Aasta möödunud

Minu esimeset blogipostitusest on juba aasta möödas. Homme tuleb vanaema linna ja isa paneb ta mõneks ajaks minu tuppa. Ma küll kardan, et ta hakkab (koos isaga) mu asjades sobrama. Püüdsin delikaatsemad asjad ära peita, panna rtaskesti kättesaadavatesse kohtadesse. (Mõtlesin, et sahtlitesse panen ma mingid ähvardavad ja solvavad kirjad. Et kui nad need avavad, siis nad seda näevad, kuid nad ei saa mulle midagi ette heita, sest nad astusid üle piiri. Minu tegu oleks üle piiri, kuid sellest saaksid nad teada üksnes siis, kui nemad astuksid üle piiri.) Aga ma vast ei tee seda. Ma sain nagu need delikaatsemad asjad ära pandud.

Jutt käib siis mu päevikutest. Neid on juba üsna mitu vihikut tekkinud. Eile ma siis viitasin, et mida ma sinna olin kirjutanud täpselt aasta tagasi. Oletasin, et olin seal halanud ja kirjutanud oma meeleheitest ja nutmisest, kuid ei olnudki. Olin kirjutanud, kuidas mul kursusetöö kirjutamine ei õnnestu, ei edene (seda oli hea lugeda, sest praeguseks on see tehtud ja kõrgkool lõpetatud cum laude). Siis olin kirjutatud netist, jutukast letud sõbrast, keda ma tahtsin aidata ja kelle pärast oli mul mure.

Siis mõtlesin eelmisele aastase tagasi. See oli üsna tormakas jah. Sain mõned uued tutvused, kuid need on nüüd soiku jäänud. Oli ka üks tööots, kõrgkool sai lõpetatud, Soomes sai käidud. Isegi peol käisin, eelmisel Volbriööl (2012. aastal). Arvestades mu tavalist elu, siis elasin üsna metsikut elu.

Käesolev aasta on juba rahulikum ja kohati ka stabiilne. Kuid seda võib-olla mitte kauaks. Kui ma Tallinna lähen ja TTÜ-sse saan ja suudan seal ka püsida, siis toimub ka midagi tormilisemat, aga see oleks üks asi ja hetkeliselt.

Kunagi ma soovisin stabiilset elu või stabiilsemat elu. Nüüd mul see justkui on. Saan miinimum palka, iga kuu sama summa, töö on graafiku alusel, kuid see kuu on kaks päeva tööl ja kaks vaba. Graafik jookseb ilusti, on tendents rutiini tekkimiseks.

Ja nüüd see kaaluteema. Olen sellega juba kõik ära tüüdanud. Kui keegi tahab mu kaalu või mõõtmeid teada, siis lähen ma endast välja ja hakkan nutma. Ka söögist rääkimisega on nii. Kunagi sai kirjutatud oma kaalust hästi palju.

Jah, sain kaalu hästi madalaks. Aga mis hinnaga. Kui ma kunagi kaalusin 47 kg, siis nüüs olen ma 58 kg. Olen ülipaks ja rõve. Süügist ei suuda eemale hoida. Tarbin 2000 kcal ja rohkem (ühes päevas), pole veel suutnud šokolaadi mitte süüa. Seedimine on nii aeglene, et kui ma hommikul liha söön, siis õhtuks pole ma veel suutnud seda ära seedida. Kilpnääre on pidevalt alatalitluses, vähemalt need sümptomid esinevad. Ma ei suuda sõnu hästi hääldada, olen nõrk, pea käib ringi, tegutsen aeglaselt, pidev väsimus. Kaal tõuseb stabiilselt…

See kõnedefekt ajab mind närvi. Viimasel ajal olen ma pidevat kassas ja seal tuleb inimestega suhelda. Ma olen nii halvasti rääkinud, et endalgi on piinlik, nagu oleksin joobes või nii. Viimane kord ma kogusin kogu oma jõu kokku ja püüdsin hästi ilusti sõnu hääldada. Tunne oli selline nagu näitlejal proovi-tunnis. Suu hästi lahti ja pingutatult iga töht ja sõna hääldada. See väsitav kohutavalt, kuid üle poole päeva sain ma hakkama ja mul ei olnud nii nõme tunne kui varem. Aga tervis tuleks korda saada. Nii ei saa oma tervisega mängida. Kui mul pole enam tervist ka, siis mis mõttega ma üldse eksisteerin.

See on nii kohutav, et ma oma figuuri käest ära kasin. Ka see on kohutav, et ma olen muutunud laiseks ja leppivaks. Mul on kõigest suva. Püstitan endale eesmärke ja siis otsin vabandusi, kuidas neid rikkuda, kuidas astuda endale antud käskudest keeldudest üle jne…

Tunnen nii väga, et peaksin psüholoogi juurde minema, aga millise. Kas pean arutama suhte probleeme? Söömist? Isiksuse häireid? Identiteedi kriisi? Samas läheneb ka see maagiline 30, äkki tuleks sellest rääkida?

Mul oli üks klient. Suur, kogukas neid, rõõmus ja roosa. Ma vaatasin teda ja olin kade. Tal oli mmidagi, mida mul polnud, kuid mida ma nii väga tahaksin, et mul oleks. Tal oli südamerahu, südikus ja rahulolemine iseendaga. Ta oli nii omas elemendis. Ta ütles enda kohta paks ja tegi seda nii rõõmsa kergemeelsusega. Mina olen paks, ütlen enda kohta paks, kuid teen seda kibestumusega.

Ma käin vabadel päevadel rulluisutamas 1,5 tundi. Mõnikord ka jooksen sellele lisaks. Kodust trenni pole ma oma päevakavasse veel lisanud. Kõhulihaseharjutused on ka kadunud, vahest harva teen neid.

Muidugi on söömine paigast täitsa ära. See on peamine põhjus, miks mu kaal tõuseb…. Ohh… olen nagu psühholoogi juures. Selle pika monoloogi juures sain ma vastuse oma mõnedele küsimustele. Nimelt, peaksin vist ikka toitumise probleemiga arsti juurde minema. Njah… Eks ma püüan seda siis teha, kunagi…

Silmaarsti juurde peaksin ka minema. No ei näe enam prillidega ka mitte. Tahaks seda silmaoperatsiooni saada, aga ei tea, kuidas ma selle Haigekassa kaudu välja ajaksin. Usun, et nüüd on mul juba -5 või isegi -6 prille vaja. Selle asja peaskin ma küll kiiremas korras korda jama. Need uued prillid ja silmade kontroll. Autoga on ohtlik sõita, eriti öösel ja hämaras. Noo ei näe teed, auke, metsloomi ega midagi. Inimeste näod on taas udused ja seda isegi prillidega.

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Aasta möödunud

  1. minakujund kirjutab:

    Mul samad jamad söömisega olnud/on.
    Kui soovid oma toitumist korda, siis ma soovitan sul aeg kinni panna toitumisnõustamisse TÜ kliinikumis söömishäirete õdede juurde. Loodan, et aitab :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan!

      Ma pole söendanud sinna pöörduda osalt seetõttu, et ma ei tea, kas mul on söömishäire või olen lihtsalt rumal ja laisk (et ei kontrolli mida ja kui palju söön). Aga vist peaksin sealt vähemalt läbi käima.
      Mul on nii suur hirm, et kogun julguse kokku ja lähen sinna ning siis öeldakse, et kõik on korras, et kujutan endale vaid söömishäiret ette. Soovitatakse mitte šokolaadi süüa ega ka jahutooteid ja jälgida toidukoguseid. Kõik need on õiged soovitused, aga kui maseda suudaks, siis poleks mul ju probleemi. Mind huvitaksid pigem erinevad tehtnikad, kuidas toidukoguseid paika saada ja kuidas peaks erinevates olukordades käituma, et vältida ülesöömist jne…

      Kunagi panin ma endale kirja punkti, et kui ma taas alakaaluline olen, et siis pöördun sinna. Et siis on kindel, et on probleem. Kuid kaal hakkas siis tõusma ja nüüd liigub see jõudsalt ülekaalulisuse poole… Pean oma eesmärgi või verstaposti teisiti sõnastama vist..

      Aga tänan veelkord soovituse eest.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>