Tahaksin ome ellu ühte päikesekiirt/rõõmu-sädet

Täna on taas selline päev, kus ma tunnen, et ma enam ei jaksa. Ma ei jõua midagi teha, aeg kaob kuidagi ära. Söön ja jämenen. Tunne on selline, et kõik on halvasti.

Õhtul helistas isa ja tõmbas mind oma uue suhte probleemidesse/konflikti. Ma ei ole suhtes ja üks põhjus on see, et vältida konflikte, et minna õhtul oma kassi kõrvale vaikselt magama ilma tülideta, etteheidete ja vaidlusteta. Ja nüüd… nüüd tõmbab isa mind oma tülidesse. Ta tegi seda manipuleerimiseks (manipuleerib oma naisega). Ma olen sellest nii tüdinenud ja väsinud.

Kui olin väike, siis nägin väga tihti tema ja oma ema tülisid. Ma juba kujutan ette, milline on see õhkkond selle uue naisega. See ei ole meeldiv. Ja nüüd… ma olen temast nii kaugel, kuid ikka pean saama sellest osa.

Vahel tahaks minna kuhugi ära. Sellisesse kohta, kus pole aega ega inimesi. Minna kuhugi vati sisse. Ei taha enam näha, kuulda ega mõelda.

Sellistel hetkedel ma mõistan, miks inimesed joovad. Kaua sa ikka suudad selle jamaga võidu joosta. Kui oled aastaid pingutanud ja tulemus on väike võrreldes selle pingutusega, siis lihtsalt tahaks käega lüüa.

Mõtlen selle töötuabiraha peale. See on nii näruselt väike. Ma saaksin selle 101 EUR-i alles maikuus (minu igakuised kulud on u 200 EUR). Tööd ei saa, sest pean konkureerima kogenud ja haritud inimestega. Samas iga päev tekib ju kulusid, kuskilt tuleb leida see raha, et need katta. Siis mõtlesingi, et palju lihtsam ja kättesaadavam on korjata oma viimased sendid kokku ning juua end “pudakooma”. Juua end pildituks. Siis ei tee see kõik nii haiget ja see olukord ei ole nii kuradima rusuv.

Ema pangaarve on miinustes. Mulle ei ütle ta midagi. Vennale saadab ta vähem raha. See näitab, et tal on raske, kuid mulle ei ole ta midagi rääkinud. Küsin ta käest, siis ütleb, et kõik on hästi ja nii on see alati olnud.

Mul on kõrini sellest arvamise mängust. Kuid ikka ja jälle ma leian end sellest. Vend ka ei räägi midagi. Siis kui joob, siis tal suu avaneb. Kuid see sulgub kohe, kui ta kaineks saab. Purjuspeaga rääkis ta kulude kokkuhoidmisest. Ma mõtlesin ka, et lõpetaks interneti ära, et äkki saab ta võtta ühe koha juurde, et äkki saame nii kulusid kokku hoida. Teeme pooleks või nii. Aga kui ma talle seda rääkisin, siis ta ei reageerinud kuidagi. Justkui teda ei huvitaks ja ta ei taha seda teha. Nüüd ma mõtlen, et kas mulle tundus õigesti või valesti. Mida ma tegema peaks? Kas uurida ja otsida võimalusi ning teha seda tema eest? Kas ta tahaks seda?

Võib-olla peaksin siiski oma interneti ära lõpetama. Käiksin raamatukogus internetis. Saaksingi jalutada ja nii kulutaksin oma pekki. Samas, nt täna helistas isa kell 22-ajal, tahtis Skype’sse. Siis ma seda ei saaks.

Üks päev hakkasin jooksma minema, mul oli varustus juba seljas ja avasin ust, kui mulle tuli sõnum. Vend tahtis teada, kui palju raha tal arvel on. Ta ise ei saa vaadata, ta on sõjaväes. Egas midagi, tuppa tagasi, arvuti sisse jne…

Sellised mu päevad on. Tellisin emale jalanõud, nüüd ootan kullerit, siis vend saatis Inglismaalt paki, seda ootan. Kusjuures seal on üks asi, mille ma pean viima sõjaväes olevale vennale. Seega oleks hea, kui ma saaksin paki kätte enne pühapäeva. Sõjaväes olev vend soovis e-sigareti asju. Pidin need tellima, see oli väga keeruline, mul läks palju aega, et sellest aru saada, sest see leht oli inglise keelne.

Pühapäeval jälle Tallinna. Tuleb venda külastada, ta ootab oma asju. Lubasin minna. Isa ütles, et läheme koos. Ütlesin oma sõbrale ära (kes vist vahetas oma tööpäeva minu pärast ära). Täna ütles isa, et ta ei saa tulla, siis ta naine ütles, et läheme ja käime siis ära. Nüüd ta jälle ütles, et saab tulla.

Ma arvestasin, et saan temaga Tallinna, mul pole rahagi, et ise minna. Täna töövestlusel küsiti, et kuna tööle saaksin asuda. Ütlesin, et kohe. Mõtlesin, et kuna isa läheb venda vaatama, siis saab ta ise need asjad ära viia. Ja nüüd tema hakkab minuga mängima “tuleb-ei tule” mängu. Kui ta ei tule, siis ma pean hakkama planeerima. Kusjuures ma ei pruugi bussipiletit saadagi.

Kell on nii palju. Aga mul on tänene trenn veel tegemata, sest käisin töövestlusel. Kartsin, et ei jõua ja tegin kiire äratuse. Samas varem ei suutnud ka üles ärgata. Ma tõesti ei jõua. Olen väsinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Nii väga tahaksin oma ellu väikest päikesekiirt. Natuke rõõmu. Puhast ja siirast rõõmu. Sellist ilma tagamõteta. Kust ma saaksin selle päikesekiire ja rõõmusädeme?

Ma teen nii palju teiste asju. Pean pidevalt olema valmis ja tegema ootamatuid muudatusi oma plaanides. Pole ime, et ma oma asju valmis ei saa. Peale selle pole ma oma plaani pannud puhkust ega sellist reservaega. Mu plaanid on nii tihedad. Ja kui ma oma asju ei jõua ära, siis kuhjuvad need järgmisse päeva. Nii ongi see viimasel ajal läinud. Nüüd on mul väga pikk nimekiri ees ja ma tunnen jõuetust.

Nii palju tahaks teha, aga ei jõua. Lihtsalt ei jõua.

Iga päev mõtlen, et lülitan oma telefoni välja ja lähen minema. Lähen terveks päevaks kodust, nende murede ja probleemide keskelt ära. Aga ma ei saa. Olen ju paki valves ja võib-olla ikkagi keegi tahab mind. St mulle pakutakse tööd või midagi. Nii ma seisangi truult oma telefoni kõrval ja vastan perekonna kõnedele ning olen nende käepikendus.

Siis väikevend küsib, et mitu CV-d ma olen välja saatnud. Mulle kõlas see etteheitena, et olen liiga vähe teinud. Ise ma end selles süüdistan ja nüüd tema ka. Aga ma tõesti ei jõua. Ma väga tahaks, aga ma ei jõua. Tunnengi end suure läbikukkujana.

Varsti pean Töötukassasse oma nägu näitama minema. Kuid ega ma näiliselt pole nagu väga teinud. Olen jätnud kandideerimata toitlustusasutustesse. Ma ei taha nendesse minna, enne nendesse kandideerimist ootaksin ma ära teiste kohtade vastused. Mingi aeg sain järjest eitavaid vastuseid.

Oleks siis keegi, kes ütleks, et ma teen õigesti, et ma olen tubli. Aga ei ole. Kuna ma olen ise-endas pettunud ja enda peale mega vihane, siis ei tee ma seda ise ka mitte.

Kunagi olin pinges, sest mulle jäeti kodu eest hoolitsemine. Vanemad läksid välismaale. Siis tundsin ka iga päev, kuidas ma ei jõua. Kuidas kõik mul üle pea kasvab. Kuidas ma kõiki alt vean. Ja seda aastaid. Püüdsin 100% ja rohkemgi veel, kuid tulmus oli kehv.

Ja nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ütleb isa mulle: “Kuna sa mul nii tubli ja kohusetuindlik olid, siis ma julgesingi sulle raha jätta (maksude ja söögi jaoks). Et mul oli süda rahulik kohe, kui sa siin olid, sest siis võis kindel olla, et kõik on korras.” Tema oli minuga rahul sel ajal, kui ma tundsin, et ma ei saa hakkama, et minult oodatakse rohkem, kui ma pakkuda suudan. Miks ta siis mulle midagi ei öelnud?

Mida see teadmine mulle enam annab. Toona olin ma masenduses ja jõuetu. Õppimine ei edenenud ka selle tõttu. Ma ei saa ju enam tagasi minna ja öelda endale, et ma saan hästi hakkama ja seda ka oma isa arvates.

Viimasel ajal tunnen, et ma tahan siit ära. Maksku, mis maksab, aga siit minema. Võtaks siis keegi mu enda juurde, enda tiiva alla. Samas, see poleks ka lahendus. Sellisel juhul oleksin ma taas sõltuv, kuid seda ma ka ei taha. Seega tuleb seda jama ja segadust veel kannatada, seni kuni ma suudan ise end ära elatada.

Ma tahaks sellest perekonnast lahti öelda. Tean, et kui ma lähen tööle ja kooli ning suudan ka hakkama saada, siis pole mul aega. Vanaema juba kurtis, et lähen temast nii kaugele, et siis ta ei näe mind enam üldse. Tegelikult oligi see mu mõte. Ma ei jõua enam. Tal on ju pojad ja teised lapse-lapsed. Las nood ka natuke tegelevad. Samas on mul hirm. Vanaema on ju vana ja võib-olla ma ei näegi teda enam. Võib-olla ta kaob sama äkitselt nagu mu teine vanaema.

Ma tean, et mu teine vanaema on surnud. Kuid ma olin väga väike, kui ta suri ja ma ei mõistnud seda nii nagu peaks. Kuna enne tema surma me külastasime teda vähem, siis minu jaoks on ta ikka elus. Aga lihtsalt elab väga kaugel ja me ei saa suhelda. Nagu ma oma emagagi. Mingi periood oli selline, et me ei kuulnud temast mitmeid kuid. Uskumatu. Sellistel perioodidel oli lihtsalt lootus, et ehk äkki on temaga kõik korras.

Nii olengi endale paksu naha kasvatanud. Näiliselt oleksin justkui tugev, kuid seesmiselt olen katki. Teiste ees ei nuta. Kuid kodus üksi olles olen nõrk (julgen näida nõrgana) ja nutta, et siis jälle silmad kuivaks pühkida ja sotsiaalsesse keskkonda tagasi minna. Keegi küsib, kuidas läheb, siis vastan automaatselt ja masinlikult, et hästi. Kõik on korras. Nagu praegu mu ema minuga teeb. Kõik on hästi, kuid ise sipleb võlgades ja laenude keskel ning ka ei jõua enam.

Plaanisin isale kirja saata ja küsida, et kas ta saab ema toetada. Mul on juba kirigi valmis, mõtlesin, et loen homme puhanud peaga üle ja saadan ära. Aga pärast tänast ma ei julge. Ma ei tea, miks tema naine alguses ütles, et nad ei saa tulla. Tundes isa, siis võib-olla tullakse uue naise rahadega ja isa rahad kohe tulevad. (Tema kohetulevad rahad pole isegi 20 aastaga kohale jõudnud). Kui ta juba oma uue naise kulul elab, siis pole mõtet talt raha küsida. Saab vaid sõimata ja kuulda, kui raske tal on, kuidas talle ülemus ei maska ning tal on süda haige ning on püstijalu südameataki üle elanud (üks sõber arst ütles, pani diagnoosi).

Kas mu elu on keeruline või olen ma lihtsalt üks ära hellitatud veidrik, kellel on pseudoprobleemid? Kõik on suhteline, oleneb kellega või millega võrrelda. Kuid minu jaoks on see jama. Totaalne jama. Tunnen, kuidas mind ära kasutatakse. Samas ei saa ma suurt midagi teha, sest olen sõltuv. Seega pean olema alandlik ja vastutulelik ning tegema. Muidu poleks mul ju peavarju, sooja toitu, voodit ega kuludeks raha.

Mul on juba üsna kehv, kuid selle asemel, et pingutada, et end sellest urkast ja segadusest välja rabeleda, selle asemel langen ma masendusse ja depressiooni. Mul on tablette, mis peaksid tuju rõõmsaks tegema, aga ma ei taha neid võtta. (St arsti välja kirjutatud.) Tegemist on kangete rohtudega ja neid võttes ei või autot jutida ning ma kardan sõltuvusse jääda või narkopolitsei liigitab mind narkomaaniks. Seega, püüan veel kuidagi ise hakkama saada. Loodan, et homme on parem. Äkki see päikesekiir ikka tuleb minuni ja toob mulle veidike seda siirast ning puhast rõõmu.