Kohutav vaatepilt (trolliaknast)

Eile sõitsin trolliga. Loomaaia juurest kesklinna suunas. Seal on hästi pikad peatuste vahed. Kuulasin muusikat, kui järsku kõlas mikrofonist trollijuhi hääl. Kusagil Endla tänaval olevat toimunud liiklusavarii ja marsruut on muutunud. Panin muusika kinni, et olla kuulamis valmis, kui peaks veel tulema juhiseid või infot.

Inimestes tekkis kerge paanika. Hakati arutama, et kus maha minna ja kuidas edasi liikuda. Kuna ma Tallinna ei tundud, siis see uus marsruut mulle ka midagi ei öelnud. Ma lootsin vaid, et troll jõuab lõpuks Kaubamaja juurde, et sealt ma oskan edasi minna.

Selline sagimine ja inimeste väikse paanika tajunime mõjub mulle ka. Olen vist liialt tundlik ja lasen end tühistest asjadest häirida. Igatahes, mõtlesin, et vaatan aknast välja. Kohati oli puude vahelt näha merd (või vähemalt mingit veekogu). Ja siis ma püüdsingi seda merd tabada. Siis hakkasin ette kujutama, et kus ma hetkel kaardil asun (orienteerumine on jätkuvalt üks mu nõrgemaid külgi, ma ei osanud enda asukohta paika panna). Siis hakkasin ma jälgima maju ja loodust, et kui kunagi peaksin sinna kanti sattuma, et ma siis teaksin, kus olen, et oskaksin õige suuna üles leida.

Järsku nägin mingit kogu. Kaks inimest. Üks oli kindlasti noormees, tumedates riietes. Nagu kiilakas ja üsna pikk (180 cm kandis). Tal oli must jope kapuutsiga (vist oli ka karvane äär). See teine inimene oli kõhnem ja lühem ning vist oli naissoost. (Mul on nii kehvad prillid, et ma ei näinud hästi).

Igatahes… Alguses ma ei saanud aru, mis seal toimub. Seal oli suur tühi parkla ja need kaks inimest olid reklaam-tahvli juures kahekesi. Siis nägin, et see väiksem on maas pikali ja kägaras ja see suurem peksis teda, jalgadega. (Läheduses polnud ühtegi inimest, kes appi oleks läinud. Trolli peatust ka seal polnud. Tundus, et keegi teine seda ei märganud, sest arutati seda Endla tänava avariid ja muutunud marsruuti.)

See viimane klipp ei lähe mul kuidagi meelest ära. Ma vihkan seda, mida nägin. See mees, kummardus, lükkas maaslamaja õla kaugemale ja lõi talle rusikaga näkku. Siis liikus ta jutskui ära ja hakkas telefoniga helistama. Maaslamaja tõusis püsti ja jäi sinna seisma. Edasi ma ei näinud, mis sai. Troll liikus tükkmaad edasi, enne kui esimene peatus tuli.

Ma tean, et tegin valesti, et jäin vaid passiivseks vaatajaks. Aga… ma ei osanud ka midagi teha. Kui ma oleksin sinna läinud. Kes teab, kuna ma sinna oleksin jõudnud, sest trollipeatus oli üsna kaugel sellest. Võib-olla poleks selleks ajaks seal enam kedagi.

Politeisse helistamise puhul.. Ma ei näinud korralikult, kõik oli udune… Väiksemal oli seljas midagi pruuni, vist ruudulist, aga kas ta oli naissoost või meessoost… ma ei tea. Ma ei usu, et ma oleksin ta ära tundnud. Ja kui ma oleksin helistanud, siis ma isegi ei oleks osanud öelda, kus see toimus, sest ma ei teadnud, kus ma olin. Isegi seda ei teadnud, et mitu peatust pärast Loomaaia peatust…

Ja kui ma oleksin läinud sinna ja tegu oleks olnud abielupaariga ja see mees (oleks tagasi tulnud ja) oleks ka mind rünnanud (siis ma poleks osanud ka endale abi kutsuda, sest ma ei teadnud, kus ma olen) ja teiseks, poleks ma saanud ka avaldust esitada hiljem. Avalduse oleksin saanud esitada, kuid see oleks tulutu, sest tunnistajaid polnud, peale selle ühe ja kui tegu oleks abielupaariga, siis nad lepivad ära ja see teine poleks oma mehe vastu tunnistanud (muidugi, kui see teine oli ikkagi naine)… Tavaliselt nii see läheb. Sellisest sõltuvast-suhtest välja saada on raske ja väga vähestel õnnestub see.

Nüüd ma mõtlen, et kuidas peaksin sellistes olukordades käituma. Ma lubasin endale, et enam kunagi ma ei jää passiivselt vaatama, kui kedagi pekstakse või kellelegi tehakse ülekohut. Et nüüd olen ma julge ja astun vahele. (Seda lubasin ma juba ammu endale, enne seda vaatepilti.) Mind kohutavalt häirib see, kui maaslamajat lüüakse, ükski väärtuslik inimene ei tee nii. Ja see viimane rusikahoop… Miks see?… Üks hullemaid ja nõmedamaid tegusid ühe inimese (st inimese-laadse organismi) poolt.

Et kellegi tülisse sekkuda, selleks peab olema hea füüsiline jõud, vastavad teadmised ja suurepärane enesekaitseoskus. (Peaksingi vist vennalt need enesekaitsetunnid võtma, kunagi naersin, kui ta pakkus välja, et õpetab mulle mõned võtted. Kuid nüüd mõtlen sellele tõsiselt.) Ja teine asi on see, et tuleks Tallinn endale selgeks teha. Igas punktis kujutada ette, kus olen ja kui midagi juhtuks, et kuidas ma seda kohta või teed sellesse kohta seletaksin.

Ma tean, et nii ei tohiks teha, et kui tahta, et midagi peast kaoks, siis ei tohi sellele mõelda. Kuid ma olen alates eilsest seda pilti mitmeid kordi oma peas n-ö läbi mänginud ja mõelnud, et mis seal võis juhtuda, kas see mees läks tagasi, kuidas oleksin pidanud ma käituma. Kui järgmine kord midagi sellist juhtub, mida ma siis teen… Ma olen enda peale nii pahane, et ma nii argpükslikult käitusin.

Kartsin, et täna näen unes ka seda. Aga nägin midagi muud õudset. Olin maal vanaema juures, koos oma kassiga. Minu ja vanaema kassid ei saa omavahel läbi. Ja unes oli vanaema kass minu kassil pool kõrva ära murdnud. Kassil on üks ülemine kihv murdunud. Ma ei tea, kuna see juhtus ja mille tagajärjel. Ja siis kui see kõrv ka peaks deformeeruma, siis mul oleks puudega, invaliid kass. Hommikul ärkasin, vaatasin ta kõrvad üle ja tegin mitu pai… Ta on mulle ikkagi armas, kuigi vahel ajab ta mind nii meeletult närvi…

Rubriigid: Juhtumised minu elust. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>