Kuidas lülitada välja mõtlemine?

Mind ajavad mu mõtted ja muretsemine närvi.

Täna terve päev olen ma oma peas genereerinud (tegelikult mõelnud ja analüüsinud) nõmedaid olukordi. käitusin valesti. Tahtsin hoopis tesiti teha, aga sel hetkel lihtsalt ei osanud õigesti käituda. Ja nüüd ma mõtlen ja mõtlen… Mõtlen, et kuidas ma oleksin võinud käituda, mida ma oleksin võinud öelda jne… Nii mõttetu tegevus, sest ma ei saa ju mitte midagi enam muuta.

Peale selle mõtlen ma veel, et mida teised võivad mõelda, arvata, tunda… Kuna ma üks kord lõpetan selle teiste peale mõtlemise ära. Ma ei saa mitte kunagi teada, mida keegi teine mõtleb või tunneb. Ma saan sellelt teiselt küsida, aga kui ta pole minu aus või ei vasta, siis ei saa ma mitte midagi teada.

Alati ei taipa ma küsida ja ei peagi seda tegema/taipama… Inimesed võiskid ise rääkida. Mina olen sellest aru saanud, et enne ei muutu midagi, kui ma ise ei muuda seda. Ja mitte keegi ei saa teada, mida ma tunnen või mõtlen, ilma, et ma ise sellest ei räägi… Ma vähemalt püüan rääkida. Muidugi alati ei taha rääkida ja vahel ma ei saa ise ka aru, mis minuga toimub. Teinekord unustan, et teised ei oska mu mõtteid lugeda. Kuid ma ei eelda, et nad oskaksid mu mõtteid lugeda. Kui ma olukordi analüüsin ja mõtlen, siis  jõuan ma ikka selleleni, et viga oli minus ja ma oleksin pidanud ise rääkima.

Mõne inimese puhul on nii, et ma tajun, et midagi on valesti, kuid nad ei räägi. Ma vihkan seda teadmatust. Nii hullult vihkan. Ka vihakn neid olukordi, kui mul on millegi suhtes ülitugev tunne, kuid teine pool väidab, et ma tunnen valesti, et asi pole nii. Näiteks, kui ma tajun, et teine pool on vihane või kurb ja kui ma küsin selle kohta, siis öeldakse, et see pole nii.

Ka on üks poiss. Ma korrutan endale, et ma ei meeldi talle, et ta ei armasta mind jne. Aga see kuidas ta käitub ja mida ta teeb… Noh… See olukord on umbes selline, et keegi nagu väidaks, et 1 + 1 ei võrdu kaks. Noo.. kuidas ei võrdu… Võrdub ju, kümnend-süsteemis on see alati nii võrdunud…

Selle noormehega ongi nii, et ma tajun, et tal on minu vastu tunded, kuid ta väidab kindlalt, et ei ole. Ma võiskin sellega leppida, aga kui ma käitun nii, nagu tal poleks mu vastu tundeid, siis ma tajun, et teen talle haiget, sest tal on minu vastu tunded… Ja siis ma olengi segaduses… Ma ei taha mitte kellelegi haiget teha, aga kui inimene väidab, et pole tundeid, siis mul on täielik õigus ja ainus võimalus teda uskuda. Ja teha oma otsused tuginedes sellele, mida ta ütleb või väidab, mitte sellele kuidas mulle asi tundub…

Pidevalt kuulen, et tuleks oma südant ja sisetunnet uskuda. Aga ma olen ka valesid otsuseid teinud toetudes sisetundele… Samas on hiljem selgunud, et need otsused on siiski õiged olnud. (Hiljem tuleb ikka rohkem infot päevavalgele.) Ja siis olengi ma segaduses. Kas muulata oma sisetunnet või mitte.

Olen arvanud, et ratsionaasled otsused ja faktid on nagu sambad, millele võib kindlalt toetuda. Kuid see ei pruugi nii olla. Fakte saab moonutada, peita. Nendega saab manipuleerida, esitada fakte mingi olukorra toetuseks ja olukorra vastased faktid jäetakse ütlemata. Ratsionaalsus pole ka alati lahendus, sest oleme ikkagi ju inimesed, kellel on tunded… Ma võin teha ratsionaalselt karmi otsuse, kuid ega see mind siis südamevalust või pisaratest päästa.

Teinekord võib mõni asi endast nii välja viia, et kiputakse väga valesid otsuseid tegema. Emotsioonid saavad võitu. Teinekord tunduvad olukorrad nii väljapääsmatud ja mõttetud. Tundub… mulle vähemalt… et ma olen kõigile koormaks, jalus, naerualuseks, mõnitusobjektiks… tunnen end nii tühise ja mõttetuna, et kaob isu elada. Mõtlen, et kõigile, absoluutselt kõigile oleks parem (igas mõttes nii finantsilises kui vaimses), kui mind enam ei oleks.

Ohh… Kell vist palju.. Pean magama minema, homme on tööpäev, pean end välja magama. Leidma taas selle positiivse kiirekese, et tööl särada. Loodan, et suudan hommikul olla rõõmsamas meeleolus. Täna öösel pinises kaks sääske mul kõrva juures, ei saanud magada ja see ajas närvi. Siis magasingi kauem, et end ikka välja puhata, sest vaba päev on ju ikkagi puhkamiseks, kuid kauem magamisega kaotasin ma aega ja jõudsin vähem, kui olin planeerinud…

Tahaks aega natukeseks seisma panna. Taas on selline tunne, et mu “elu-karussell” liigub liiga kiiretsi, et olen sellelt maha kukkumas. Laske mul natuke rahulikult vegeteerida ja koguda ennast.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>