Mul oli täna palju huvitavaid mõtteid

Täna oli palju huvitavaid mõtteid, aga mul ei olnud paberit käepärast ja mõtlesin, et siis blogisse ma nagunii sisse logida ei saa ja nii need ununesid.

Jah, mingi jama oli ja ma kohe kuidagi ei saanud siia sisse logida.

Koolis on kohati nagu meeldivamaks läinud. Aga eks eksamil selgub, kuidas mulle see istub. Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad käia koolis ja tööl ja mõnel on veel ka kaks väikest last.

Mina ei käi tööl. Olen nii äpu. Aga mis parata. Keegi peab ju ka seda olema.

Sõbrunesin ühe kursaõega. Muidugi oli tema see algataja. St võttis minuga kontakti. Tema töötab raamatupidajana, seega on tal tugev praktika. Ta on hästi tubli.

Siis on olnud ka paar huvitavat seika. Nt see, et kohtade pärast tuleb võidelda ja võib isegi ilma jääda ning esimesse ritta on tung. Uskumatu.

Meil oli loeng kõige suuremas auditooriumis. Ja see oli pilgeni täis. Nõme oli see, et hoiti oma sõbrannadele ja sõpradele kohti. Pandi kott tooli peale ja siis oligi nii, et polnud mitte kuhugi istuda. Ja kedagi ei tunne ka, seega mulle ei hoidnud keegi kohta. Siis tundsin end nii halvasti, kuid surusin hambad kokku ja sisendasin endale, et ma ei lahku, kasvõi istun maas, aga ma ei lähe. Mina alla ei anna.

Kuid siis märkasin esimeses reas vabat kohta. Nurgas küll, aga nägin ikka.

Teine loeng, tegelikult harjutustund oli väikses klassis. Sinna tuli nii palju üliõpilasi, et klassi ei mahtunud ära. Siis toodi teistest ruumidest toole juurde ja nii me istusime nagu silgud reas, kokkusurutult ja kolmekesi kaheinimese laua taga. Suure tõenäosusega hakkabki see loeng nii toimuma. Võib-olla keegi loobub ja kellelgi jääb loeng vahele, siis vast saab natuke mugavamalt.

Ühesõnaga. Tasuta haridus annab tunda. Kitsas on. Meid on väga palju.

Tunne on selline, et ma ei saa hakkama. Vahepeal hakkas stress ka nii süvenema, et kartsin, et lõhken. Kuid siis mõtlesin, et võtan vabalt. Ma ei saa mitte kuidagi teha paremini kui ma olen suuteline. St ma ei saa olla oma maksimum võimetest parem. Ja endast annan ma nagunii maksimumi, seega pole mul mõtet põdeda.

Ei hakka ka asjatuid pingeid tekitama selle cum laude‘ga. See plaadike oma nimega seal seinal on küll üli-väga ahvatlev, kuid… Kui ma sellesse mõttesse/unistusse takerdun, siis ma lähen hulluks ja seda kohe kindlasti.

Igatahes, on see mõte (et ma olen rahulik, ei stressa) mind aidanud. Olen palju rahulikum ja see kohtade pärast tunglemine ei ärrita ka mind enam. Vähemalt viimasel ajal olen suutnud hästi rahulik olla.

Magistritöö suhtes pole ma midagi teinud. Ka on meil mingi erialapraktika, mille suhtes ma pole eriti midagi teinud. Küll ma jõuan. Vähemalt magistritöö on mul oma plaani lisatud.

Meil oli täna loeng prof. Jaan Alveriga. Ootasin seda väga. Ta on kirjutanud palju raamatuid ja mõned on olnud väga huvitavad ja kuidagi hea oli neid lugeda. Ja see inimene on suurepärane õppejõud. Tal on nii palju teadmisi ja ta on nii lahkelt nõus neid jagama. Üks kursavend küsis tema käest ideed magistritöö teema suhtes. Ta pakkus välja erinevaid lahendusi.

Teiste juttu ei ole ilus pealt kuulata, aga ma tegin seda… Mõtlen, et olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja tähelepanelik. Sain ka nii palju ideid. Võib-olla lähen tema vastuvõtule ka, siis kui olen oma magistritöö teema suhtes mingi seisukoha võtnud. Äkki saan teda kuidagi oma juhendajaks paluda…

Tema loeng oli lihtsalt fantastiline…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>