Vaatasin TTÜ üliõpilasküla sisekorra-eeskirja. Lugesin, et koduloomad pole lubatud. Seega ma ei saagi sinna oma kassi kaasa võtta. Otsustasin, et ma ei kirjuta sinna avaldust. Samas kirjutada ju võin. Siis saan vähemalt teada, kas mul üldse oli võimalust sinna saada… (mõtlen seda veel).
Ma pole ikka veel maakleritele helistanud. Vaatasin varem n-ö kõrvale pandud kuulutusi ja mõtlesin helistada, kuid neid pole enam. Enamus on juba võetud. Paanika. Nüüd pole enam mitte midagi võtta. (Rumal olin, et kohe ei helistanud. Aga mida ma rääkida oleks osanud. Polnud ju raha ega midagi.. Njah..)
Ühesõnaga. Olen juba lootuse kaotanud. Loodan teiste peale ja ise lõin sellele käega. Tegelen sellega augustis. Kui juhuslikult peaks motivatsioon tekkima, siis ka varem, aga ma arvan, et ei teki.
Ikka päris õudne on olla sund seisus. Ma pean endale elamise leidma ja kuupäev on ka paigas kuna. Ma ei saa endale lubada ükskõik-millist minda. Pean vaatama midagi soodsat (eelarve on piiratud). Lisaks on mul veel see kass ja tahaks pesemisvõimalus, külmkappi ning pesumasinat. Pliidi võin ise osta (või teen süüa linna ääres öõkkel 
) ja madratsi võin ka osta.
Ma võtan selle riski ja hakkan korteri-otsimisega tegelema augustis. Kindlasti on see viga, aga … ma ei jõua enam. Ma ei taha seda praegu teha. Mul on vaba päev, ma tahan puhata ja mängida .
Loen raamatuid, õpin kodulehte tegema. Õhtuti käin rulluiskudega sõitma. Õpin pidurdama. Õhtuti on seal inimesi vähem ja liiklus ka väiksem, siis pole hullu, et ma pidurdada ei oska. Ma olen nii mitmel korral autodele ette veerenud.
See on nii õudne, et ma olen juba nii palju sõitnud, aga ei oska pidurdada ja tasakaaluga on ka probleeme. Eile ma täits vihastusin. Tahtsin rulluisu paela pingutada, nägin tooli, aga veeresin sellest lihtsalt mööda, sest ma ei oska pidurdada. Need uued rulluisud veerevad nii hästi, et mul polegi nagu vaja midagi teha. Eile oli tuul natuke vastu, siis oli selline pingutuse moment ka. Noh, pluss see pidurdamise asi. Vaatsin ka youtube’st videot, kuidas pidurdama peab. Ma näen koomiline välja, kui pidurdan, aga mul on suva. Oluline on, et ma selle ükskord selgeks saan. Nii väga tahaks end rulluiskudega kindlalt tunda. Ma ei saa endale jalgratast lubada, seega pean õppima rulluiskudega sõitmise selgeks.
Selline tunne on, et ma upun nende kohustuste alla ära. Neid on nii palju ja neid tuleb aina juurde. Teen küll üht-teist, aga vähemaks neid ei paista jääma. Ja see aeg… See on nagu lõpuspurdil. Noo ei jõua sellele järgi. Jälle on kell nii palju.
Täna magasin ka nii halvasti, et hommikul ei tahtnud äragata. Nägin ka mingeid unenägusid. Vist tööasjad, mingite toodete müümine ja pakkumine jne… Kuna see jama lõpped. Kuna mu töö lõpetab mu unenägudesse ronimise. Samas … pigem vaatan tööd unes kui sõda, võitlust või põgenemist. Need põgenemise unenäod mulle ka ei meeldi.
Tegelikult on õnnes üks asi puudu: rahulolemine. Ma peaks olema õnnelik ja rahul. Aga see on nii raske. Vaatan jälle ette (liiga ette) ja ei näe, mis mul hetkel on ning ei näe, mis on olnud. Täna lugesin artiklit või uudist selle tüdruku kohta, kes suri vähki 13-aastaselt (Talia Castellano). Vaatasin temast videot. Ta oli nii rõõmus ja optimistlik. Kuid nüüd enam teda pole. Ja siis mõtlesin, et minu virisemine on ressursi raiskamine (mida ma ei poolda – see on veel pehmelt öeldud). Ma olen terve, mul on tahe, mul on toetavaid inimesi, ma olen eelnevalt pingutanud, olen natuke juba saavutanud. Ja ainus, mis on puudu edasi liikumisest on tahe, julgus ja tegutsemine. Just see viimane.
Kui see tüdruk, kes põdes vähki, tegutses, lootis, naeris ja andis endast kõik, kuigi tema elutee oli lõppemas. Siis miks mina siin virisen, et ma ei saa, ei oska, ei taha, ei jõua. Ok.. Mulle pole teatavaks tehtud minu surmakuupäeva, elutee lõppemist, seega nagu tundub aega meeletult käes olevat. Aga kui midagi on palju, kas see annab õiguse siis seda raisata? Kulutada seda mõttetusteks?
Taas ma tunnen, et kõik jääb kinni minu mõtlemisse ja tunnetesse. Ja ma tunnen end nii abituna, sest ma ei suuda oma tundeid (ka mõtteid) kontrollida. Ma ei oska endale valetada. Aga enda lohutamine sõnadega, et “ma saan hakkama” ja “küll õnn mulle naeratab” ning “asjad lahenevad ise-enesest”, ei toimi. Ma ei usu sellesse. Hetkel mitte. On olnud aegu, mil olen uskunud, aga täna ei usu.
Ja rahunemisega on ka nii, et ma võin ju endale peegli eest miljon korda öelda, et rahune ega närvitsemine ja pinges oleks ei tee midagi paremaks, vaid pigem ikka halvemks. Aga see ei toimi. Ma muutun närvilisemks hoopis.
Mõni räägib mediteerimisest kui imerohust. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad. Või kuidas see toimib. Olen püüdnud jäljendada seda, mida ma näinud olen, aga minu puhul ei toimi. Ei suuda nii, et istun maha ja negatiivsed emotsioonid voolavad minust välja. Noo ei voola. Nad on nagu liimitud mu sisse.
Jah, olen kärsitu. See on vanainimese sündroom. Seisukoht, et homme hakkan surema, seega pean kõik täna ära tegema. Kas kärsitust annab välja juurida? Või kas kannatlikkust on võimalik treenida? Panen šokolaaditahvli lauale, istun selle taha ja vaatan… Kõrgem tase on see, et võtan šokolaadi paberist välja ja siis vaatan… Ja nii-moodi tunde… Ma ei suuda seda isegi oma mõttes ette kujutada. Seega ei ole mõtet vist isegi katsetama hakata.
Samas on olemas kohti, kus aeg kaotab väärtuse. Sellised looduslikud kohad, kus lind laulab, vesi suliseb ja teisi indiviide pole. Telefon tuleb ka eemale jätta. Ja kui olla veel koos meeldiva inimesega ja rääkida meeldivatest asjadest. Siis nagu jääk aeg seisma. Aga kust ma küll selle saaks? Kust ma võtan sellise koha, meeldiva inimese ja meeldiva jutu? Ok, kohta ma saan valida, minul on jalad ja see on minu teha/minu poolt mõjutatav. Kuid teisi inimesi ma ei juhi ja veel vähem nende mõtteid ja juttu. See ei ole minu mõjutada ega kontrollida.
Kahju hakkab endast kohe. Selle asemel, et olla kasulik, ma kirjutan oma blogisse mõttetusi. Noh-jah… Mis teha, olen juba selline. Ei tahaks, aga keegi peab ju ke seda olema. Homme ka veel vaba päev ja siis tööle. Siis pole enam aega, mida raisata. Pärast tööd olen nii väsinud, et natuke söön ja siis magama.