Väike paanika

Vahel mõtlen, et miks ma oma elu ikka keeruliseks elan. Ma võiksin ju teha lihttööd, võtta endale mehe, kes teeb ka lihtsat tööd. Pärast tööd tuleb koju ja võtab mõned õlled. Siis istub TV eest ja nädalavahetusel pidutseb sõpradega. Jah, see poleks just ideaalne elu, aga selles oleks ka midagi stabiilset. Ja tundub ka üsna lihtne.

Aga, mida mina teen… Ikka organiseerin endale jamasid juurde. Probleeme, ebakindlust, stressi. Vaikselt hakkavad mulle meenuma need magamata ööd enne eksamit ja need kirjalikud tööd, mida tehes ma tundsin, et ma olen liiga rumal kõrghariduse jaoks jne…

Mul oli tohutult hea meel, et kõrgkool sai läbi, et ma ikkagi sain sellega hakkama. Lootsin minna tööle ja saada iseseisvaks, finantsiliselt sõltumatuks. Aga nüüd… Nüüd olen ma taas end kooli ja õppimisega sidunud. Ma ei tea, kas ma suudan kooli kõrvalt tööl käia. Kui ei suuda, siis tuleb taas almustest elada. Kas ma üldse kunagi saan iseseisvaks?

Vahel mõtlen, et äkki ma tahan liiga palju. Ma küll pingutan kõvasti ja minu loogika kohaselt oleks mul õigus ka soovida rohkem. Ja mitte leppida kehvemaga (kui ma väärt olen). (See kõlab kuidagi ülbelt ja üleolevalt…).

Ma ei taha enda kõrvale inimest, kellel puuduvad eesmärgid, tahe ja soov kuhugi jõuda või midagi saavutada. Ma ei kujuta ette elu koos mehega, kes lõpetab oma tööpäeva õlut rüübates. Pigem olen ma üksi.

Ma olen jälginud enda ümber toimuvat ja jõudnud järeldusele, et mul on vedanud. Selles mõttes, et minu ümber on alati olnud tegusad ja võrdelmisi targad inimesed. Õigem oleks vist öelda (emotsionaalselt) intelligentsed inimesed  või viisakad inimesed.

Nagu öeldakse, et inimene ei oska hinnata seda mis tal on enne, kui ta on sellest juba ilma jäänud.

Nimelt, mu vennal on ühed sõbrad. Kunagi ma nendega ei suhelnud ja ma ei osanud neist midagi arvata. Siis mingi aeg ma suhtlesin nendega tihedamalt ja nad ei meeldinud mulle. Püüdsin neid vältida ja mõtlesin, et ju oleme lihtsalt erinevad ja kõik inimesed ei sobigi omavahel kokku. Aga nüüd… Nüüd ma ei talu neid. Kohati on mul piinlik nendega ühes seltskonnas viibida (kuigi ei peaks olema, sest mina ei saa vastutada teiste käitumise eest).

Need sõbrad on labased, ebaviisakad, ropud, enesekesksed, argpükslikud, sihitud jne… Viimane situatsioon, mis mind häiris oli järgnev. Üks vanem mees küsis suitsu, see poiss andis… Ja kui mees hakkas tagasi minema, oli natuke edasi liikunud, siis see poiss (tegi omast arust nalja) ütles kõva häälega: “See vanamees varastas minult suitsu!” See oli minu jaoks labaduse tipp. Inimene küsib, sa annad ja siis teed niimoodi. Ma ei talu seda. Ma ei talu argpüksi ülbitsemist ja ma ei talu inimeste ründamist seljatagant ja ma ei talu teiste alandamist ega nõrgematele liiga tegemist. Kui inimesel on julgust öelda seljataga, siis olgu julgust öelda ka otse, kui seda julgust pole, siis ärgu rääkigu ka seljataga.

Kui inimesele midagi ei meeldi, siis öelgugi nii. Aga ärgu mõnitagu teist inimest. Mitte kellelgi pole õigust võtta teiselt inimeselt tema väärikust. Mina hindan enseväärikust ja seetõttu ajab mind veel eriti närvi teiste alavääristamine.

Mina ise mõtlen, et ma võin käia kaltsudes, võin elada mudaonnis ja vaeselt, aga eneseväärkus on viimane, millest ma loobun. Pigem loobun elust kui sellest.

Võib-olla mu seisukoht kunagi muutub. Inimesed vahel muutuvad ja elu teeb oma korrektuurid. Aga hetkel ma ei kujutaks seda ettegi.

Kui ma mõtlen teiste inimeste alandamise peale, siis meenuvad mulle väga paljud olukorrad, mida ma olen nägema pidanud. Need häirivad mind. Ka häirib mind see, et ma vahele ei astunud. Ma kartsin. Aga ma ei toetanud sellist teguviisi kunagi. Hoidsin eemale.

Aga ega ma ise ka sellest süüst puhas ole. Olen ka ühte inimest alavääristanud. Paha on sellele mõelda ja tahaks temalt andeks paluda. Mõtlen veel, kas ma teen seda. Vahel muutuvad inimesed ülbeks, kui neile näidata ka enda nõrka poolt. Või kipuvad nad ründama, kui näivad teise inimese abitust… Seega ma kardan andeks paluda. Meie peres ei paluta andeks. Meil unustatakase ja tehaske nägu nagu poleks midagi juhtunud. Mitte millestki ei räägita. See on raske… Aga ma olen sellega juba harjunud, sest üldiselt perekonda ju ei valita, see on paratamatus ja tuleb leppida.

Igatahes… Üks inimene tegi mulle väga haiget. Ma ei tea, kas tahtlikult või tahtmatult (seda ju pole võimalik näha ega kuidagi kindlaks teha, sest teise inimese sisse ei näe). Aga see läbielamine viis mu mõistuse ja ma tegin väga palju väga rumalaid ja mõtlematuid otsuseid ja tegusid. Ja üks neist oli selle inimese alandamine. Usun, et kui ma oleksin olnud tugevam, siis ma poleks nii madalale laskunud, et teda alandada. Aga ma olin siis nõrk. Ega ma nüüdki tugevam pole. Aga väheke karastunum vast küll.

Tegelikult tahtsin jõuda selleni, et vahel ma mõtlen, et tuleb võtta seda, mida on ja leppida sellega. Et ma ei peaks olema nii valiv, sest ega ma mingi iludus ju pole ja vaimukas ja särav ka mitte, seega pole ma tüdruk, kes saab endale valimist lubada.

Aga kui ma vaatan, mida on valida, siis ma kohe kuidagi ei taha seda. Ma isegi ei mõtle, et võiksin inimest tundam õppida, et äkki on see kõik vaid näiliselt nii. Ma näen või püüan näha inimestes vaid head. Ja seega, muutun ma pimedaks pikema suhtlemise jooksul. Ma suudan mõelda ka paadunud kaabaka džentelmeniks. Aga seda vaid oma mõttes, inimene jääb ikka samasuguseks. Nõme on vaid see, et ma ise kipun muutuma temasuguseks ja need labasused hakkavad tunduma normaalse käitumisena.

Viimasel ajal olen ma suhelnud aktiivselt selliste natuke labaste inimestega ja ma tunnen, et olen võtnud sellise maneeri üle. Kui ma neid märke märkama hakkasin, siis see hirmutas mind. Aga hea on see, et ma märkasin ja nüüd saan seda vältida, sellise käitumise süvenemist vältida.

Püüangi rohkem omaette olla ja valmistuda magistriõpinguteks. Mõtlen juba magistritöö peale. Kaks teemat on olemas, kuid enne püüan uurida ka varasemaid töid. Kuidas on need vormistatud ja mis teemadel on neid kirjutatud. (Võib-olla olen ma liiga rutakas, aga ma nii kardan, et muidu ei saa ma hakkams. Kursusetööga mul läks ju kehvasti. Esitasin selle pool aastat hiljem. Hindeks sain nelja ning valmis see viimastel minutitel.)

Kuid magistriõppe puhul ma ju soovin veel tööd teha kooli kõrvalt. Kui mul enne oli raske, siis ma ei kujuta ette, mis nüüd saab… Vast mõtlen taas üle. Pean olema lihtsalt kannatlik.

Praegu tahaks olla üksi või hästi toetava inimesega. Inimesega, kes kuulaks. Lihtsalt kuulams mind ära (nagu need laulusõnad on).

Mind ärritab kui vanaema helistab ja küsib kuna ma sinna (tema juurde) lähen ja et ma helistaks talle kohe kui korteri saan. Ema helistab ja isa.. kõik tahavad midagi… Aga kedagi nagu ei huvita, mida mina tahan. Vanaema võiks ju oma sõbrannaga rääkida, et kas ma äkki võiksin tema juures olla. Aga ei… Ka võiks ta lasta mul rahus olla. Korterit otsida, aga ei… temal on vaja helistada, temal on igav ja minul peab olema kohe aega ja tuju temaga rääkida, tema probleeme kuulata. Aga kes kuulab mind?

Ma ei julge enam vanaemale öelda, kuna mul vaba päev on, sest tema jaoks tähenadb see seda, et ma terve päev kuulan teda ja kui mul on kaks vaba päeva, siis pole mul kindlasti midagi teha ja ma võiksin hoopis tema juurde minna.

Olen mõelnud, et võtaks teise numbri ka. Et üks number on perekonna jaoks. Ja kui ma vajan puhkust neist ja nende probleemidest, siis ma lihtsalt panen tolle numbriga telefoni puhkama.

Ma tean, et veri on paksem kui vesi ja perekond on olemas kui kõik muu on kadunud ja perekonda tuleks toetada. Aga vahel ma lihtsalt tunnen, et see perekond tõmab mu energiast tühjaks. Koguaeg tuleb nende probleemidega tegeleda ja kui ise midagi rääkida, siis on vastuseks see, et mida sa virised, elame ja näeme, see pole probleem, sa saad hakkama, sa oskad kindlasti, ära mõtle sellele… jne. Umbes nii, et minu probleem on tühine, kuid nende probleemid on olulised.

Isegi siis, kui minu probleemiks või mureks on liblika murtud tiib, isegi siis ei ole see tühine. See oleks probleem minu maailmas ja kui teised seda ei mõista, pole hullu, aga nad võiskid niipaljugi kaastunlikkust üles näidata või toetust… või.. nad võiskid austada mind ja püüda mind mõista või .. kui mõista ei suuda, siis vähemalt aktsepteerida mind sellisena nagu ma olen ja võtta mind ning mu muret tõsiselt.

Vahel on tunne, et keegi ei mõista mind ja siis tahan ma üksi olla. Iga kord, kui on mingi üritus, siis ma luban, et nüüd ma olen seltskondlik ja suhtlen kõigiga. Aga lõpuks istun ma ikka üksi lõkke ääres ja kuulen, kuidas mind taga räägitakse või öeldakse, et olen imelik.

Viimane kord ma püüdsin. Aga iga kord kui ma mõne grupi juurde läksin, siis nad kadusid. Ja kui ma olin juba kolm tundi seda n-ö tagaajamise mängu mänginud, siis ma loobusin. Jäin üksi lõkke äärde ja vaatasin, kuidas lõke põleb.

Mina üksi lõkke ääres.

Hiljem arutasin seda ühe sõbraga. Ta ütles, et nii pidavatki see asi käima. Terve õhtu liigutakse ringi. Ühe grupi juurest teise juurde ja räägitakse igaühega natuke. Selline kiire ja pealiskaudne elu – teretulemast tänapäeva!!! Mul on raske selles tänapäevaga kohaneda.