kellad, ketid ja kõik muu, mis läikis, hästi lõhnas või oli muidu kena vaadata. Kunksmoor polnud ainsatki asja kaasa võtnud. (Pervik, 2012: 51)

Ma ka ei taha ainsatki asja, eks pakkus Audi A8-t, loobusin. Alustan täiesti nullist.. oma uut elu… Ma püüan mitte asju väärtustada, vaid pigem hinnata muid (püsivamaid) väärtusi…

„Kui mugav siin on,“ ütles Trumm igatsevalt ohates, kui nad juba hõõguvate männikäbidega täidetud kolde ees istusid ja auravat kibuvitsamarjateed rüüpasid. „Meri ümberringi ja soe hubane majake elamiseks. Tõtt öelda tulin ma seepärast, et tundsin suurt puudust meie õhtuste teejoomiste järele.“ (Pervik, 2012: 53)

Ma sooviks ka kedagi, kellega koos vananeda ja õhtuti teed juua ning maailma asju arutada…

„Sa võiksid ju veel mõnikord tulla,“ ütles Kunksmoor kärmelt. „Pikkadel talveõhtutel ongi siin vahel veidi üksildane olla.“ (Pervik, 2012: 53)

Kus on minu kapten Trumm.. mees, kes tuleb pika tee maha selleks, et minuga teed juua… Pikad talveõhtud kõlab kurvalt, aga ma polegi end üksildasena tundnud.. loen oma raamatud, õpin, tegelen kassiga.. ja aeg kaob ning polegi need talveõhtud nii pikad…

Kunksmoor läks mängides alati hirmsasti hoogu. Ta tahtis väga võita. Seepärast juhtus sageli, et Trumm täringuga paljalt kahtesid veeretas, Kunksmooril tuli aga kuus kuue järel. (Pervik, 2012: 56)

Mina tahan ka alati võita…

„Vana inimene ei tohi ikka nii torm olla,“ mõtles ta (Trumm… kui läks Kunksmoori juurest ära, sest Kunksmoor tegi täringumängus ümber-maailma-reis sohki.) „Kas mul siis raske on oma Emmeliinele pisikest võitu lubada, kui see talle nii suurt rõõmu teeb?“ (Pervik, 2012: 57)

Nii armas mõte. Mulle meeldiks ka, et elukaaslane teeks väikseid asju, mis on minu jaoks väga olulised…. Tegelikult.. eks-elukaaslane tegi ka.. nt pani ta mu lina ja teki õigetpidi.. muster pidi olema õigetpidi… See oli temast armas… Kasutasime naljatades fraasi „Karud pevad olema õigetpidi…“.. selline üsna tühine asi, aga minu jaoks oli see oluline ja temast oli see armas, et ta arvestas sellega…

Kunksmoor ütles Trummile: „Sinul on vaja kosuda, et eksimise hirmud hinge sisse jälge ei jätaks.“ (Pervik, 2012: 64)

Ma kardan eksida ja vigu teha, näida rumalana… Mulle on jätnud jälje see hirm eksimise ees… Tegelikult piirab see jätkuvalt mu elu ja otsuseid..)

„Emmeliine!“ karjatas ta (Trumm). „Ma jätsin triikraua sisse!“ (Pervik, 2012: 65) Sellest oli juba päevi möödas.

„Noh,“ ütles Kunksmoor rahulikult kirjutamist jätkates, „siis pole enam mõtet ärrituda. Selle aja peale peaks su maja juba ammu olema maha põlenud.“ (Pervik, 2012: 65)

Pole vaja muretseda ega ärrituda asjade pärast, mida enam muuta ei saa…. Usun, et see on oskus…. See koht tundus natuke naljakas…. Ühel inimesel on paanika ja mure… kuid teine suudab säilitada totaalse rahu, ei lase end kohe üldse selle esimese paanikast häirida ega mõjutada…

Kiri Kunksmoorile:

Kallis Kunksmoor!

Ma olen surmani õnnetu ja ei meeldi mitte kellelegi ja keegi ei hakka mind iial armastama, sest mul on nii lai nägu ja suur kole suu. Ainult teie saate mind aidata ja õnnelikuks teha. Muidu ma lähen merre. (Pervik, 2012: 66)

Tundsin selles kirjas ära iseend. Olen paks, vana ja inetu… oma meelest. Tunnen puudust just austusest, lugupidamisest… Ma ei tea, mis asi see armastus on, aga tean, et tahaksin tunda enda vastu sellist armastust nagu kunagi mina ühe mehe vastu tundsin… Vahel ma mõtlen, et minusse on kerge või lihtne armuda, kuid mind mind on väga raske armastada… Tahaks leida selle ühe inimese, kes suudab mind ka armastada…

„Oled ikka tulisaba küll, Kunksmoorike,“ ütles ta (Kunksmoor). „Kui vähegi miski ei meeldi, tormad sa otsemaid kas või pea ees leekidesse.“ (Pervik, 2012: 92)

See käib minu kohta, kirjeldab nii hästi mind. :)

Põlenud ja katkutud oli moorike, kuid ikkagi igas tükis oma. (Pervik, 2012: 95)

See oli Trummi mõte… nii armas… minu sooviks oleks, et ka minu mees nii mõtleks ja nii asja näeks… Armastaks mind ka siis, kui välimus mind maha jätab…

„Noh,“ ütles Kunksmoor tervituse asemel, „või õlikatk on lahti lastud. Õlilaev jooksis karile, üks tüdruk ajas laevameestel auruga meeled segi. Mu vaene Trummike, sa oled vahepeal mõtlematuid tegusid teinud.“ (Pervik, 2012: 95)

Mina kirjutasin eksile, et ta käitus vastutustundetult. Mulle tundus, et kogu meie koos oldud aja jooksul olin ma see mõistlik pool, see vastutustundlik pool. Olin vastutustundlik ka tema eest ja sellega hoidsin ära tema mõtlematud tegutsemised ja kui me lahku läksime, siis käitus ta nagu siis, kui me esimest korda kohtuseme, vastutustundetu poisikesena…. Temast polnudki (selle 8 aasta jooksul) meest saanud… Ei teagi, kas peaksin end selles süüdi tundma, kas oleksin pidanud kuidagi teisiti käituma, oleksin ma pidanud temast mehe kasvatama…???

Siis süvenes ta uuesti töösse ega märganud enda ümber mitte kui midagi. (Pervik, 2012: 99)

Ka minuga kipub nii olema, et süvenen oma tegevustesse ja ei pane end ümbritsevat tähele… Või keskendun ühele kindlale eesmärgile ja suunan kogu oma energia ning tähelepanu sellele…

Kunksmoor ütles Trummile: „Aga seda ütlen ma küll, et sellest igavesest kiuslemisest ja tülitsemisest olen ma tüdinenud.“ (Pervik, 2012: 100)

Mina olen seisukohal, et kui kaks inimest hakkavad koos elama, siis alguses tekivad ikka tülid ja arusaamatused. Seda ka siis, kui need inimesed on sarnased ja sobivad hästi. Nad tulevad ju ikkagi erinevatest keskkondadest. Nagu sooja ja külma õhu segunemine, kohtumine… alguses on torm ja äike ja siis kõik seguneb, selgineb ja tulemuseks on mõnus soe õhk… Taaskord põhjus, miks pikem suhe on väärtuslikum kui uus ja näiliselt parem, ahvatlevam… pikas suhtes on see esimene suur äike juba üle elatud, kuid uues suhtes tuleb see uuesti üle elada… ja alati ei pruugi suhe sellele tormile vastu pidada….Ma ei mõista neid, kes sageli kaaslast vahetavad, suhtest suhtesse hüppavad… aga eks inimesed on erinevad, ootused suhtele on ka erinevad…

„Oh, kui ma poleks reis-ümber-maailma-mängus sohki teinud!“ ütles Kunksmoor. „Sohist sai kõik alguse. Oleme parem teineteisega head!“ (Pervik, 2012: 100)

Minu suhte purunemine sai ka alguse valetamisest… Minu jaoks on suhe kahe inimese koostöö. Nagu koos ründele minek. Ma toetun täielikult oma kaaslasele, ma usaldan temale oma tagala, seljataguse kaitsmise. Ja ma ei oota sealt rünnakut. Olen tema suhtes kaitseta. Kuid minuga just juhtus nii, et minu ainuke tiimi-kaaslane lõi mulle noa selga… See tuli nii ootamatult ja tabas nii tugevalt… Enam ei julge, kedagi nii usaldada… Olen üksi ründel…

„Nii see ju ka ei kõlba,“ ütles ta (Trumm), „et mina ajan muudkui maailma hukka, sina teed kõik korda. Minul hakkab süda valutama, aga sina annad mulle seepeale lusikatäie magusat rohtu. Ja kõik võib jälle otsast alata. Las ma vähemalt valutan südant ja mõtlen, mida mina, kapten Trumm, tegema pean.“ (Pervik, 2012: 101)

See ongi see koht, kus kasvatatakse vastutustunnet. Mina olin oma pikas suhtes ka nagu Kunksmoor. Vaikselt parandasin eksi tehtud asju. Lahendasin tema probleeme. Kui tal oli mure, siis otsisin sellele lahendust. Ei oodanud tänu ega kiitust. (Tihti ei oodanud isegi abipalumist.) Mulle oli oluline, et ta end hästi tunneks. Kui ta kurtis oma kõrge kaalu pärast ja selle pärast, et teeks trenni ja käiks jõusaalis, kui oleks selle jaoks riided ja botased. Siis mina lihtsalt läksin ja ostsin talle need vajalikud asjad, tema ülesandeks jäi vaid endale sobiv jõusaal välja valida. Tegin seda vaikselt, omaalgatuslikult… Selliseid asju oli palju. Ma olin tähelepanelik. Tegutsesin vaiksel, märkamatult. Arvan, et palju oli ka selliseid asju, mida ta alles siis mõistis või märkas, kui me lahku läksime. Nt auto kindlustuse lõppemine, ülevaatus. Puhtad sokid, pesu. Parandatud püksid. Puhtad linad, pehme ja kohev padi, sirgeks tõmmatud tekk. Kui oli vaja leida odav kasutatud varuosa, siis tavaliselt järgmiseks päevaks oli vajalik info juba olemas…. Kui oli vaja muud infot, nt seaduste, asutuste või millegi muu kohta, siis ka see info tekkis… Juhilubade tegemisel oli tema ülesanne lihtalt loengus kuulata ja õppida, mina uurisin kooli kohta, viisin ta kooli ja läksin talle järgi…. Mul oli plaanis ka toetada tema edasi õppimist, aga vahe-etapina tahtsin ma end harida, et ma suudaks teda toetada ka rahaliselt. Ehk siis oli periood, kus ma pingutasin õppimise nimel, meie ühise tuleviku jaoks ja siis oleks tulnud periood, kus ma töötan ja tema õpib… Aga see periood jäi tulemata… ja minust kuvati “raha peal väljas oleva naise” kuvand… ja heideti ette, et ma kasutasin teda ära, et end harida ja siis viskasin ta minema (kui sain oma n-ö tahtmise kätte)….. Arvan, et kui ma poleks vaikselt, märkamatult neid asju teinud, siis vast oleks ta olnud ka kohusetundlikum… See oligi see koht, kus ma ta n-ö ära rikkusin.

„Kas sa ennast ka nooreks teed?“ küsis kapten vastu. (Pervik, 2012: 102)

„Ei,“ ütles Kunksmoor. „Mina pean vanaks nõiaks jääma. Mind on seesugusena vahel vaja.“ (Pervik, 2012: 102)

„Kas sa siis vähemalt ootad mind, kuni ma jälle vanaks saan?“ küsis kapten. (Pervik, 2012: 102)

„Ei,“ ütles Kunksmoor. „See rikuks su iseloomu ära, kui sa teaksid, et sind elu lõpuni vana nõid ees ootab.“ (Pervik, 2012: 102)

Taas tundus midagi tuttavat minu jaoks. Minu eksist sai ka rikutud mees, sest tal oli kindel moor kodus ootamas, seda siis minu näol… Ise ütlesin, talle, et ma ei armu enam uuesti…Et jäängi teda armastama… Ega ma polegi veel temast üle saanud. Samas armastus ei ole veel argument andestamiseks ja enda alandamise lubamiseks… Esmalt tuleb ennast armastada ja siis alles teisi… Sest kui kõik lahkuvad, kaovad, siis mina jään alati endaga… Olen ise-endale kõige kindlam kaaslane, seega tuleb ka end kõige tähtsamale asetada….

Pervik, A., 2012. Kunksmoor. Tallinn: Tammeraamat

Rubriigid: Loetud raamatud. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>