Täna helistati mulle taas sellest ettevõttest, mis müüb luksuslikke ja kalleid kodumasinaid ning potte ja panne. See sama, kus ma kunagi töövestlusel käisin.
Kutsuti vestlusele. Nad leidsid mu töösoovi kuulutuse teisest töövahenduse portaalist. Ma ütlesin, et ma juba käisin vestlusel, kuid mind see töökoht ei motiveerinud. Ma ütlesin, et töötaksin seal miinimumpalgaga.
Siis kasutas ta taas fraasi: “Te olete siis pigem edasi töötu.” Vastasin, et jah.
Ütlesin, et usun, et keegi teine oleks sellel kohal motiveeritum kui mina. Siis ütles ta: “Aaaa, Te mõtlete meie peale.” Ja lõpetas kõne ära. Kõne lõppes viisakalt, ta soovis mulle edu tööotsimisel. Aga mulle tundus, et ta oli solvunud.
Ma mõtlen, et ma olen pigem natuke kauem töötu, et leida töö, mis paneb mul silmad särama ja kuhu ma tahan igal hommikul minna (vähemalt alguseski). Mul tekib hirm, kui mõtlen sellele tundele, mis tekkis mul pärast mõne nädalast toonerite müüki. Kuidas ma ei tahtnud seda telefoni enam kätte võtta, kuidas ma sundisin end hommikul üles ka sinna kontorisse minema. Eks seal oli ka muud ärritavat, kuid siiski… Ma ei taha enam seda tunda.
Ma tean, et selles ettevõttes, kust mulle taas helistati, ei suudaks ma teenida rohkem kui selle esimese taseme punktid. Seda ka suure pingutusega. Edasise taseme punktid sõltuvad juba kellegi teise ehk müügimehe tööst ja see ei ole enam minu hallata. Mulle tundus ka, et seal lubatakse ka kauem töötada ja toimuvad ka n-ö üritused või katsumused (ettevõtte sisesed võistlused), kus töötatakse ka nädalavahetusel selleks, et ikka neid punkte rohkem koguda. Kuid mind ei motiveeri need punktid. Mina saan oma kulud kaetud selle miinimumpalgagagi ma hindan vabaaega rohkem. Siis saan raamatuid lugeda ja erialaselt end täiendada, kududa, joonistada. Need punktid, mis ma teeniks selle vabaaja arvelt (nende punktide eest saadav raha) ei kaaluks üles seda kasu, mkida ma saaksin raamatuid lugedes. Tahan ju edasi õppima minna ja testi jaoks on vaja õppida.
Miks ma arvan, et ma olen pirtsakas? Seetõttu, et tegelikult olen ma ju töötu. Elan ema kulul ja nüüd mulle pakutakse tööd (juba teist korda), kuid ma keeldun. Seega pole ma ju nagu õige töötu. Kardan, et oma keeldumisega ma solvasin seda inimest ja ta teeb Töötukassasse avalduse, et see pirtsutab, et see pole õige töötu. Näed me pakume talle tööd ja tema keeldub. (Arvatavasti mõtlen ma taas üle. Viimasel ajal juhtub seda minuga tihti. Olen paranoiline ja muud sellist 
).
Mind ajab natuke marru, et ettevõte otsib lihtsalt kohatäidet ja et Töötukassa ülesandeks on ka inimene lihtsalt kuhugi suruda. Lugesin kunagi Peter F. Drucker’i kirjutatud raamatud “Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks”. Seal rõhutati, et kõige olulisem on leida õige inimene õigele kohale. Et pole oluline haridustase ega kogemus, vaid isikuomadused. Just isikuomadused on need, mida ei saa muuta, kõige muu jaoks on koolitused ja praktika.
Ma ise olen veendunud, et vaid palga pärast tööl käiv töötaja on tohutu ressursi raiskamine ettevõttele. Ka töötaja, kes ei taha oma tööd teha, kes tuleb tööle n-ö vastutahtmist ja juba lõunast ootab ja vaatab kella, et kuna see tööpäev lõppeb, on samuti liigne ressursikulu. Kui vaadata tööjõukulu ja palga pealt maksatavaid makse ja mõelda, et viie susselohistava töötaja eest võiks sama töö ära teha ka üks või kaks motiveeritud töötajat, siis on võimalik tohutult ressursse kokku hoida.
Miks ma ei võta vastu miinimumpalgaga tööd? Ei võta vastu seda “susside lohistamise” kohta. Aga ma ei suuda teha tööd, millel pole mõtet. Ka eelnevalt mainitud raamatus on sellest kirjutatud. Kui töötaja ei näe oma tööl mõtet. Kui tema töö seisneb kastide ühest kohast teise tõstmises ja ta peab seda tegema, lihtsalt töötamise pärast. Tegelikult pole üldse oluline, kus need kastid on. Siis töötaja pole motiveeritud. Kui tema töö pole oluline ja sellel pole tulemust ning keegi sellest kasu ei saa, siis ta ei taha seda tööd teha.
Seega tuleks töötajale selgitada, mis kasu on tema tööl. Et tema töö on oluline ja tästis. Ja teha seda nii, et töötaja ka ise tunneks, et tema töö on tähtis, et tema on ettevõtte jaoks tähtis ja oluline.
Nüüd minu tööst keeldumise juurde tagasi tulles. Kui ma käin seal oma “susse lohistamas”, siis ma ei too ettevõttele kasu. Mulle endale ei meeldi see töö. Ma lähen sinna, istun oma aja ära ja tulen tagasi. Igal hommikul mõtlen, et kuidas ma ei taha sinna minna ja lõunal juba teen plaane, et kui tööpäev lõppeb, et mida ma siis teen. See on nii “aja surnuks löömise” moodi. Kuid aega ma austan ja mul on nii raske seda lihtsalt raisata. See tekitaks minus sisemisi pingeid.
Võib-olla ma taas mõtlen üle ja peaksin selle koha siiski vastu võtma. Kardan, et kui minu oletused osutuveks tõeks, need saavad tegelikuseks, siis ei saa ma enam sealt ära tulla. Mõletan mingit seadust, et kui ettevõte pakub koolitust, siis on kohustus töötada ettevõtte heaks mingi aeg, kas pool aastat või rohkem. Ma ei tea, kas ma viitsin selle seaduse ja paragrahvi üles otsida või mitte.
Ma pole ju õieti töö-otsimisega tegelenudki. Üsna passiivselt oma CV-d saatnud. Täna sain taas ühe eitava vastuse. Võiksin ju ka ettevõtetes kohapeal käia. Kuid TTÜ-sse kandideerimise aeg tuleb üha lähemale ja mõtlen, et äkki peaskin juba Tallinnast tööd otsima hakkama. Elukohti vaatasin. Need üürisummad ja elutingimused olid hirmutavad. Kogun end natuke ja siis vaatan neid uuesti.