Uudiseid vanaemalt

Viimasel ajal ma väldin vanaemale helistamist. Esiteks, seetõttu, et ta räägib nii palju ja kulutab mu aega (kõlab väga egoistlikult) ja teiseks seetõttu, et kui ma korraks mainin Tallinnat, siis ta hakkab rääkima oma vana juttu, mis on mulle peaaegu pähe kulunud.

Tavaliselt ta helistab ise ja siis ma helistan tagasi, sest tema number on mu sõbra number ja me saame tasuta rääkida, st tema saab rääkida ja ma kuulata.

Kui ma Tallinna kolisin, siis laenasin temalt 100 eurot (see olevat mu isa raha, mille ta vanaemale hoiule andis). Ma võtsin seda kui laenu ja plaanisin talle tagasi maksta. Kuid see ununes mul. Eile öösel tuli see mulle meelde. Ja nüüd, kuu aega hiljem, ma maksin selle tagasi. Aga et ta teaks, kust see raha tuli, siis pidin talle helistama ja teda teavitama, et panin tema arvele 100 eurot.

Kõne kestis üks tund ja kuus minutit. Ta oli just koeraga välja jalutama minemas. Vaene koer pidi ootama.

Aga täna rääkis ta nii palju uusi asju. Nt nad soojustavad vanaisaga oma vana maja. Ta arvas, et see maja on ehitatud 1916. aastal, kuid selgus, et eluhoonete osa oli varem ehitatud ja lauda osa oli heljem ehitatud ja see lauda osa valmis 1916. Vanaema arvas, et varsti saab tähistada oma maja 100-aasta sünnipäeva, kuid tuleb välja, et tema maja on vanem ja võib-olla juba ületanud selle 100-aasta vanuse.

Ma küsisin, et vanasti ehitati ju esmalt laudahoone, algul elati koos loomadega. Hiljem siis eluhooned (viitasin Tammsaare teosele “Tõde ja õigus”). Siis vanaema ütles, et eluhoone oli kunagi olnud otse nende väravas, risti. Et ta oli tahtnud kunagi sinna lillepeenart teha, kuid vana hoone vundament tuli vastu.

Siis rääkis ta, et naabri noorem poiss on narkomaan. Külapeal käivad jutud. Vanaema ise oli näinud, kuidas külakooli juures anti asju käest kätte varjatult. Ta ütles, et juu see narkootikum oli. Ta olevat kohalikult õpetajalt küsinud, et kas koolis ka narkootikumid liiguvad. Öeldi, et seal sees on ka seda jah…

Uskumatu, et juba maakohas see liigub. Enam ei ole see linnade mure. Ma olen ikka mõelnud, et maakohas pole selleks raha ja inimestel on teised huvid, loodus ja maa-tööd. Aga juu see nii pole. Seal saab see kraam vabalt levida, sest politsei käed sinna ei ulatu, igalt poolt ju koondatakse ja pannakse ühte suuremasse keskusesse kokku.

See kõik pani mõtlema. Kujutan ette maakohtade välja suremist, metsistumist (narkomaanid, laamendamine, kaitsetud vanainimesed, kes on välismaale kolinud laste ja laste-laste poolt hüljatud…). Eks ma taas liialda, kuid kasvav probleem on see ikka. Täna räägivad sellest vaid kohalikud ja püüavad enda vara kaitsta, kuid homme on see kogu ühiskonna probleem ja siis räägitakse sellest juba ajalehtedes. Kuid selleks ajaks on probleem juba nii sügavnenud, et siis on juba raske midagi teha või ette võtta.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>