Orjastavad eesmärgid

Täna sattusin lugema ühte artiklit. Selle autori kirjutisi olen ma ka varem tähele pannud, sest tema artiklitel on väga ligitõmbavad pealkirkad, kuid varem olid need liiga pikad ja kuidagi elukauged. Elukauge all, mõtlen ma seda, et ta rääkis vaimsetest väärtustes, kuidagi kristliku alatooniga, enam-vähem nii, et kõik saavad õnnelikuks ja maailm muutub taas Eedeni aiaks jne… Mitte, et nii kirjutaski, kuid tema kirjutistest jäi selline mulje. Ja kui ma näen või kuuled sõna/väljendit, et „kõik saavad“, „alati toimib“, „just nii ongi õige“… jne… siis mul lööb tavaliselt tulukese põlema ja ma hakkan sügavalt katlema ning ostima vigu, et kuhu see koer siis maetud on.

Hiljem ma juba hakkasin selle autori kirjutiste lugemist vältima. Kui nägin tema nime või väga intrigeerivat pealkirja (mis lubas vastuse anda juba sajandeid kestnud küsimustele), siis ma isegi ei klikanud selle peal.

Kuid kõik arenevad ja et ühiskonnas läbi lüüa, tuleb end kohandada vastavalt üldsusele ja mitte vastupidi. Igatahes, Kaido Pajumaa see artikkel on juba paraja pikkusega, pealkiri ei luba ka midagi ületamatut (nt tähti taevast alla tuua) ja sisu oli ka huvitav ning ma noppisin sealt välja mõned mõtted.

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab oma portaalis Sisekosmos, et „probleemseks muutub eesmärkide püstitamine ja nende suunas rühkimine aga hetkel, kui eesmärgid ja saavutused meid orjastama hakkavad. See on olukord, kus eesmärgid meid enam ei innusta ja motiveeri, vaid pigem meile stressi tekitama hakkavad.“ (Pajumaa, 11.03.2013)

Täpselt see on juhtunud minu kaaluprojektiga ja trennitegemisega. See ei innusta mind enam ja tekitab stressi. Tunnen, et olen iseenda n-ö sundmõtete vang. Vahel (harva) mõtlen, et äkki ma tundun tõesti vaid iseendale paks, et teised näevad mind täitsa normaalsena. Et teiste arust olen ma normaalses kaalus ja mitte paks.

Üks noormees, kes on saavutanud minu silmis respekti (haruldane juhus, arvestades seda, kuidas ma mehi vihkan :D ), on mitmel korral mulle kinnitanud, et ma pole paks. Kui aus olla, siis ta on sellest tüdinenud ja nüüd ütleb ta, et ta ei viitsi seda enam öelda, kuid annab mõista, et ta on jätkuvalt samal seisukohal. Ta on näidanud end sõnapidaja-mehena. Ta ei jaga niisama komplimente ja ei anna tühju lubadusi. Seega oleks nagu kõik kriteeriumid täidetud, et teda uskuda (vähemalt teda). Kuid ma siiski kahtlen, et äkki… Äkki on kuskil see koer maetud, et äkki ma siiski olen paks, et äkki ta on lihtsalt osav, äkki ta tahab midagi, äkki on see (et ta ütleb, et ma pole paks) mingi strateegia (selline, mida ma veel ei mõista) jne…

Ma ise püüan oma kaaluteemat ja välimuse teemat vältida. Ma ei arva, et sellest rääkimine oleks õige, ka ei tahaks ma olla selline komplimentide lunija. Pealegi kaalust ja välimusest rääkimine ajab mind närvi, sest siis ma hakkan jälle mõtlema, et olen paks ja kole ning mu enesekindlus langeb.

Kuna mu kaal ja välimus on muutunud juba kinnisideeks ning umbes poole (ja isegi rohkem) oma päevast ma mõtlen sellele või tegelen millegagi, mis on seotud selle kaaluprojektiga, siis see vältimine ei õnnestu mul hästi. Kuid ma jälgin pinksalt oma sõnu, seda mida ütlen ja kuidas ütlen. Loodan, et ühest hetkest muutub see n-ö sunnitud vältimine tavapäraseks tegevuseks ehk siis läheb asi lihtsamaks.

Mõni näide, kuidas teema mu kaaluni läheb. Kui noormees räägib ujumaminekust (kunagi suvel), siis ei taha ma talle lubada, et ma temaga ujuma lähen, sest.. (.. selles vormis ma end bikiinides näidata ei julge..). Siis kutsub ta mind sööma, vahel ta ostab midagi endale ja küsib, et mida mulle?… siis ütlen, et tänan ma ei soovi… Alguses oli tal imelik üksi süüa, aga ta on juba harjunud. Ta ei küsi ka, miks ma ei soovi, sest ta teab seda nagunii… Ka ei hakka ta minuga vaidlema, sest ta teab, et see ei vii mitte kuhugi. Oleme mõlemad üsna jäärapäised. Esimese n-ö võistluse või vastupidavuse testi ma kaotasin. Selleks oli: Kumb suudab kauem üleval olla. Mul tekkis uni ja ma tundsin, et raiskan ta aega, sest vestelda polnud enam millestki ning kartsin, et hoian teda kinni või piinan juba teda oma (igavaks muutunud) seltskonnaga. Siis andsin alla ja tunnistasin tema paremust. Sisimas mõtlesin, et tegin talle teene, et vabastasin ta piinadest, kuid tegelikult oleksin ma võinud teda võita. :D

Kuid nüüd selle artikli juurde tagasi. Kaido Pajumaa kirjutab veel, et meie ainukeseks „eesmärgiks on meelerahu, õnn, heaolu. Me teeme kõiki asju ainult seetõttu, et lühemas või pikemas perspektiivis meelerahu ja õnne leida.“ (Pajumaa, 11.03.2013)

See „meelerahu“ on ka selline sõna, mis tekitab minus veidike umbusku. Ma vist arvan, et meelerahu polegi võimalik saavutada, et terve elu ollakse selle poole teel, kuid alles võib-olla kirstus/hauas oleme selle saavutanud… Ma ei tea, aga see sõna tundub ka mulle kuidagi ulmelisena, nagu printessi loss, lendavad nõiad ja muud tegelased… ja nüüd veel liigitub „armastama“ sinna alla. Ilus sõna, kuid päriselus seda olekut, tegevust ei eksisteeri. Vähemalt, mitte sellisena nagu mina neid ette kujutan.

Kuid nüüd sellest artiklist veel üks huvitav lõik:Kuni me seame oma meelerahu sõltuvusse eesmärkide saavutamisest, ei leia me seda kunagi. Seetõttu peaksime küsima endalt, kuidas leida meelerahu juba enne oma eesmärkide saavutamist, ja siis kasutada seda head enesetunnet eesmärkide täideviimiseks (tavaliselt on see mehhanism täpselt vastupidi pööratud – kõigepealt püüan saavutada kõik, millest unistan, ja siis (kui see õnnestub) olen õnnelik).“ (Pajumaa, 11.03.2013)

Need tunduvad hästi targad sõnad. Sellele tuginedes ma tean, miks ma pole rahul. Ma pole veel oma soovitud kaalus ega soovitud välimusega. Kui oleksin kergem, siis poleks ma ka rahul, sest ma pole veel oma eesmärki saavutanud. Ja kui nüüd edasi mõelda, siis terve selle eesmärgi saavutamise perioodi pole ma rahul (minu kaaluprojekti puhul juba üle aasta), sest ma pole oma eesmärki saavutanud. Ja kui ma selle saavutan, siis see rahulolemine kestab täpselt nii kaua kuni ma suudan selle soovitud kaalu säilitada. Mingi aeg oli see soovitud kaal, kuid seda oli vist vaid paar päeva, kui sedagi. Ehk siis, selle kaaluprojekti lõikes olin ma rahul umbes 2 päeva ja ülejäänud aasta ja natuke veel pealegi, polnud ma rahul. Siis pole ime, et ma masenduses ja demotiveeritud olen, et olen alla andmas, käega löömas.. jne…

Kaido Pajumaa pakub välja ka lahenduse see on järgnev: „Soovi ja unista kõigest, mis võiks sind õnnelikuks teha, aga ära ohverda selleks oma tänast meelerahu. Püüa aru saada, et praegune olukord on ka hea. Võib-olla ei ole sul veel kõiki neid asju, mida sa tahaksid ja kõik inimesed ei käitu veel täpselt nii, nagu sa sooviksid, kuid võib-olla on mitmed sinu elu sellised valdkonnad paigas, millega paljud teised inimesed hädas on.“ (Pajumaa, 11.03.2013)

Esmalt see „tänane rahulolu“, ma ise olen täna sellest rahulolust ikka väga kaugel ja seda olen ma ka oma tavapärases elus. See tundub üsna kättesaamatuna mulle, isegi kui ma selle oma ainsaks eesmärgiks seaksin, ei teaks ma, kuidas saavutada see „rahulolu“. Kuna ma tean, et olen selle kätte saanud, et olen rahulolev? Alati on ju veel midagi, mis häirib.

Kuid kaua ma ikka siin masetsen ja kurdan ning tänitan. Tegelikult on mõte väga ilus ja tundub, et võib isegi praktikas töötada. Püüan leida enda elus neid valdkondi, mis on mul saavutatud, kuid millega teised hädas on.

Esimene asi on haridus, minu kõrgooli lõpetamine ja kiitusega diplom, kuid kohe rikub selle saavutuse ära see, et mul pole tööd. Keegi ei taha mind. Vaatasin ühele raamatupidaja kohale kandideerijate loetelu, enamusel oli magistrikraad, valdavalt oldi paar aastat üle 30 ja kogemust oli meeletult. Seega ei lööma oma „cum laude“-ga mitte kedagi. Nii tühine pingutus ja paber… Aga küll ma selle veel tähtsaks ja oluliseks teen. Kui teised, konkurendid on paremad, siis tuleb lihtsalt endal rohkem pingutada, kuid ega sellest ei jää midagi tegemat. Tuleb olla kannatlik. Eks ma siis püüa…

 

Pajumaa, K., 2013. Kuidas elu ja eesmärkide vahel tasakaal leida? [Online] http://sisekosmos.ee/eesmarkide-saavutamine/kuidas-elu-ja-eesmarkide-vahel-tasakaal-leida/ [11.03.2013]

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Minny kaaluprojekt, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>