Kui kaua võib üks inimene samu vigu teha? Kui palju võib üks inimene läbikukkuda? Kui palju võib üks inimene murda ise-endale antud lubadusi? Kui keeruliseks suudab üks inimene oma elu elada? Kui keeruliseks selle enda jaoks mõelda?
Mina tunnen, et seisan paigal. Kusjuures, selle paigal seismise nimel ma pean hullumoodi pingutama. Tunne on selline, et ripun kalju küljes kinni ja kui ma natukenegi nõrken, siis kukun alla.
Täna mõtlesin, et minu ekselukaaslane sai lapse, tal on töö ja naine. Ta on oma eluga edasi liikunud.
Kuid mina. Mul pole meest, last, elan samas kohas, kus ennegi. Jah, käin tööl, kuid saan miinimum palka , millest ei jää mul isegi raha üle, mida kõrvale panna (mis kasu oli sellest õppimisest ja aastate-pikkusest pingutusest). Nüüd maksan isale võlga tagasi. Kuidas ma sinna Tallinnasse lähen, kui mul pole sentigi hinge taga.
Ma tean, et kõik on mu peas kinni. Minu väikeses peas. Aga ma ei oska midagi teha, et ma tesiti mõtlema hakkaks.
Kunagi ma suutsin olla söömata 2 nädalat. Ma suutsin kaalust nii palju alla võtta, kuid nüüd on 2 kilogrammise kaalulanguse saavutamine nii ületamatult raske ja võimatu. Ma ei saa hakkama. Ja ma ei saa aru miks. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on.
Mu sihikindlus on kadunud, ma annan alla, muudan eesmärke ja plaane…
Ma tean, et ma peaksin endale selged eesmärgid püstitama ja need kirja panema. Kuid ma pole seda veel teinud (ikka veel pole teinud). Mul on helesinine unistus, et tahan minna Tallinna õppima ja erialasele tööle, kuid ma tegutsen selles suunas nii vähe.
Ma teen mikromeetriseid sammukesi selles suunas, edasiliikumine praktiliselt puudub. Ma aitan teisi, võtan endale kohustusi juurde. Ei oska inimestele ära öelda. Istun siin, olen internetis…
Palk tuleb ja siis kulutan ma kohe selle ära. Ma ei olnud varem selline.
Vaatan ilusaid inimesi. Täna oli üks poemüüja, nii sale, sportlik, peenike, ilus, pruun… Mina olen valge, kole, paks. Mul oli piinlik seal olla. Samas ei peaks olema. Ka koledatel inimestel on õigus elada. Ja elumõte ei saa olla mees ja armastus. On ju ka teisi väärtusi, tegevusi. Miks ma küll ei suuda endaga leppida ja käituda vastavalt oma võimalustele. Otsida tegevusi, mida ma saan teha ja kuhu ma sobin.
Viimasel ajal olen ma üks suur luuser, üks hale õnnetuse hunnik. Loodan, et asi ikka paraneb. Vahel on see siiski paranenud, vast läheb see ka nüüd nii.
Noh… Kaks aastat hiljem. Tunne on sama. Aga olen Tallinnas ja olen TTÜ lõpetamise lõpusirgel. Seega “väike” liikumine on toimunud. Nt füüsiliselt (Tartust Tallinnasse).
Aga teadmiste kohapealt ka.
(Unistamine on jätkuvalt tasuta.)
Loodan, et elu ikka läheb paremuse poole.
Et kahe aasta pärast loen 2015. aasta postitusi ja kirjutan, et nüüd on mul lapsed, olen abielus, mul on suurepärane abikaasa, mul on edukas ettevõte ja elan New Yorgis.