Elu nagu kiirteel

Praegu on selline tunne nagu elaksin oma elukiirteel. Hommikul ärkasin kell kuus, siis tegin hommikused toimingud ja andsin kassile süüa. Kella 8-ks tööle ja nüüd kella 21-22 ajal koju. Vaatasin kiiresti oma e-mailid üle. Vastasin ja lahendasin muid asju. Nt üks otsekorraldus ei töödanud ja pidin ise selle maske tegema. Nüüd mõtlen, et kas ma sain ikka sellega hakkama. Pean selle veel üle kontrollima. Oleks vaja veel juukseid pesta ja töösärk oleks vaja ka pesta, aga ma ei võtnud seda kaasa. Tööl oli palav ja kaup oli väga tolmune, aga mis siis. Kui keegi ei kurda, siis saan homse tööpäeva ka sellega olla.

Küsisin kaupluse juhatajalt, et milline meie ettevõtte kauplus otsib Tallinna suvetöölist ja mis ajaks. Ta ütles, et annab mulle kontaktid. Olin rahul ja ei mõelnud edasi. Siis päeva lõpus ta ütles, et alates 1. augustist oodatakse mind sinna… 31. juuli lõppeb mul Tartus tööpäev kell 21:30 ja siis peaksin ma jooksma bussile ja Talllinna sõitma, kas ma magada ültse saaksin või kohe uude kohta tööle. Kas ma elamisegi saan? Sellise tempo juures polegi nagu elamist vaja. :D

Siis üks noormees pakkus mulle tuba Tallinna. Üür on selline kõrgem, aga võib-olla on ka tingimused siis vastavad. Ta tahab selle nädala jooksul omale üürniku valida (soovijaid on palju). Seega oma esimesel vabal päeval, s.o pühapäev, ma sõidan taas Tallinna. Lähen korterit, st tuba vaatma ja ennast näitama. :D

Ja kogu see jama kokku = elu nagu kiirteel. Kui ma 1. augustist tööle hakkan ja kogu augusti töötan (täiskohaga nagu jutt jäi), siis töö lõppeb ja kohe kooli. (Puhkust pole.) Kuidas ma hiljem oma arved maksan, ma ei tea. (Palk on 300 eur ja üür + maksud 200 eur, kassile söök ja endale ka midagi. Ongi kuu palk läinud. Ja edasised kuud, kui kool hakkab ja ma enam ei jõua sellises tempos töötada. Ma ei tea. Elu on ikka raske.) Ma ei jõua tööl käia. Kusjuures kool hakkab 26. august…

Nüüd peangi hakkama asju arutama. Esmalt tuleb uurida, kas ma selle toa saan. Siis esmaspäeval saan ma helistada ja täpsustada, kuna ma tööle saan, kas need tingimused mulle sobivad ja kuupäevad jne…

Peale selle on mul veel 3-5 raamatut, mis ootavad, et ma need läbi loeksin ja ära viiksin, siis on Tartu raamatukogudega kõik aetud. Siis ju tuleb kolida kusagil seal 31. juuli ja 1. august vahel (kella 22.00-st 8.00-ni on aega, asjad pakkida, oma mitme aasta elu kokku ja Tallinna poole kimada. Ilmselge, et magamiseks mul pole aega)… (Praegu on mulle kõike seda nii palju.)

Need, kes lubasid aidata, on kadunud. Pole saanud kusagilt vastust, kus ma elukohta otsinud olen. Mind on unustatud ja olen maha kantud. :( Ei tea, kas keegi mind ka toetab alates 1. septembrist… Ema juba saatis mulle toetust, aga tean, et tal on raske. Nii paha on temalt toetust vastu võtta. Aga praeguse töö tempoga ma õppida ei jõua.

Ma tulen koju ja ma ei jõua end pesta, arveid maksta… (Pean puhkama ja olema kannatlik.) Eks näis, mis edasi saab ja kui palju ma jõuan. Kui suurt koormat ma suudan kanda. Kindel on see, et ühel hetkel mu jõud raugeb.

Rubriigid: Minny hala ja kurtmine, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>