Minu esimene tööpäev

Täna oli siis minu esimene tööpäev. Algas see üsna nõmedalt. Nimelt, algselt pidin ma tööle minama kella 10ks, kuid siis otsustas juhataja ümber ja ütles, et ma tuleks kella 9ks, et siis saame varem alustada. Ta veel näitas mulle, kuidas tagant uksest sisse saada ja kus on uksekell.

Täna läksingi kella 9ks ja juhataja ütles, et ta ootas mind kella 10ks, et tal oli märgitud, et ma tulen kell 10:00. Tundsin end nii rumalana. Kohati tekkis tunne, et ma olin endale vaid ettekujutanud seda, et ta näitas, kuidas tagant uksest sisse saada.

Siis hakkasin vajalikke materjale lugema. Ühe kausta sain loetud, siis suunati mind saali. Öeldi, et kolmapäeval loen järgmist kausta. Küsisin, et miks kolmapäeval, et teisipäev on ju veel vahel, siis öeldi, et teisipäeval on mul vaba päev. Öeldi, et näe seal on ju graafik (justkui ma oleksin pidanud sellest teadma). Tundsin end taas rumalalt, et ma ise ei taibanud töögraafikut küsida ega sealt stendilt otsida.

Siis ei olnud mulle anda pluusi, sain pluusi suuruses L. See oli mulle nagu kleit, põlvedeni. Aga mind see ei häirinud. Ka ei olnud mulle anda töönuga, selle sain päevalõpus laopoiste käest (nad on nii hoolitsevad ja armsad :) ). Mul ei ole ka oma kappi, kuhu oma asjad panna. Võtsin tööpluusi koju. Rautselt saan sõimata, aga ma ei tahtnud seda ka sinna vedelema jätta.

Täna tekkis selline tunne, et mind justkui poleks sinna oodatud või minuga pole arvestatud, et ma pean oma koha eest seal võitlema hakkama.

Aga, eks ma arvesatn, et seal on selline segadus ja järgmine kord kui juhatajaga mingit kokkulepet muudan, siis kontrollid ikka üle, et kas ta selle uue kokkuleppe ikka kirjutas endale ülesse. Püüan ka stendil oleva teksi tasapisi läbi lugeda ja endale pähe jätta. Usun, et ega keegi mulle seda tutvustama hakka.

Täna sain teada, et ette on nähtud kaks pausi: 30 min lõuna ja 15 min paus. Ma ei vaadanud kui pikaks mu lõuna kujunes ja seda 15 min pausi ma ei teinud, sest ma ei teadnud, et see on ette nähtud.

Kui ma kell 20:00 ajal hakkasin koju minema, siis paljud küsisid, et kas mu tööpäev on läbi.  Mul tekkis selline tunne, et nad arvasid, et ma teen tööluusi. (See oli nõme tunne. Ma ei teinud oma 15 min pausigi mitte, koguaeg olin müügisaalis, ei istunud korrakski maha. Lugesin oma kausta võimalikult kiiresti, et mitte aega mõttetult kulutada ja jätsin vahele selle osa, mis mind ei puudutanud, nt autojuhi ohtusjuhend või midagi sellist.) Ühesõnaga, ma omast arust nii väga pingutan, kuid mulle tundub, et nad arvavad, et ma lohistan niisama susse.

Ma tean, et müügisaalis olevaid kaste tuleb lahti teha ja riiulisse panna, kuid iga kord kui ma olen midagi teinud, olen ma pidanud selle ümber tegema. Või on uus kaup või selline kaup, mis on vahepeal otsa saanud. Mina ju ei tea, kus see eelnevalt oli. Üks töötaja on olnud seal juba natuke üle 4 kuu, kuid tema ka ei pane uut kaupa välja. (Minul oli alles esimene päev.)

Mulle öeldi, et vahetusevanem jagab tööülesandeid. Kui näeb, et keegi on ilma tööta, siis tema ülesanne on tööd jagada. Jah, ma oleksin võinud ju küsida, kuid alati polnud ju kedagi, kellelt küsida. Mõnel on nii kiire, et tal pole aega mu küsimustesse süvenedagi, seega olen ma keskendunud neile, kellel on aega minuga tegeleda ja andnud märku, et olen ülesandeta… Kuigi jah, võiksin kohe otse endale ülesannet küsida. Seda saan ma veel muuta…

On veel üks salapärane tabel, mille olemasolu ma tean, kuid ise pole seda uurinud. Nimelt kassa-tabel. Üks töökaaslane küsis, et kui kaua ma kassas olen olnud, vastasin, et üks tund. Siis ta ütles, et ma pean kolmapäeval kassat lõpetama. Ma olin nii üllatunud. Ma ei teadnud ka, mida see tähendab või mida see endast kujutab. Kusjuures teisipäev oli mul veel vaba.

Ehmatasin nii ära, et lubati sisseelamise programmi ja perioodi, kuid pannakse juba kassasse, peale seda kui olen omast vabast ajast ja tahtes ühe tunni kassas olnud… Siis tegin juhatajaga sellest juttu, küsisin, et mis värk mul selle kassaga on. Ta vaatas üle ja ütles, et tegi vea. Inertsist pani mind kassasse, ütles, et see kuu ma veel kassas ei ole. (Loodan, et see on ka nii, et ta seda jälle ümber ei mõtle.)

Vahel mul tekkis hirm selle töö ees. Ma justkui ei taha seda teha. Samas ma korrutasin endale, et see on alguse asi. Kõik on mulle uus, pean pingutama ja õppima ning paratamatult teen ma vigu. Lubasin endale, et kõik läheb veel paremaks.

Püüan olla hästi rahulik. Isegi nendes keerulistes olukordades, kus öeldakse üht ja oodatakse teist… Seal on hästi palju reegleid. Mulle öeldi, et ette on antud n-ö raamistik, kuidas kaubad peavad väljas olema, kuid edasi tuleb teha omaloomingut. Kuid vahel tekib ikka olukordi, kus tuleb otsustada, kas reegel või arusaadavam info või esteetiline mulje… Mulle tundub, et sellised dilemmad on seal igapäevased. Sellega tuleb lihtsalt harjuda. (Hästi palju on vasturääkivusi.)

Nt ettevõtte üks omadus on ausus. Nad tahavad olla ausad. Aga samas ütles teise kaupluse juhataja, et kui klient küsib, siis me (töötajad) oleme kõiki tooteid proovinud, need on meil kodus olemas ja me oleme väga rahul. Lisas, et kogemus müüb või midagi sellist. Põhimõtteliselt soovitas ta klinedile valetada. See juba tekitas minus väikse kahtluse ja sisemise konflikti. Et miks on ettevõttel püsitatud eesmärgid, missioon ja visioon, kui tegelikult neist kinni ei peeta.

Nüüd tajun, et neid konflikte on selles ettevõttes mitmeid. See on lihtsalt selle ettevõtte eripära. Eks tuleb lihtsalt harjuda.

Samas töötajad on tõesti hästi sõbralikud ja abivalmid. (Need, kellel on aega.) Ma püüan anda endast parima ja püüan mitte lasta end häirida nendest ettevõtte eripäradest.

Kusjuures, kliendi pahameel pole pooltki nii häiriv kui teiste töötajate kahtlus. Ma ei tea, kas ma üksnes kujutan endale ette, et nad minus kahtlevad või nad tõesti teevad seda. Samas ma ei saa seda neile pahaks panna, nad ju ei tunne mind veel. Seega, püüan olla tubli ja ei anna neile alust minus kahelda.

Positiivne on see, et kui seal tooneri ettevõttes, mulle öeldi hilisem kellaaeg ja ma tulin selle järgi ning sain sõimata, siis selles ettevõttes muudeti töö algusaeg varasemaks ja ma tulin oodatust varem, mis näitas mind iseenesest positiivses valguses.

Kusjuures.. Mind senimaani häirib see tooneri ettevõttes kogetud pahameel. Mulle meenus, et ma küsisin juhatajalt, et mis kellaks ma järgmisel päeval tulen (või isegi selles võtmes, et mis kellaks ma hakkan käima). Tema ütles, et küsi ja aruta seda teise töökaaslasega, et temale hakkan ma alluma. Küsisingi, kuid too ei osanud mulle öelda ja siis vaatas ta stendile, kuhu oli kirjutatud tööaja algus ning selleks ajaks ma hakkasingi tööle käima… Nii kahju, et mu mälu nii lühike on, et mulle kohe see ei meenunud.

Ma lihtsalt eeldan inimestest head. Usaldan neid ja eeldan, et nad usuvad ise ka seda, mida räägivad ja ei hakka oma sõnadele vastupidiselt käituma ega rääkima, kuid see pole nii. Eks taaskord asi, millega tuleb arvestada ja mille vastu tuleb end kaitsta. St tuleb kaitsta end endale vasturääkivate inimeste vastu. Koguaeg tuleb olla tähelepanelik ja advokaadilik. Kõiges tuleb kahelda ja kui keegi midagi väidab või milleski kokkulepib, siis alati on vaja tunnistajaid või mõnd dokumenti (mõlema poole allkirjadega). See on elu.

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>