Põgenemine (armastuse eest…)

Täna lõpetasin ma suhtluse oma esimese sõbraga. Vastassoost sõbraga.

Kustutasin ta oma elust ära. Tegin seda, mida ma oskan kõige paremini… põgeneda ja kustutada.. :D

Ta oli potentsiaalne väga hea sõber, aga ma rikkusin selle ära… Suudlesin teda…
Ma kipun armuma, kui suudlen… Ma ei tea, miks see nii on… Igatahes.. ma ei saa olla sõber inimesega, kelle vastu on mul tunded, kellega olen ma suudelnud…

Seega ma lõpetasin temaga kõik… Ta oli üllatunud mu otsusest… Aga ütles, et ta ei võta minuga kontakti… Ja ta on varem näidanud, et on sõnapidaja mees…

Hästi lapsik käitumine minu poolt… Näeb umbes nii välja, et “kui sa mind autoga ei sõiduta, siis mina sinuga ei suhtle (pole su sõber)” või “kui sa mind ei armasta, siis ma pole su sõber ja kustutan su oma Facebook’st”.. jne… Nii see võib näida…. Nii ma tegin… Kustutasin ta oma telefonist, Facebook’st ja Skyppest… Kuid seda mitte trotsist, vaid selle pärast, et teisiti ma ei suuda temast eemale hoida…
Õnneks elab ta minust kaugel.. piisavalt kaugel, et tema ukse taha ma ei lähe…

Eks näis, mis sellest välja tuleb…

Kuid plaanin keskenduda õppimisele ja tahaks ka oma keha vormi saada. Söömine tuleb korda saada ja trenni tuleb teha…

Usun, et mu elu muutub igavaks, üksluiseks, kuid see-eest stabiilseks. Varsti lõppeb see igatsemine ja tema helistamise ootamine jne… See oli haige ja häiriv… Pidev ootamine, lootmine, igatsus…

Ma pole lihtsalt veel armastuseks ja armastamiseks valmis…
Nüüd peaksin magama minema. Sest homme on vaja vara ärgata ja homme on ka pikk tööpäev…

… Ta põhimõtteliselt ütles, et ei armasta mind, et tal ei ole minu vastu armastuse tundeid… Aga ta tahab mu sõber olla, et sõbrana olen ma talle oluline ja ta hoolib minust… Oma käitumisega ma panen ta raskesse olukorda. Tõukan ta valetama… Umbes nii, et “ütle, et armastad mind või sa ei näe mind enam kunagi”… :D Aga ma ju ei taha, et ta mulle valetaks…

Selles mõttes on ta hästi tore. Et isegi nurka surutuna ta ei valeta ega loobi tühju sõnu… Mulle meeldib see nii väga… Seepärast ongi mul väga kahju, et kaotan hea sõbra oma rumaluse tõttu…

Kõik oli väga hästi kuni selleni, mil ma teda suudlesin… Täitsa ise ja oma algatuslikult… Olin uudishimulik ja tahtsin nii väga tunda lähedust… Teadsin, et see on taas üks n-ö tulega mäng, mis võib lõppeda kõrvetada saamisega… Ise võtsin riski ja ise ka tegelen tagajärgedega.

Olen nagu tigu… Sain kõrvetada ja nüüd poen oma majakesse tagasi. Sellesse väiksesse majja, kuhu mahun ma ise (üksi) ja mis on minuga alati kaasas…

Mulle ei meeldi see ootamine, lootmine ja igatsemine… Tundsin seda aastaid… lisaks veel see armukadedus ja tunne, et ma pole piisavalt hea, ilus, tark… Enam ei taha seda… Pigem olen üski ja kibestunud, kui taas nende nõmedate tunnete kütkes….

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>