1. “I never make the same mistakes twice. I make it 5 or 6 times, just to be sure.” www.funny-pictures.blog.com
Nii minulik. 
Tundsin selles ära ise-end.
2. “Sind igatseda on mu hobi, sinu eest hoolitseda on mu õnn, sinu õnnelikuks tegemine on mu kirg ja sinu armastamine on mu elu.” FB.com/EluLife
See on armastus. Mina armastasin nii oma eksi. Kindlasti tegin ma vigu. Kindlasti oli mul puuduseid, kuid armastus oli siiras puhas ja kindel kui kalju. Ja see on see, millest ta jäi ilma, sest ei osanud näha ega hinnata minu pühendumust.
Ma olen ennast tundnud viimasel ajal nii saamatuna ja väärtusetuna. Olen mõelnud, et miks peaks keegi mind tahtma. Olen vaadanud ringi ja näinud kenasid noori neide, kes töötavad ja õpivad koos, on seltskondlikud, iseseisvad ja rõõmsad, enesekindlad…. Minust miljon korda paremad… Minul pole midagi nendele vastukaaluks…. Tänagi nägin ühte sportlikku tütarlast: sale, juuksed tumedad ja hobusesabas, napid spordiriided… Minule ei sobi hobusesama, juuksed hoiavad halvasti, olen jäme ja nappe riideid ei julge kapistki välja võtta. Otsisin sellised geto’likud kolm numbrit suuremad riided välja.
Kord kui jooksin, siis vaatasin oma varju. Ühe nurga alt tundus ilus. Ja siis kujutasin end ilusaks. Mul on endast kujunenud väga ilus pilt. Kuid kahjuks ei nõustu peegel seda mulle näitama. Mõtlesin, et joonistan ja kleebin selle siis peegli asemele.
Aga nüüd… Mõtlen, et ma olen hooliv, toetav ja suudan pakkuda siirast armastust. See on minu väärtus ja pluss pool. Ma ei suuda võistelda kategooriates: ilu, rõõmsameelsus, enesekindlus, saledus.. jne… Kuid ma suudan pakkuda tugevat konkurentsi kategooriates: siirus, pühendumus, armastamine, hoolivus… (Kuigi seda on vähe, et vallaliste turul konkureerida. Pealegi, seda ei hinnata sellel turul, nendel väärtustel pole sellel turul väärtust.) Njah… (Siia käib see kibe/hapu naeratus või muie….)
Ja… üks mõte oli veel… Kui ma juba siia kirjutan, siis panen selle ka siia kirja, sest kes teab kuna ma jälle siia juhtun…
Olen mõelnud enesetapu peale. Seda vaid teoorias, et kuidas seda teostada ja kellele ning mida kirjutada. Ja täna mõtlesin, et emale kirjutaks: “Anna andeks, et ma ei osanud olla selline tütar nagu sa endale tahtsid. Tumedapäine, paksude juustega, tõmmu nahaga ja tumepruunide silmadega iludus. Ja anna andeks, et ma väärtustan õppimist sotsiaalsele elule. Anna andeks, et mul pole meest, lapsi ega sõbrannasid. Et ma kannan neid riideid nagu ma kannan, et ma hindand seda, mida ma hindan ja et ma olen teinud neid vigu nagu ma olen teinud. Anna andeks, et ma ei ole sulle selline tütar nagu sa sooviksid…”
Ja siis ma mõtlesin, et miks ma tahan enesetappu teha. Asi on pigem selles, et mul on suur mure, probleem. Kuid mul puudub julgus seda öelda sellele inimesele. Tunnen, et see pole õige ja ma olen tänamatu, sest tema on mind toetanud nii rahaliselt kui ka muidu jne… Tunnen, et see mure on nii suur, kuid et teine pool seda mõistaks, selleks oleks vaja anda sõnumile natuke võimu/volüümi, nt mingi tragöödilise sündmusega. Kuna ma ennast ei hinad ega väärtusta (ennast ega oma elu), siis olengi mõelnud, enesetapu peale (kuid seda vaid teoorias).
Ja surnud inimesele või kaotatud inimesele antaks paljutki andeks ja tema hindamise latt muutub väga madalaks. Ainus soov või ootus temalt oleks see, et ta elaks. Ja seda oleks juba palju lihtsam saavutada, kui enesekindlust, sõpru, lapsi, head töökohta, ilu, saledust, tõmmut nahka jne…. Elu ei peagi olema lihtne ja lihtsad valikud ei ole alati need kõige paremad ega kõige produktiivsemad ega perspektiivikamad.
Vahel tuleb torm, tugev tuul, külm vihm ja porine rada läbida või üle elada, et näha või jõuda sooja päiksepaistelisse kohta.
Kuid nüüd, kus ma tean, et on üks suur mure või sõnum ja soov, et teine pool võtaks seda tõsiselt…. Ühesõnaga olen ma endale selgitanud selle mure olemuse ja selle, miks ma mõtlen enesetapule. Nüüd ma oskan otsida ja näha ka teisi võimalusi, selle mure lahendamiseks. Ja enesetapp pole üldse enam lahenduseks.
Ma ei tea, kas selliseid asju tohib üldse avalikult kirjutada. Enesetapp on ju tabu teema ja väga tundlik valdkond. Äkki annab see mõnele (halba) inspiratsiooni? Ma ise loodan ikka, et see pigem paneb mõtlema, et enesetapp pole lahendus ega valik. Vähemalt ei peaks seda olema.
Homme kahetsen seda postitust ja ülehomme kustutan ära. Kuid internetiga on juba nii, et siia jääb see nii-kui-nii… Njah… Tuleb leppida. Mis teha, olen rumal, loll ja naiivne. Räägin avalikult asjadest, mida ei peaks teistega jagama… Ega mul muud üle ei jää, kui lihtsalt tuleb endaga leppida…