Viimasel ajal näen ma taas hästi palju unenägusid. Aga meelde jääb neist vähe. Kui ma hommikul püüaksin neid meelde tuletada (meenutada), siis need jääksid meelde, kuid ma pole seda teinud, sest need unenäod ei ole jätnud mulle meeldivat tunnet. Hommikuks olen olnud nii väsinud ja kurnatud.
Hea on see, et viimased paar päeva pole ma enam näinud oma tööd unes. Vaikselt hakkan vast töötamisega harjuma. (Üks kord nägin unes, kuidas ma müüsin inglise keelt kõnelevale kliendile sokke. Järmisel päeval vaatasin, mis sokke me pakume ja mõtlesin, et kuidas ma neid müün, mida ma ütlen jne… ning seda inglise keeles.)
Kuid täna nägin imelikku unenägu. Ma olin taas seal Riia tänaval, sellest Kauburikaubamajast üle tee. (Olen varem ka unes näinud end seal). Ka see kord oli väljas soe ja suvine päiksepaisteline ilm. Tundus olevat keskpäev (kell umbes 12:00). See kord kukkus mu lemmik pastakas maha ja veeres üle nelja sõiduraja ja jäi teisele poole teed pidama. (Või keegi viskas mu pastaka sinna… seda ma ei mäteta enam.)
Igaljuhul… Ma olin valmis riskima auto alla jäämisega, et oma pastakas kätte saada. Ma ei tahtnud aega kaotada, et ringiga minna ja ületada suur liiklustihe tee foori juurest. Mul tekkis suur paanika sellest, et mu lemmik pastakas seal oli ja võis kaduda või autod võivad selle katki sõita ja ma võin jääda sellest ilma.
Jah, kõiges tobe unenägu. Kuid… Esmalt ma mõtlen, et äkki on sellel mingi tähendus. Nimelt selle pastaka sain ma oma ekselukaaslaselt ja suure tõenäosusega sai tema selle oma “sõbrannalt”. Kui ma esimest korda sellele võimalikule seosele tulin, siis tahtsin pastaka ära visata, kuid see osutus tõesti heaks pastakaks ja mul kinnistusid sellega uued ja positiivsemad emotsioonid. Nüüd on see mu lemmik pastakas ja igal pool kaasas. (Praktilises mõttes on see ka hea pastakas, kirjutab ka külma ilmaga ja ei vaja ülihead pinda… Mõni odav on nii kapriisne.)
Ma mõtlen, et äkki oli see unenägu märk sellest, et ma peaksin oma minevikul laskma minna. Mitte enam hoidma sellest nii kramplikult kinni. (Aga vahel on tunne, et kui ma lasen minevikul minna, siis jään üldse kõigest ilma. Et mul puudub tulevik, et jäängi sellesse nukkuvasse/tegevusetusse olekusse…)
Teine mõte oli veel selle unenäoga. Nimelt see koht. Ma olin ka varem end seal näinud. See ilm, päike… kõik oli samasugune nagu eelmises unenäos. Ja nüüd mõtlen, et äkki juhtub seal midagi. Mõlemas unenäos oli mul mingi roll, seega oletan, et äkki juhtub seal minuga midagi. Kunagi nägin, et ma kukkusin raudtee-sillalt alla (kuid siis kukkusin ma hästi kõrgelt ja vette…), aga Riia tänaval olev raudtee-sild on üsna madal ja vett seal pole, vähemalt suvel küll mitte.
Ja see on koht, kus on tehtud üsna palju enesetappe. Seega on see selline actsion‘te toimumise koht….
Aga nüüd ma mõtlen, et ma mõtlen taas üle. Peaksin vist unerohtu võtma, et korralikult magada ja mitte laskma mingil “unenäo risul” oma pead vaevata. 