Mul on selline tunne nagu ma elaksin konveieril või lindil. See liigub koguaeg halastamatult edasi. Ilmuvad igasugused takistused, millest tuleb mööda laveerida. Tuleb jälgida, et sellelt konveierilt maha ei kukuks.
Vahel liigub see kiiremini vahel aeglasemalt. Vahel tekib n-ö haru, tuleb otsustada, kummas suunas liikuda (parem või vasak), kusjuures konveier ei peatu ja aega mõtlemiseks ei pruugi olla. Takistuseks või raskendavaks asjaoluks on ka see, et ette ei näe. Ei näe kuhu need erinevad teed/valikud välja viivad.
Siia soobib väga hästi see väljend, et oled rongist maha jäänud. Rongist mahajäämine ongi minu n-ö elukonveierilt (elulindilt) maha kukkumine.
Usun, et selle probleemi (eile õhtune raamatupidaja töö pakkumine ja sellele reageerimine) suutsin ma väga hästi, kiiresti ja operatiivselt (ja täitsa ise) ära lahendada. Hea tunne on. Püüan keskenduda ühele asjale korraga. Üks päev korraga. Ma ei saa teha rutakaid otsuseid. Tuleb olla rahulik ja kannatlik. Eks näis, mis edasi saab.