Minu panus riigi “rahakotti”

Lugesin ühte artiklit. Kunagi, kui kõrgkooli astusin, siis lugesin kõiki artikleid, mille pealkirjas kajastus nimi Andres Arrak. Tegemist siis majandusteadlase ja minu kunagise õppejõuga. Ja see on kuidagi kinnistunud, sest jätkuvalt ma avastan end tema kirjutisi lugemast.

Silma jäi siis järgnev mõte või lõik: “Ent peagi muutus valitsus turumajanduse teravate nurkade mahalihvijast ise majandusele koormaks. Valitsus hakkas inimeste eest ära tegema ka neid asju, mida polnud vaja ära teha. Valitsus hakkas pakkuma heaolu, süües samal ajal ära üha suurema osa pirukast. Rootsis jõudis valitsuse isu kahe kolmandikuni pirukast nimega sisemajanduse kogutoodang. Siinkohal on sobiv tsiteerida R. Reaganit: «Valitsusel ei ole teile anda midagi, mida ta ei ole teilt eelnevalt ära võtnud. Järelikult valitsus, mis on piisavalt suur, et anda teile kõik, mida te soovite, peab olema piisavalt suur, et võtta kõik, mis teil on.»” (Arrak, 31.05.2013)

Kui maksan riigile, saan tuge teamalt/sellelt, kuid missugust tuge ja mis ulatuses, see pole väga minu kontrollida, mõjutada. Riit otsustab seda. Ma valin küll need tegelased riigikokku, kuid meil saab valida erakonda ehk vaateid (kuid mitte konkreetseid inimesi) ja edasi toimub asi juba erakonna sees. Ja vaikselt lekib avalikkuse ette uudiseid sellest, mis toimub erakonna sees.. räpased mängud nii Keskerakonnas kui ka Reformi erakonnas… Mis on tõsi, mis mitte… kes seda teab.. Meie ajakirjanus on ka üsna mõjutatav…

Kui maksan riigile vähem, siis saan ma sealt ka vähem toetust. Siis pean ma ise enda eest hoolitsema ja ka tulevikule ise mõtlema.  Oma pensionini jne…Pean oskuslikult raha kasvatama, hoidma… Kui selles ebaõnnestun, teen valesid otsuseid või teen vigu (suuri vigu) ja sealjuures olen riigile vähe masknud, siis pole mul tagavara plaani või tuge… Riik mind aidata ei saa, sest seal pole raha… Olen läbikukkunud.. Valikud on sellined… Ja riskid ka… Kes mille valib?

Samas riigile makstes jäb ka risk. Kas riik peab üldse vajalikuks mind toetada. Ta võib pidada teisi tähtsamaks ja toetab minu panuse võrra kedagi teast. Või väikse riigi puhul on ka see, et tuleb uus riigivõim või liitutakse mingi liiduga, kus investeeritakse riigi raha kuhugi mujale. Nt need, kes maksid Nõukogude Liidu ajal makse, nende rahad jäid ka Nõukogude Liitu… Neil on õigus saada toetust Eesti riigilt, kuid meie riik on nii noor (pole jõutud koguda piisavalt reserve) ja väike, et leida ressurss, millega kompentseerida või tasuda kodanikele, kelle poolt makstud rahad liikusid üle piiru mujale. Tegelikult tasuvad selle eest tänaopäeva noored…

Mida kaugemast tulevikust rääkida, seda suurem on risk. Selles mõttes, et mida pikema perioodi peale prognoos/investeering teha, seda suurem on sellega kaasnev risk. Seega… Vali, milline seisukoht tahad. Vali, milline maksukoormus tahad, ikkagi jääb risk kõrgeks.

Võib-olla on mu tänased mõtted poolikud ja segased. Tegelikult ma tegelen õppimisega, kuid mõtlesin, et kirjutan selle mõtte ära, siis kui see on veel n-ö värske. Vähemalt saan selle südamelt ära, saan oma asjadega edasi tegeleda.

Arrak, A., 2013. Andres Arrak: liberalism ei aegu. [Onlinehttp://arvamus.postimees.ee/1254284/andres-arrak-liberalism-ei-aegu [31.05.2013]

Rubriigid: Minny majandusnurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>