Täna laekus mu arveldusarvele minu iseseisva eluetapi esimene palk. Noh.. palka sain ma ikka töö eest, mitte iseseisva elu eest, aga … ma ei hakka hetkel paremat sõnastust välja mõtlema.
See on nii imelik tunne. Viimased aastad olen ma nii kõvasti pingutanud ja õppinud ning lõppkokkuvõttes oled teinud seda tasuta. Minu tasuks on olnud üksnes kogemus. Samas ma pole pidanud seda ka väikseks tasuks.
Kuid nüüd… Olen pingutanud ja õppinud ning pärast kuuajast n-ö rassimist laekus mu arveldusarvele mingi summa. Need on minu jaoks lihtsalt numbrid.
Minu kuu-eelarve jääb tavaliselt 200 euro kanti, kuid see summa on natuke suurem. Ja ema saatis mulle raha teisele arvele, sellel arvel sellist summat näha on kummaline (kuid seda heas mõttes).
Ma olen nii palju vaeva näinud, et ei raatsi seda raha kulutada. Nägin seda raha ja mõtlesin, et mida ma kõike soovisin osta. Tegin nimekirjagi valmis. Kuid nüüd vaatan seda nimekirja ja raha ning mõtlen, et enamus asju ma ei raatsi osta. Ei tahaks seda raha niisama kulutada, tahaks võimalikult palju säästa, et mul tekiks tugev n-ö turvavaru. Tahan ju Tallinna kolida…
Täna pidi toimuma ka ühistu koosolek, kuid see jäi ära, sest inimesi oli tuli liiga vähe. Kuid juhatuse-esimees küsis, et kuna ma Tallinna plaanin minna ja kuuldes, et kui lähen, siis septembris. Siis ta ütles, et ma võiksin ikkagi uuesti revisjoni kuuluda. Et kui lähen, siis pole midagi teha, aga kui ei lähe, siis olen olemas… Ohh… Ma ju tegelikult enam ei taha. Nii raske on tööjuurest vabaks küsida, kui koosolekud on. Öeldi, et vabaks antakse ainult pulmade, sünnipäevade ja matuste korral. Kuid ühistu koosolekud ei kuulu sinna alla. Pealegi, revisjonis ei saa ma tasu, kuid kui ma pean vabaks küsima, siis jään ühe päeva palgast ilma. N-ö kulu on, kuid tulu pole. Muidugi mingi kasu on, st kogemus ja see muudaks mu CV vähe kobedamaks…
Kuid sellel aastal vanad olijad ei taha enam sinna kuuluda. See jällegi tähendab, et ma pean selle suure vastutuse enda kanda võtma. Ma ei teagi, mida nad kõik tegid. See revisjoniesimees oli enamus asju enne ise ära kontrollinud, arveldusarvel oleva saldo jne… Loodan, et ta vähemalt aitab mind, kui ma hätta peaks jääma…
Ohhh.. jälle ma mõtlen üle. See kõik on ju aasta kaugusel ja ma ei teagi, kas ma üldse midagi teen, sest võib-olla juhtub ime ja ma saan end Tallinna smuugeldada ning õppida ja töötada korraga…. Ilus unistus… On kah, mida soovida… 
(Raskusi ja vaeva…).
Kunagi ma lugesin, et igal inimesel on mingil alal annet ja ta peaks tegelema sellega. Ja ta tunneb selle õige asja ära niimoodi, et seda tehes on ta rahulik ja rõõmus. Et seda ta tahab teha.
Kunagi ma tahtsin õppida ja finantsalaseid raamatuid lugeda. Aga nüüd on mul (hetkel) finansti üledoos. Ma ei taha enam õppida. Üks päev ma lihtsalt võtsin välja oma joonistused ja joonistasin. Kuulasin muusikat ja joonistasin ning siis ma tundsin, et seda ma naudin. Võib-olla ma hakkan ka õppimist ja finantsi taas nautima. Aga praegu mulle tundub küll, et tegelikult ma peaksin joonistamise või kunstiga tegelema.