Vangistus

Teine unenägu oli pikem ja kummalisem.

Ma olin kaubanduskeskuses. Järsku pandi seal kõik uksed kinni. Ma ei saanud sealt välja. Seal oli veel inimesi. Öeldi, et tehakse mingit kontrolli. Et midagi hinnalist on kadunud ja enne ei saa keegi välja kui see on üle leitud.

Ma ei kartnud, sest mina polnud midagi võtnud ja kusagil pidi see asi olema. Olin kindel, et see leitakse.

Ma pidin kella 12:00-ks kuguhi minema. See toimus Tallinnas. See kekskus oli Tallinnas ja minu kohtumine oli Tallinnas. Tegin seal kaubanduskeskuses oma aega parajaks. (Pidin vist TTÜ testile minema või midagi sellega seoses. Igatahes ma nii väga tahtsin minna, et olin valmis isegi põgenema või läbi kaubanduskeskuse seina minema…)

Järsku see polnud enam kaubanduskeskus, vaid mingi suur hoone, mis oli kõrge traataiaga piiratud. Aia pealt jooksis veel okkaline traat, et sealt üle ei saaks ronida. Aia taga olid põllud. Meid oli seal mitu, kuid nüüd olid enamus naised.

Ma leidsin ühe koha, kust sai üle ronida. Teiselt poolt alla oli raske saada, kuid ma otsustasin, et selle peale mõtlen ma siis, kui olen aia peale jõudnud. (Selle peale, et kuidas edasi liigun või kuidas alla saan.) Üks isik (ma ei mäleta, kas noormees või naisterahvas) tuli minuga, teised ei olnud mu plaanist teadlikud või ei julgenud tulla.

Sain üle aia, koos selle isikuga. Olime põllul. Tühi väli, aga kõrge hein. Roomasime seal heinte vahel. Kontroll sõidukid, kes meid otsistid või viisid sinna inimesi juurde, sõitsid meist mööda. Jäime seisma ja hoidsime hästi madalale heina sisse. Meid ei nähtud.

Niiviisi roomates, palaval päiksepaistelisel päeval jõudsime mingite onnikesteni. Seal elasid naised, kes töötasid kellegi heaks. Prostitutsiooni valdkond. Neid naisi hoiti, millegagi hirmu all. Nad said sellel territooriumil vabalt liikuda. Onnid oli hajutatud ja ümber onnide oli tühiväli, heinamaad ja üks kruusatee, mida kasutasid need patrullautod.

Need naised ei julgenud põgeneda, kuid nad ei tahtnud seal olla. Nad pidasid põgenemist riskantseks. Üks naisterahavas oli valmis põgenema. Tal oli ka plaan tehtud ja mingi noormehega kokku lepitud. Tema onnini ma jõudsingi koos selle isikuga, kellega ma põgenesin. See isik teadis seda onnis elavat naist (pigem tüdruk, u 20-aastane).

Me roomasime mööda põldu, kuni ühe autoni. Seal ootas meid selle tüdruku noormees. Nad  suudlesid ja kallistasid, kuid ma muutusin kärsituks, sest soovisin sellelt kontrollitavalt alalt kiiresti välja saada ja pidasin nende tegevust ajaraiskamiseks.

Siis mäletan, et me istusime tagumisel istemel (vist kolmekesi: see tüdruk, mina ja isik, kellega ma põgenesin). Auto tagumine osa oli esimesest osast eraldatud kuulikindla klaasiga.

See auto oli üks patrullautodest ja selle juht töötas n-ö suure bossi alluvuses, kuid oli sellesse 20-aastasesse tüdrukusse armunud ja astus oma tööandja vastu.

Mingil hetkel jäi auto seisma. Ma mõtlesin, et autojuht ei olnudki meie poolel, et ei julgenud ikka oma ülemuse vastu astuda. Kuid see 20-aastane tüdruk koputas klaasile ja siis nägime, et meie autojuht on teadvusetu…. Edasi ma ei mäleta.

Järgmine koht oli see, et ma olin jõudnud, kuidagi selle kontroll ala piirile. Nägin juba vabadust ja seda, et varsti jõuan ma oma kohtumisele. (TTÜ test… või midagi.) See isik, kellega ma koos põgenesin, oli minust tagapool, kuid mul polnud tema jaoks aega. Mul tiksus peas vaid üks missioon ja selleks oli see TTÜ test, mis pidi toimuma kell 12:00 (või 17:00 ….ohh… ei mäletagi enam.)

Kas ma sellele testile jõudsin ja kas ma sellest kontrollitavast alast välja sain. Seda ma ei tea, sest siis ma ärkasin.

Võib-olla oli see lõpp juba minu alateadvuse mõjutatud, sest ma ei taha unes n-ö alla jääda. Tavaliselt enne ärkamist ma ikka pääsen või olen selle poole teel.

Olen varem ka näinud kinniseid kontrollitavaid alasid unes. Need on hirmutavad unenäod. Seal on tavaliselt kaks sekttorit. Pisem ja tugevalt kontrollitud, seal hoitakse uusi, keda piinatakse ja püütakse maha suruda, endale alluma suruda. Ja teine ala, kus on kontroll väiksem, seal on inimesed, kes on kurnatud, kes ei mõtle enam, kes alluvad täielikult.

Pärast selliste unenägude nägemist ma mõtlen, et äkki see kõik toimub kusagil päriselt. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, Indias tuleb ikka uudiseid, et leitud on n-ö lastetehas (koht, kus toodetakse beeidid) või bordell või midagi sellist.

Kui ma selliseid uudiseid loen, siis meenuvad mulle mu unenäod ja vahel on selline tunne, et ma oleksin justkui seal olnud, ma justkui tean, mis seal toimus ja meeleolu seal valitses.

Aga suure tõenäosusega on kõik mu kujutlusvõime vili ja ma mõtlen üle. Nagu mulle on kohane.

Ma ei ole ju maapeale saadetud ingel, kes saab nägemusi päris elust, et parandada halbasid olukordi. Olen tavaline inimene, kellel on väga hea kujutlusvõime ja kes mõtleb liialt üle.

Rubriigid: Minny unenäod. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>