Elu kaadri taga

Vahel ma mõtlen, et olen ära hellitatud ja elan mugavat elu. Eks igal inimesel on omad valikud ja iga inimene teeb omad otsused… Ja valede otsuste korral tuleb ise karistust kanda.

Samas on ka õnnel tähtis roll. Igale inimesele seda vist ei jagu.

Vaatasin TV3 dokumentaalfilmi Eesti narkomuuladest. (Nendest eestlastest, kes on Lõuna-Ameerika vanglates.) See on õudne, mida nad peavad seal üle elama. Jah, see on nende valik. Aga … See on elu, mis seal toimub. Just see vangla elu. See toimub seal ka praegu. Inimesed võtlevad oma elude eest. Need õudused toimuvad päevast-päeva. See on üks osa sealsest argipäevast.

Selle dokumentaali tõttu said ka need teised aimu, mis seal toimub. Kuid ega sellest midagi ei ole muutunud. Võimud ignoreerivad seda, ei sekku. Sest need elud seal ei ole kasulikud. Ei tooda riigile kasu, seega pole mõtet sinna investeerida… See on vist üks osa sellest kapitalismist.

Seda kõike vaadates ma mõtlesin, et mul ei ole raske. Võrreldes sellega, mis seal toimub, mul ei ole raske. Ka minu otsused ei ole rasked, võrreldes sellega, mis seal toimub.

See dokumentaal rääkis ühest vangist, kes jäi seal ellu ja tänu saatetgijatele, sai tagasi Eestisse. Tundub, et tema on sellest õppinud. See on vist üks kõige rängemaid õppetunde, mis elu pakkuda võib.

Tundub, et see noormees on toodud tagasi ühiskonda. Toodab nüüd riigile kasu. (Kuigi riik temasse ei investeerinud. Suhtus ükskõikselt.) Usun, et see, mida see noormees tänaseks saavutanud on, see väärib kiitust ja tunnustust. Ta on nüüdseks tõestanud, et on end muutnud.

Ta kahetseb, mida muud ta enam ikka teha saab. Ta ei saa muuta seda, mis on olnud. Kuid… Tulevikku saab muuta. Ja ta teeb ka seda. Ta rääkis oma loo. Ta valgustab tagajärgi, hoiatab, et teised seda ei teeks. Ja see on ju kasu riigile. Usun, et tänu temale jääb nii mõnigi kodanik siia, ei võta seda riski ega kao meie väiksest ühiskonnast. Meid on ju niigi vähe ja iga kodanik, kes jääb ausale teele on Eesti riigile kasulik.

See noormes oli ka nüüd valmis rääkima. Aastaid hiljem… Ta tegi vea, aga mina usun, et ta on põrgust läbi käinud ja ta on teinud midagi, mis väärib tunnustust.

Siin kohal ma ei kiida heaks narkokaubitsemist. Ja kuritegelikule teele astumine oli viga. Aga kui inimene teeb vea, siis see ei tähenda, et teda ei või kiita ega tunnustada heategude eest.

Ma ei tea… Selle saate jooksul tekkis sellel saatejuhil kaastunne nende inimeste vastu, kes nendes Lõuna-Ameerika vanglates olid. Ja minul ka. Mul on nii kahju neist inimestest. Kahju, et noor inimene on teinud nii suure vea. Mitu noort inimest on teinud sellise vea.

Mina lähen täna magama sooja voodisse. Mul on pehme padi ja soe tekk. Mul on oma tuba. Hommikul saan süüa kõhu täis, saan end pesta. Aga teisel pool maakera on kaasmaalsed, kes magavad põrandal. Neil on need ainukesed riided, mis neil seljas on. Nad ei saa rahulikult magada, iga sekund peavad nad olema valmis võitlema oma elu eest… Nad elavad nagu loomad.

Tegelikult hullemini kui loomad. Loomariigis võitleb iga isend ise enda eest, kuid inimloomariigis pannakse inimene võitlema teise looma heaks või meeleheaks. Inimloomariigis tuleb alluda ja mis kõige hullem ning just sellele “riigile” iseloomulik, tuleb taluda alandamist. Loomariigis ei mõnitata ega alandata ega rünnata kellegi väärikust. Seal pole vaimset ründamist. Seal on puhtalt füüsiline võitlus ja see toimub ka eluspüsimiseks, mitte meelelahutuseks…..

Hommikul nad ei tea, kas nad süüa saavad. Pesemisest nad ei unista. Kunagised unistused ja sõbrad on nende jaoks nagu “kustunud paradiis”. Ja nende tulevikuks on järgmine sekund. See on ka kõik, mis neil on.

Nähes seda elu, mõistan, et mul on kõik hästi. Isegi kui ma vahel tunnen, et ma ei jaksa enam. Et olen nii valel teel ja teen kõik nii valesti, siis seda nähes ma mõistan, et tegelikult on kõik veel hästi. Ja need valikud, mis mul on, on lihtsad.

Kõik olenebki selles, kellega või millega end võrrelda. St enesetunne sõltub sellest, kellega või millega end võrrelda. Mina tekitan endale pidevalt lisa pingeid sellega, et võrdlen end üliedukate inimestega. Siis tunnen end nii väikese, mõttetu ja rumalana.

Aga kui võrrelda end nendega, kes kannavad karistust väga kaugel, siis … Pole mul ju midagi häda ja pole ma nii saamatu ja hädine midagi. Jah, pole mul töökogemust, elukogemust, meest, lapsi…  Ühiskonnas olen ma erak ja väike tegelane. Aga mul on tulevik ja see on pikem kui sekund. Mul on palju valikuid. Ja on väike lootus, et kunagi suudan ma finantsiliselt end ära elatada ja leian endale hooliva ning armastava mehe…

Seega, jätkan ma edasi liikumist ja unistamist. Püüan elamist nautida ja teha juba täna (vähemalt osaliselt) asju, mis mulle meeldivad.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Elu kaadri taga

  1. Jaanus kirjutab:

    Tere!

    Sul on huvitavad mõtted.
    Usun, et meie kõigi, iga elusolendi, tulevik on sekund. See on kõik, mis meil on.
    Praegune hetk on kõige parem ja õnnelikum hetk. Kõige nauditavam.

    Nägin Juurdeveo tänaval ühel vanal majal ühte vana reklaami. See reklaam oli pärit 1920-ndatest või 1930-ndatest aastatest ja nii tumedaks roostetanud, et oli esmapilgul raske aru saada, millest see rääkis. Lähemal vaatlemisel tundus, et tegu oli (võõrkeelsete) ajakirjade/ajalehtede reklaamiga. Nägin pealkirju “New Times”,…

    Narkoteemast. Pärast nimetatud orjafilmi ma lihtsalt pean tooma kaalukausside tasakaalustamiseks välja selle blogi:
    http://psyhhotroopika.blogspot.com/

    Põnevusega,
    Jaanus

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>