Jaanipäev oli vist. Kiikasin, et mida ma eelmisel aastal tegin. Njah… Ega sel aasta midagi uut polnud. Erinevus on see, et olen 10 kg raskem, söön nagu loom. Sel aastal olen ma (veel) tööl (st mul on töö) ja kursusetöö on valmis. Kõrgkoolgi lõpetatud.
Kuid, sel ajal kui teised jaanituld tegid, sõitsin mina rulluiskudega. Sain ka väga ilusa pildi taevast. Võib-olla lisan sellele postitusele.
Ega ma kurb polnud. Ei igatsenud mingit möllu, tantsu ega muud. Olin täitsa rahulik ja nautisin… Tegelikult, natuke olin närvis ka. Mu rulluisud on meeletult rasked ja rattad ei käi eriti ringi. Lõpus oli nii raske ja mitmel korral olkesin kukkunud. Tekkis selline väsimus ja jõuetus. Siis mõtlesin, et kuidas ma ei jõua. Miks ma küll nii väeti, nõrk ja äpu olen. Aga sain ikka hakkama. Vähamalt sõitsin oma ringi ära.
Täna hommikul ma jooksma ei jõudnud. Lihtsalt ei viitsinud. Otsustasin, et magan kauem.
Mõtlesin, et alustan taas nälgimist. Kindlasti ei tule sellest midagi välja, asi läheb ainult hullemaks… Jah… jätkan seda mõtet mujal.
Emaga rääkisin täna. Tallinna elama minekust. Ja sellest, et võib-olla on mul august vaba, et siis saaksin talle külla minna. Aga… nüüd mõtlen, et see oli väga halb mõte. Ma tunnen end taas täidisena… Ta hakkas rääkima, et ma võiksin kellelegi raha ära viia (olla tema n-ö käepikendus), siis ütles, et võiksin isalt raha küsida ja talle sünnipäevaks külla minna, n-ö perekonda esindama. Taaskord täidis…
Siin ei ole ju minu paranoiat…. Ainus asi on see, et olukorda võib ju vaadata ka teise pilguga… Aga ma ei taha enam olla naiivne… Ma tean, et see teeks mu enesetunde paremaks, aga… mulle aitab juba sellest.
Naiivsena mõtlesin ma nii, et nii tore, et saan emale rõõmu valmistada ja saan tasuta resi ja isale kasulik olla. Saan reisida ja lõpuks ka ema kodu näha…. jne…
Ema arvas, et ei saa mu kassi enda juurde võtta. Soovitas vanaema juurde viia. Aga ma ei taha vanaemale tüli teha. Tal on ka kass ja meie kassid ei saa oma-vahel läbi.
Pärast selliseid vestlusi tahan ma peitu pugeda. Lihtsalt ära kaduda. Peale selle ütles ta, et peaksin trenni tegema, et mu käed ei lõtendaks vanandes nii nagu temal. Ma vihkan, seda kuidas ta paneb alati välimuse esimeseks. Nii oluline on välimus. Viimane kord, kui ta Eestis käis, siis oli ka raha oluline…
Ma ei talu seda. Ei talu seda materiaalsete asjade kummardamist. Ma tunnen, kuid perekond ja ühiskond mind selles suunas mõjutab, aga ma ei taha olla selline. Ma tõesti ei taha… Võib-olla sellepärast, et mul pole midagi. Mul pole saledat keha, ilusat välimust, raha, uhkeid asju… ja seetõttu ma vihkan inimesi, kes neid asju ülistavad, kummardavad. Vihkan neid, sest mul pole selliseid asju ja seetõttu nad mind ei kummarda… (Ei tea, kas see on loogiline.)
Muidugi ma tahan olla ilus, sale ja rikas. Kes ei tahaks?! Aga küsimus on selles, et millest ma olen valmis selle nimel loobuma? Mulle tundub, et enamus hindab ilu, raha rohkem kui mina. Selles mõttes, et enamus on valmis selle nimel valetama, laskma end alandada jne… Mina mitte. Ma pean eneseväärikust tähtsamaks, kui ilu või raha. (Enesekindlust ka, kuid seda mul pole.)
Samas saleduse nimel olen ma mingil määral nõus ohvriks tooma oma tervise. Kuid see võib olla emotsionaalne otsus, mitte ratsionaalne. Tegelikult ei või, vaid nii ongi (s.t kindel teguviis). Vahel lihtsalt saavad emotsioonid minust võitu ja siis tegutsen ma emotsioonide ajel. (Ma vihkan seda, kuid ma ei oska emotsioone välja lülitada).
Vahel tahaks emale öelda, et mis emotsioone ja tundeid ta minus tekitab, kui räägib välimusest, kaalust, söömisest, ternnitegemisest jne… Vahel tahaks talle kätte maksta ja end haiglasse näljutada. Et võib-olla siis hakkab ta nägema minus ka muud peale välimuse, tulevase sissetuleku ja n-ö pensionisamba (st materiaalsete väärtuste). Et siis, kui ta näeb mind voolikute küljes hingevaakumas, et siis taipab, et välimusest ja rahast on hoopis olulisem elu. Ehk see, et inimene, laps (lihtsalt) olemas on, eksisteerib ja oleks õnnelik…
Taaskord on mul kallal mingi masendus. Eks mul ole ees ka rasked valikud. Tuleb teha elus väga suur ja julge samm. Ja ma olen ju nagu väike jänku, ei julge… 
Kui on rasked ja keerulised ajad, sii tuleb teha üks samm korraga. Elata, kas-või minuti või sekundi kaupa.
Ma vahel kujutan endale ette olukorda, kus ma olen nt kaevu kukkunud. Et abi pole kusagilt saada ega tulemas, jalad põhja ei ulatu, seina-mööda üles ei roni, kusagilt pole kinni hoida. Ja niimoodi ma seal jahedas vees ulbin. Mul on kaks võimalust: loobuda (uppuda) või sisustada oma aega ja hoida end veepeal kogu oma jõuga. Ja ma mõtlen nii, et kui ma loobuksin, siis läheks see jõuressurss ju raisku, see vajuks koos minuga vee alla. Aga et vältida raiskamist, siis tuleks enne vajumist end energiast ikka täielikult tühjaks teha. Ja nii-moodi ma tegutsengi. Annan endast kõik, isegi siis, kui õnnestumise väljavaated puuduvad. Või tulemuse saavutamine tundub võimatu. Teen asju lihtsalt tegemise pärast. Seetõttu ma vahel saan ka midagi, saavutan ka midagi, sest algselt võimatuna näivad asjad kipuvad võimalikuks saama.
Muidugi kui mul on valida, siis valin ma jah meeldivama ja kasulikuma tegevuse. Midagi sellist, millel on potentsiaali õnnestuda jne… Aga kui tundub, et valikult pole või et on valida, kas edasi minna või alla kukkuda, siis valin ma edasi minemise, ka sellisel juhul, kui ma ei näe kuhu ma liigun või mis tulemas on.
Ma ei anna alla. Ma pole ju siia ilma sündinud selleks, et alla anda. Ma pole ju kogu seda põrgut talunud selleks, et lõpetada oma “piinad” mitte midagi saavutamata.
Ma lähen edasi ja talun edasi (kõike seda jama), juba lihtsalt uudishimust teada saamaks, et kui hulluks võib kogu see asi või elu üldse minna. Kui keeruliseks ma võin või suudan oma elu elada. Kui suure käki ma suuda kokku keerata.
Ja mul on ka väike lootus. Lootus, et ükskord peab ju ka minul hästi minema. Pärast sellist jama peavad ju ka need ilusad ajad tulema. Ei saa ju lõpmatuseni vaid halvasti minna.