Armuvalu

Täna nutan. Ma ei tea, äkki on see stressist. Võtsin isegi ühe ragustava tableti. Viimasel ajal ei saa ma magada. Pea on mõtteid täis.

See Tallinna minemise asi. Ma olen kogu oma säästud ära kulutanud. Mul pole mitte midagi, kuid minna tuleks juba järgmisel kuul. Kuu ajaga ei saa ju midagi. Tegin kodulehekõlje, pidin saama 100 eurot, aga pole seda saanud. Tulin vastu nagu ikka. Otsisin iseseisvalt odavamaid võimalusi, aga lõpuks olen mina see, kellele heidetakse ette, et ma ei saavat tööga hakkama, et ma olen laisk. Jätan selle vist sinna paika. See sada eurot pole seda väärt, et lasta end mõnitada ja solvata.

Pealegi, kui ma selle kodulehetegemise selgeks saan, siis suudaksin ma hoopiski rohkem teenida.

Ok.. See Tallinna-asi kasvab üle pea. Hirmutab ja tekitab stressi. Peale selle on mul tööjuures tunne, et mind justkui ei taheta sinna. See on nii õudne. Minna kuhugi, anda endast maksimum ja selle tulemuseks kuulen vaid, et olen liiga aeglane. Terve eelmine kuu olin ma vaid kassas. Üsna sageli on mul puudujäägid… Ohh.. kuidas ma enam ei jõua. Teha rõõmsat nägu, kui sisimas tahaks nutta.

Täna käis kaupluses mu kunagine klassiõde. Tal on mees ja laps. Imearmas poiss. Minu eks-elukaaslasel on laps. Aga mul pole mitte midagi.

Olen taas koperdanud mehe otsa, kes tahab vaid ühte, kes kasutab mind ja mu rumalust ära. Võib-olla kujutan vaid ette, võib-olla olen lihtsalt masenduses…

Kõige hullem on see, et ma olen vist armunud. Lasen end ära kasutada, lasen end solvata, mõnitada, alandada… Ja kellele ei meeldiks teist inimest alandada, solvata…

Igatahes… Tunnen end täielikult läbikukkununa. Mõttetu rämpsuna. Miks ma ei võiks leida või kohata meest, kes mind austaks. Kes kohtleks mind, kui printsessi (ka siis kui ma ise vahel käitun tanava-plikana). Ma ju oleksin seda väärt.

Mida ma küll valesti teen? Ja kuidas oleks õige käituda? Justnimelt käituda. Sest oma tundeid ma ju ei kontrolli ja mõtteid ka mitte.

Ma tean, et peaksin sellest poisist eemale hoidma. Juba ammu tean. Aga ma ei suuda. Ma haaran nii äkitselt telefoni ja helistan talle. Ja tean ka, et ma ei peaks tema jaoks koguaeg olemas olema ja talle vastu tulema. Aga ma ikka teen seda.

Kui ma näen, et ta helistab, ma võtan vastu. Kui ta tahab kokku saada, siis ma leian selle aja (isegi siis, kui ta jätab tulemata või hiljem selgub, et tal pole aega). Mille kuradi pärast olen ma nii kalts ja odav? Miks ma käitun nii?

Ma olen ju kõvasti pingutanud ja väärin parimat. Miks ma ei saa seda? Miks ma pean pidevalt mingi “inim-rämpsuga” tegelema? Kus on tasu selle eest, et olen mõnikord ka õigeid otsuseid teinud.

See aeg kaob nii köest ära, et tahaks korraks pidurdada. Tahaks lihtsalt tõmmata hinge ja puhata.

Eks see ole osalt ka selle magamatuse pärast. Öösiti ma ei saa magada. Ja eile aitasin seda poissi. Sain kella 2-ajal voodisse ja kell 6 küles ning tööle. Ja kell on taas 2 saamas ja ma ei maga. Ei taha sinna voodisse minna. Mida ma lähen seda lina kortsutama ja vähkrema…

Miks ma armun? Tahaksin panna oma südame lukku. Elada vaid endale ja mitte lasta end teistest häirida.

Täna tuli see poiss mulle tööjuurde. Ütles, et niisama astus läbi, et sattus sinna kanti. Ma olen juba kolm kuud seal töötanud. Ta teab seda. Ka teadis ta, et ma täna olen tööl. Kuid alles täna ta sattus sinna kanti ja astus läbi. Ma ei saa aru miks. See tundub nii sedamoodi, et ta tahtis midagi. Nt mind näha, kuid see pole ju võimalik.

Ma ei saa aru… Raudselt mõtlen ma üle ja seal pole mitte midagi. Peaksin oma mõtted erialastele asjadeele suunama. (Mingi aeg see mul õnnestus. Suutsin hoiduda selle poisiga kontakti võtmast. Aga siis tuli ta ise.)

Kui ma temaga mingi aeg ei suhtle, siis ta ilmub ise välja ja ma ei suuda talle ära öelda. Ma ei saa aru, miks ta välja ilmub. Kas tal on igav ja mina olen talle vaid ajaveetmis-asi, et kui midagi paremat pole teha, siis tuleb minu juurde. Ma ei ole sellest veel aru saanud…

Tegelikult ei peaks ma üldse selle peale mõtlema. Tema ju minu peale ei mõtle ega minu pärast ei muretse, miks peaksin siis mina temale mõtlema.

Kõik magavad vist vastasmajas. Vähemalt ei põle seal enam ükski tuli. Ma peaksin ka magama minema. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, kuid tegelikult ongi ju juba hommik. Õige varajased tunnid, kuid hommik, uus päev. Aga eks siin on mõeldud pigem puhanud pead. Seega peaksin natuke magama. Ja kui end ilusti välja puhkan ja asjad tähtsuse järjekorda sean, siis peaks taas kõik korda saama.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>