Veel mõtted (vangide teemal)

Ma olen ikka nii õrn hingeke. :D Ma ikka veel mõtlen nendele Lõuna-Ameerika vangidele. Nendele elamistingimustele ja vägivallale jne…

See koht on nagu piinakamber. Lastakse inimesel aegamisi hääbuda. Ei tapeta koheselt, vaid vigastatakse ja siis see inimene eksisterib seal lihtsalt.

See on nagu ka raske haigus, nagu vähk… Vähi puhul ka inimene hääbub vaikselt. Teinekord on haiguse puhul toeks perekond ja arstid leevendavad valusid rohtudega. Seal saatuslikus vanglas seda pole.

Need Lõuna-Ameerika vanglad ongi nagu ühesuunalised. Sisse saab, aga välja ei tule keegi. Tegelikult mõni tuleb. Mõni hästi üksik. Ja neid, kes taas ühiskonda suudavad sulanduda, naid on veelgi vähem.

Kaks asja, mis mind jäid piimana selle dokumentaalfilmi vaatamisel:

1. Lugu noorest poisist, kes jäi oma valveposti ajal magama. (Ta oli just vanglasse tulnud.) Ja n-ö “oma mehed avastasid selle”. Ja ta sai surma “oma meeste” käe läbi. Karistuseks, et jäi magama ja hoiatuseks teistele. Iga tema keha sentimeetrisse tulistati kuul või löödi nuga. Ja mis kõige häirivam oli, kell 6 hommikul ta tapeti ja kell 12 selgus, et poiss oli süütu. Seal on kohtusüsteem aeglane ja eeluurimisvanglad on ka ülerahvastatud, seega pannakse kohe vangi, umbes nii, et eks hiljem vaatame seda asja. Sellised asjad olevat seal tavalised. Tunduvad nii ebaõiglased, aga ju lihtsalt mõnel ei vea, mõnele ei jagu seda õnne.

2. Teine asi, mis ronis mu hinge oli see lõpp. Räägiti ühe eesti noormehega, läbi telefoni. Siis paluti tal välja tulla ja lehvitada. Seda filmiti mäe otsast. Mee oli selline pisara kiskumise hetk. See poiss pidi seal vist veel kaua istuma ja Eestisse tulles läheks ta uuesti vangi, sest tal oli siin ka pahandusi. Tema olukord tundub nii lootusetu.

Umbes midagi sellist, et surma mõistetu loodab, kuni viimase hingetõmbeni, et ta pääseb. Et nuga on juba kõril, kuid tema silmis on ikka veel lootusrikas naeratus ja naiivne rõõm.

Mul on siiamaani silmade ees see lehvitav poiss. See kuju. Oli näha, et ta oli nii meeletult rõõmus. Kuid sisimas oli tunne (usun, et paljudel oli see), et see poiss koju enam ei tule. Ja see on viimane kord, kui seda poissi nägime. Ja alati teeb mind see “viimane” kurvaks. Sellepärast ei meeldi mulle ka hüvastijätud ega matused. Ma ei taha seda viimast. (Hiljem tekitavad raskusi need lõpetama olukorrad. Olukorrad, mis on jäänud lõpetamat, sest ma ei talu seda “viimast”.)

Ma vaatasin seda väikest rõõmsat, lehvitavat kuju. Nii tahtsin võtta ta sealt ära ja panna turvalisse ja kindlasse kohta. Aga ei saa ju… Igal inimesel on oma saatus või oma elutee ja omad karistused.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 kommentaari postitusele Veel mõtted (vangide teemal)

  1. Jaanus kirjutab:

    Nimetatud film toob ka eriti selgelt esile selle, kui vähe on vaja tarvis heaks (majanduslikuks) toimetulekuks. Üks ase, kus saab rahulikult olla ja öösel ka magada; natuke süüa, et kõht ei uriseks; enam-vähem valudeta olek – see ongi majanduslik õnn. Ja rohkem ei saagi majandus meie õnneks pakkuda. Kui tahad veel suuremat õnne, siis tuleb appi võtta juba midagi muud.

    Kui meie tarbimisühiskonnal on olemas mingi eelis muude ajastute ja ühiskondade ees, siis on selleks asjaolu, et valdav osa (99%) ühiskonnaliikmeid ei pea oma mugava füüsilise äraolemise nimel tegelema vastumeelsete asjadega. Ei ole vaja teha (vastumeelset) tööd lihtsalt oma olemasolu nimel.
    Tarvitamiskõlbulikku toitu, riideid jm elutarbeid visatakse siin minema ja neid saab iga soovija tasuta. Vastumeelset tööd tehakse siinmail vaid kaaslastele parema mulje jätmiseks ehk sotsiaalse staatuse pärast.
    Eelmistel sajanditel said nii elada vist vaid kõige rikkamad inimesed, suure päranduse saajad jms.

    Mõned nimetavad seda tarbimisühiskonda seetõttu ka heaoluühiskonnaks. Kuid vabadus ilma (vastumeelse) tööta mugavalt ära elada ei ole ju veel heaolu. See on ainult eeldus selleks, et jääks aega meeldivate tegevuste jaoks.
    Aga kui inimene ei ole neid enda jaoks tõeliselt meeldivaid tegevusi, oma tõelist talenti ja kutsumust veel avastanudki!!?

    …Tundub, et kui see ühiskond on heaoluühiskond kellegi jaoks, siis on need sellised enesekindlad tüübid, kes on leinud oma tõelise kutsumuse ja seda oma muusat nüüd järjekindlalt järgivad.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mulle meeldib veel eriti see viimane väide. Inimesed, kes on leidnud selle, mida nad soovivad ja tegelevad sellega. Need on sellised julged inimesed (julgevad erineda ja teha seda, mida nad tegelikult tahavad)… Ja selliseid inimesi vaatan ma kadedusega.
      Kui mõni vaatab kadeda pulguga rikas inimest, uhke auto ja majaga inimest, siis mina vaatan neid, kes on rahul. Kes on rahul enda välimusega, tööga ja eluga… Ja selle inimese staatus pole üldsegi oluline.
      Mu keskkooliaegne klassivend on põllumees. Klassikokkutulekul rääkis ta vaismutusega (silmasärades) kartulipanekust, sõnnikuveost ja traktoriga sõitmisest. Teine klassiõde ütles, et ta vait jääks ja andis mõista, et nii odavat teksti ei ole sobilik nii prestiižes seltskonnas rääkida. Ta mõnitas ka seda poissi ja ütles, et too on mats. Noh, poiss oli väga enesekindel, talle ei läinud see korda, aga mina olin vaimustuses.
      See tüdruk reisib palju, paneb Facebook-sse pilte, kus on käinud ja kui on sattunud rikkamasse seltskonda, siis on iga sekund jäädvustatud. Aga see ei tee mind nii kadedaks, kui see poiss, kes tegeleb põllumajandusega ja on rahul.
      Mina usun, et suurim varandus, mida inimene omada saab on õnn ja rahulolu.

  2. Jaanus kirjutab:

    Ei vaidle vastu :)

    Mis su klassiõesse puutub, siis huvitav kuidas ta oleks suhtunud oma klassivenda veel siis, kui too ei oleks olnud mitte ainult natuke keskpärasema staatusega – põllumees on ju ka tänapäeval ikkagi küllaltki austusväärne amet – vaid lausa paaria. Näiteks toosama filmist tuttav narkokuller. Kas selline oleks väärinud tüdruku pilkugi. Ja kui oleks, siis milline see pilk oleks olnud?

    Või veel veidi edasi kujutledes… Oletame, et see klassiõde oleks olnud kirjavahetuses ühe võõra noormehega ning see noormees oleks olnud temasse armunud. Ja armastuse tiivul jätnud oma kirjades ka neiule endast küllaltki hea esmamulje.
    Alles umbes kümnendes või viieteistkümnendas kirjas oleks jutt läinud noormehe ameti peale. Noormees omakorda oleks lasknud tüdrukul oma ametit mõistatada… öeldes, et ta ametinimetus algab v tähega ja lõpeb kaashäälikuga.

    Tüdruk mõistatab:
    vallavanem?
    - ei
    vanemveebel?
    - ei
    vandeadvokaat?
    - ei

    (nüüd saadab poiss endast pildi kiila tätoveeritud peanupuga)
    ???
    - vang

  3. Jaanus kirjutab:

    Kui selline narkomuul on armunud mõnesse tüdrukusse, siis puudub tal lootus oma armastatut näha ja isegi temaga kirjutada… mitte sellepärast, et kirjavahetus mitte-pereliikmetega oleks tingimata keelatud, vaid et neiu põlgus sulgeb igasuguse lähenemistee.

    “Armastus käib kokku ilusate ja heade asjadega ning halval, väärtusetul inimesel ei saa sellega kokkupuutumist olla. Seega ei saa ka narkomuul kedagi armastada… tal võib olla vaid iha. Et see iha kedagi kahjustada ei saaks, selleks on olemas ahelad, trellid, müürid ja piirdeaiad. Kui piirdeaiad on piisavalt hästi valvatud, siis on kõik korras.”
    Kirjeldatud suhtumine on praegu inimeste nii valdav, et teistsugust peaaegu kuulda ei olegi.

    Loole lisab vürtsi asjaolu, et 90% tõenäosusega oli ka selle narkoveo sügavaimaks põhjuseks mõni armas tüdruk. Noormees tegi “pättust”, mõeldes oma armastatud neiule ja tegelikult tema pärast – või kui tal ka veel ei olnud oma kindlat, siis lihtsalt kellelegi veidi abstraktsemale, keda ta varsti leida soovib endale.

    Mis mind praegu kõige rohkem häirib, ongi see õrritav vaatepilt, kus poiss saab alt vanglast näha kõrgel lendavaid lennukeid, mis jõuavad varsti ta armastatu juurde ja millega ka tema oleks saanud oma tüdruku juurde lennata, KUI…

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Olen su kommentaarid läbi lugenud. Teine kord isegi mitu korda. Aga ma ei oska midagi kirjutada.
      Igasuguseid mõtteid tekib.
      Kui aus olla, siis ka uudishimu. Et kes sa oled, milline sa oled. Mis on sind mõjutanud. Ilmselge, et oled elanud tavapärasest erinevat elu. Su mõtted on hoopis teistsugused kui üldine arvamus.
      Kõik “teistsugune” tekitab huvi…
      Ühesõnaga. Kuigi ma ei oska kaasa rääkida ega midagi lisada, siiski on mul hea meel sinu kommentaaride üle. Ma loen neid ja püüan mõista neid.
      Aitäh, et oled mind märganud ja et oled võtnud julguse mulle kirjutada. See näitab, et ma elan veel ja pole täiesti tavaline tühikoht.

  4. Jaanus kirjutab:

    Nii lahe, et mu mõtted sulle huvi pakuvad :)

    Teistsugune olemise kohta märkis Uku Masing kunagi ühes vanas raamatus, et: (vaba tsiteering) “Inimeselt nõutakse ühtaegu originaalsust ja teiste moodi olemist. See, et neid mõlemaid nõutakse üheaegselt, ajab ta suurde segadusse”.

    See mõte jäi mulle meelde, kuna olen ka ise seda segadust palju tundnud. Sarnaselt minu üle-eelmises postituses mainitud “aususe-segadusega”.

    Usun, et me kõik mõtleme mingil sisemaailma tasandil nn üldisest arvamusest ehk konsensusreaalsusest erinevalt – iseasi, kas me selle tasandi mõtete väljendamist vajalikuks peame. Inimesed saavad aru küll, et see konsensusreaalsuslik sado/maso-mäng ei ole ainus tegelikkus. Aga paljud (kui paljud?) teevad rohkem või vähem teadvustatult siiski otsuse selles seksikas mängus kaasa mängida. Ja kes seda otsust ei tee, neid me selles mängus vist ei kohtagi!?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See kommentaar pani mind mõtlema. (Just kui ma enne ei mõelnud :D .)
      Esimene reaktsioon oli see, et erinemine ei tähenda ju lõppemist (surma) ja mis küsimus see veel on, et kas ausus või vale… Et alati ausus…
      Aga siis meenus üks fraas sellest narkomuulade dokumentaalist ja ühest intervjuust (vangis istunud kunagise narkomuulaga). See fraas oli järgnev “Ellujäämiseks tuli teha… Vastasel juhul oleks olnud surm…” Tema tuli tagasi elusalt (füüsiliselt elusalt, vaimset seisundit ma ei tea). Juu see oligi ellujäämise võti.
      Ja nüüd ma ei teagi… Kindlasti ei ole Lõuna-Ameerika vanglad sarnased ühiskondliku eluga. Noh-jah… Võib-olla seal kandis vaesemates piirkondades on need sarnased, kuid… Njah… Minu kogemus on väga väike ja olen vähe reisinud, seega ei ole ma õige inimene laiemaid järeldusi tegema.
      Seega… Mina elan selles “pehmes ja turvalises” keskkonnas (võrreldes nende Lõuna-Ameerika vanglate tingimustega). Ja mina saan oma väikses maailmas pidada ausust kõige tähtsamaks. Mina püüan jääda ausaks. Ma ei saa väita, et olen kindlasti tulevikus ja koguaeg aus, sest ma ei tea ju, mis tulevikus juhtuda võib. Aga hetkel ma arvan, et enda elus ja otsustes püüan olla ja jääda ausaks.

  5. Jaanus kirjutab:

    Leidsin mõned viited vangide teema kohta:
    http://www.prisontalk.com/forums/
    http://www.thaiprisonlife.com/news/life-behind-bars-in-bangkoks-notorious-klong-prem-prison/
    http://www.thai-blogs.com/2008/10/25/contact-visit-at-a-thai-prison/
    http://www.thaiprisonlife.com/gor/first-day-in-a-thai-prison/
    http://www.thaiprisonlife.com/gor/an-average-day-in-a-thai-prison/

    Eelneva kokkuvõtteks: minu arvates on vangid orjad. Usun, et vang ongi orja uus, moodne nimetus. (Nagu turvalisus, mis enne oli julgeolek; terrorist, kes enne oli rahvavaenlane või demokraatia, mis enne oli kommunism ja veel varem kristlus.) Kuna orjad on ümber nimetatud, siis saavad võimud uhkusega deklareerida, et orjus on kaotatud. Mu meelest ongi kõik inimkonna ja inimeste „saavutused“ ja „areng“ vaid ümbernimetamised.

    Näiteks Taimaal on need modernsed orjad surutud elama niivõrd väikesse ruumi, et tegemist oleks justkui katsega, kui väikest pinda inimene ellujäämiseks vajab. Kas siis 53 vangi 32m2 peale või 3-4 vangi 5m2 alaliselt valgustatud ja valvurite pilgu all olevasse kambrikesse (dushiruum ja käimla sissearvatud) – see teeb ainult ca 1m2 vangi peale, nii et magamine saab paljudel vangidel toimuda vaid ühe külje peal. Selliselt kobaras koos elatakse 24/7 (kuna ka töötamine ja trennitegemine toimub samasuguse asustustihedusega) aastakümneid ja sageli kogu elu.
    Võimud põhjendavad seda vangide äärmist kokkusurumist lisaks rahapuudusele sellega, et selliselt sõna otseses mõttes pead ja jalad koos elades (magades puutuvad ühe vangi jalatallad teise vangi pead ja selle jalatallad omakorda järgmise pead jne) ei saa nad privaatsuse täieliku puudumise tõttu mingit pahandust teha – iga ebasünnis liigutus, paheline lõhn, sõna või saatanlik näoilmegi äratab koheselt valvurite (ja/või kaasvangide) tähelepanu ning saab ka koheselt karistatud. Ja kui sellise lauskontrolli tulemusena vangid ka lausa ingliteks ei muutu, siis on põhjus väga halvas materjalis. Mine vaidle vastu!
    Mõnes vanglas sunnitakse vange ka tööle (või trenniga tegelema), aga mõnes on peaaegu ainuke lubatud vaba aja veetmise vorm tätoveerimine, mida suure igavuse tõttu siis ka ülipõhjalikult teostatud: suur osa vangidest on pealaest kuni varvasteni nii tihedalt mahapestamatute kehajoonistustega kaunistatud, et ainsateks heledateks kohtadeks kehal on näppude ja varvaste küüned :) Kogu seda ilu saavad nad ka hästi eksponeerida, kuna ainsaks riideks on lühikesed püksid (parimal juhul ka särk ja plätud – muud riided s.h. voodiriided aga puuduvad hoopis) – kuid kahjuks ainult kaasvangidele, mitte vastassoo esindajatele. Igasugused kokkupuuted naistega puuduvad. Ning privaatsuse täieliku puudumise tõttu on isegi vägistajad sunnitud elama sündsamalt kui mungad :P

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>