Lihtsalt üks lugu

On üks tüdruk, kes meeldib mulle meeletult. Mulle meeldib temas kõik.

Ta on nii julge ja tugev. Ma pole näinud teda kordagi nutmas või alla andmas. Ka kõige raskemates olukordades muudkui rühib ja rühib edasi minna.

Ta ütles, et armastab mind. Tookord polnud ma oma tunnetes kindel ja ütlesin, et mul pole tema vastu selliseid tundeid. Siis ta kadus. Aeg ilma temata oli raske. Ma nii väga soovisin teda näha ja kuulda tema häält, kuid mul puudus julgus temaga ühendust võtta, sest ta palus mul seda mitte teha.

Nüüd ta ilmus taas välja. Mul oli tohutult hea meel, et ta tagasi on. Kuid ma ei julge talle oma tunnetest rääkida. Kardan, et ta kasutab mind ära. Kardan, et ta naerab mu üle. Ta on nii supper tüdruk, et saaks kelle iganes ta tahaks. Teda on raske mitte armastada.

Mulle meeldib selle tüdruku äkilisus ja ettearvamatus. Ta jätab nii viisaka ja vaoshoitud tütarlapse mulje, et alguses hoidsin ma end tohutult tagasi. Aga hiljem nägin ma ka tema metsikumat poolt.

Mulle meeldib kui ta on vihane. Tema silmad pilluvad tuld. Ta on nii karmi olekuga, kuid samas väga armas. Teda on raske takistada, kui ta midagi tahab. Vahel ma näen, kuidas ta justkui jookseks vastu ust, kuid ma ei saa teda takistada, ainus, mis ma teha saan on temaga koos joosta. Kui ta teeb “grazy”-id asju, siis vahel on mul hirm, kuid tema ei karda.

Tavaliselt peaks olema mees see tugevam pool, kuid tema kõrval ma tunnen end nõrgana. Teda ei kõiguta nagu miski. Kord näitasin ma talle ühte videot, kus lõigati mootorsaega inimesel pea otsast. Tegemist ei olnud lavastusega. Lootsin kuulda häiritust või sõimu või midagi sellist… aga tema poolt ei tunud midagi. Ta oli nii külm ja küsis tehnilisi asju, rääkis, et noaga tundus asi kuidagi keerulisem kui mootorsaega… Sellega ta hirmutas mind.

Kuna ma pole näinud teda nutmas ega üldse nõrgana või haavatavana, siis ma kardan, et ta ainult mängib minuga. Ka see üks põhjus, miks ma talle oma tunnetest ei räägi.

Kuigi sisimas ma tahaks temaga koos olla. Mulle meeldib temaga olla, mulle meeldib temaga flirtida. Temaga rääkida. Ma tahan temaga koos olla.

Ma tahan, talle meeldida. Tahan, et ma meeldiks talle nii palju, et ta tuleks ja võtaks mu ise ära. Nii julmalt nagu ta mu südamesse trügis.

Ma mängin temaga seda “kassi ja hiire” mängu. Ütlen talle kohtumisi ära. Püüan teha teda armukadedaks. Aga mitte miski nagu ei toimi tema puhul. Selle, mille peale teised trüdrukud aktiivsemaks muutuvad, tema jahtub ja kaob kuhugi. Ja ma ei saa aru miks. Ja ma ei tea, kuhu ta läheb, mida ta mõtleb…

Ta on lihtsalt nii ettearvamatu, et kunagi ei tea, mida ta järgmisena teha või öelda võib.

Ta on metsik naine. Teda ei ole võimalik kontrollida ega juhtida või mõjutada. Ta on iseseisev naine ja kangekaene. Selle tõttu ta meeldibki mulle üha rohkem. Metsikud loomad on ikka ilusamad ja nende taltsutamine pakub rohkem naudingut, lisaks sellele pakuks suurt rahuldust sellise metsiku olendi kodustamine ja kord juba kodustatud metsik olend on truu ja kindel kaasalane. Samas on nad ka õrnad. Üks vale liigutus või sõna ja kogu metsikus on tagasi, kusjuures mitmekordselt.

Kas ma üldse väärin nii toredat naist nagu tema seda on. Ma arvan, et tema väärib rohkemat kui mina talle pakkuda suudan, seega ei räägi ma talle kunagi oma tunnetest tema vastu. Tahan, et ta saaks õnnelikuks, sest ta väärib seda.

Rubriigid: Minny kirjutised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>