Siiras rõõm

Käisin täna oma tööjuures. Nii tore oli see, et kolleegidel läksid silmad särama, kui mind nägid. See oli siiras rõõm.

Üle pika aja tundsin, et ma kuulun kuhugi, et keegi hoolib minust ja tunneb rõõmu juba puhtalt minu nägemisest. See oli isetu rõõm.

Igaljuhul oli hästi tore.

Tartu kolleegidega kohtudes, kallistati mind. Seal olid ka kõik rõõmsad ja ütlesid, et ootavad mind tagasi.

Uskumatu, aga ma tundsin, et nad hoolid ja armastavad mind rohkem kui mu oma perekond. Kunagi ma kirjutasin emale, et ma tunnen, et nad ei toeta ega armasta mind. Selle peale kirjutas ema, et tema tunneb, et on mind just rohkem toetanud kui mu vendi… Aga siin oli vist väike mööda rääkivus… Rahaliselt on ta võib-olla tõesti mind rohkem toetanud kui mu vendi, kuid emotsianaalselt…

Kui rääkisin edasi õppimisest, siis kuulsin soovitust, et mine tööle ja kas sa peaksid ikka edasi õppima… See polnud just julgustav, eriti olukorras, kus ma ise olin hästi kahtlev ja mul polnud üldse ressursse selleks.

Peale selle ütles ta midagi sellist, et tema sõbranna teab kui raske on see, kui tütar õpib ülikoolis… (Jutt siis toetamisest, rahalises mõttes.) Jah, on küll raske, aga ta unustas ära minu… et kui raske on tütrel õppida ja häid tulemusi saada, see kõik nuab pühendumist ning suurt tööd, magamata öid jne… Toona ma ka mõtlesin, et kui raske tal on… Püüdsin otsida võimalusi, kuidas asju talle lihtsamaks teha… Aga unustasin iseenda… Ilmselge, et tema minu peale ei mõtle… ja kui ma ka seda ei tee, siis ei tee seda ju keegi. Ja ma jäängi kõigile vaid lükata ja tõmmata..

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>