Olen vihane taksonduse peale

Täna viisin oma kassi taas veterinaari juurde. Kontrolli, et kas ta on terve või kas meditsiinilises mõttes on asi paranenud.

Võtsin takso. Jõudsin sihtpunkti, vaatasin et tablool on palju suurem summa kui eelmisel korral sama firma taksoga sõites. Aga enne (seda avastust) olin ma andnud 5 eur, nagu eelmisel korral. Kuid taksojuht andis ühe euro tagasi. Seega sain selle sõidu sama raha eest.

Tabasin ära, mis juhtus. Taksojuht tegi endale musta raha. Ok. Ma sain oma sõidu ära ja mul pole oluline, kes selle raha saab, minu poolt oli kõik jokk. Iga üks ise teab, kuidas raha teenib ja iga firma ise teab, kas ja kuidas oma töötajaid kontrollib. (Taksojuhil oli juba paras ports raha selles sahtlis, kuhu minu viiekas maandus.)

Terve tee rääkis, et kas ma tagasi ka sõidan ja siis rääkis midagi, et kõik taksod on linnas. Ta rääkis vene keele aktsendiga ja ma ei saanud aru, et mida ta mõtles, et kõik taksod on linnas.

Mulle tundus, et ta tahtis, et ma paluks tal oodata ja maksaksin talle siis selle ootamise aja ka kinni. (Mis ta arvas, et olen rikas?!)

Sain kassi ettenäidatud. Meditsiinilises mõttes oli kõik ok. Natuke pean ma teda veel kõpitsema, aga asi oli tunduvalt paranenud.

Helistasin, et tellida takso. Ja mul paluti mitu korda aadress öelda. Ning siis öeldi, et neil pole hetkel vabat taksot, paluti vabandust (teenindajal oli nii alandlik hoiak, ta oli vist harjunud sõimuga). Ma ei osanud midagi öelda. Egas jah. Tänasin ja panin toru ära. (Ei sõimanud, ma ei oska seda. Teenindajana tean, kui nõme mulje minust jääb kui inguma ja virisema hakkan.)

Olen ka selline klinet, kes arvab, et kui ta maksab, siis saab ka kohe. Aga võta näpust, kaup oli otsas. See näitab, et tulus äri, kui niiviisi kliente valitakse ja mõnedest loobutakse.

Tegin järelduse, et see koht, kus ma olin, see oli liiga kaugel, et seda ei teenindata. Tulusam on teha lühikesi otsi kesklinnas. Peale selle tegin järelduse, et kuna on reede ja kell on 15:00, et sellel ajal saabuvad Soomest meie ehitajad ja soome turistid, et taksosid kaugemale ei jätku.

Siis mõtlesin, et taksojuht ütles, et ma olevat tühi kutse teinud. Temal pole sõitu olnud. Mina sattusin musta nimekirja ja tema sai 4 euro võrra rikkamaks. Ok. Edaspidi hakkans eda firmat vältima. Üle-üldse püüan leida teisi lahendusi.

Olin maru vihane. Kirusin mõttes kogu taksondust ja seda teksojuhti ja seda firmat… Kõiki ja kõike. Mõtlesin, et kaeban taksojuhi ülemustele jne… Maksan kätte, et minuga nii ei tehata jne…

Aga mida mina tegin. Olin kuskil kaugel linnast ja kodust. Kass näpu otsas. Rohkem taksode telefoni numbreid polnud, sest olin selle firma teenindusega nii rahul (eelmine kord, andsin isegi jootraha 1 eur), et arvasin, et polegi teisi firmasid vaja. Tagasi polnud mõtet helistada ja teisele numbrile ka mitte.

Sõpru Tallinnas polnud. Polnud mitte kellelegi helistada. Mingi aeg käisin seal kassile konserve ostmas ja seega teadsin, kust peatusest bussi peale minna (et koju saada). Eelmisel korral ei saanud ma aru kuhu poole sõta, kuhupoole jääb kodu jne… Buss sõidab seal ka väga harva. Seal ainult üks buss sõidab.

Egas midagi. Läksin siis bussipeatusess, koos oma kassiga ja ootasin bussi. Nii meeletult kül oli. Tuuli oli ka tugev. Ma ei võtnud kassile ka tekikest kaasa, sest ma ei osanud arvata, et sellisel ajal võiks taksodest puudus tekkida.

Istusin oma 15 minutit väljas. Ise olin nohune, näpud olid jää külmad ja kass lõdises. Tal aeti kõht paljaks, kartsin nii väga, et ta saab külma. Kirusin ennast, et teiste taksofirmade numbrit ei võtnud. Oleks ma korterikaaslasega eelnevalt arutanud, siis võib-olla oleksin saanud paluda teda, aga täna ma ei tahtnud teda segada, sest ta oli tööl. Isegi kui ta oleks saanud tulla, siis usun, et oleks läinud umbes sama palju aega kui bussigagi. Seega otsustasin, et ma teda ei sega.

Bussis üks vanem mees küsis, kas puuris on loom, kas kass. Ja siis ta rääkis enda tütre kassist ja küsis kuhu kass läheb ja kust tuleb. Ja milline on jne. Kõik vaatasid mind nagu ilma imet, nagu tulnukat. Tahtsid näha kassi, aga ta on mul nii häbelik, et läheb puuri taha otsa ja mati alla.

Alguses oli kass vait, aga viimases peatuse vahes ta näugus paar korda. Natuke piinlik oli, aga õnneks tuli minu peatus ja väljusin bussist. Siis pidin veel u 8 minutit jalutama koju. Püüdsin hästi kiiresti kõndida, aga joosta ei saanud, sest oleksin kassi liialt raputanud.

Kass kräunus natuke, aga tuul oli nii vali, et teada (kassi) polnud kuuldagi. Mulle meenus üks luuletus: “Metsavaim” Johann Wolfgang von Goethe. Seal oli käte vahel poeg, aga minul oli puuri sees kass. Aga ma armastan oma kassi väga (nagu see isa oma poega)…

Lõppkokkuvõttes. Mult võeti vaid pool visiiditasu, sest tegu oli kordusvisiidiga, säästsin 6 eurot. Ainult ühe otsa sõitsin taksoga, säästsin 4 või 5 eurot. Oleks hea teenindus olnud, oleksin taas 1 euro jootraha andnud.

Olles ise teenindaja, tean, kui oluline see (jootraha) on. Ja kui häid asju ei tunnustata (koheldakse neid samaväärselt helbade asjadega), siis pole tegijal vahet, kas ta teeb hästi või halvasti, kas ta pingutab või mitte. Kui me tahame, et teenindus paraneks (teenindus on tõesti väga alla käinud), siis tuleb neid väheseid häid teenindajaid kiita, et nad pingutaks ja et teised näeksid, et pingutamine on tulus, et tasub ära. Ja suured muutused hakkavad väikestest ja enne ei saa ju viriseda, kui oled ise midagi teinud (omalt poolt kõik teinud), et asi paraneks. Seega ma ikka püüan väikest viisi mingilgi moel head teenindust tunnustada.

Ma küll sain üsna märkimisväärse säästu, aga mille arvelt. Võib-olla oma kassi tervise arvelt. Enda tervisest on mul kama (mul on mingi masenduse periood peal). Loodan väga, et ma oma kangekaelsuse ja põikpäisuse tõttu kassile liiga ei teinud.

Nüüd tean, et taksondusele ei saan loota. Vähemalt siin Tallinnas mitte. Seega püüan leida muid alternatiivne. Autot ma endale soetada ei taha. Pigem otsin sõpra, kes vajadusel saaks aidata transpordiga. Kes elaks Tallinnas ja oleks kättesaadav.

Sellistel hetkedel mõistan, kui üski ma olen ja kui olulised on sõbrad ja tuttavad. Õnneks või kahjuks neid hetki mul palju ei ole. Ja kui kusagil on mingi puudujääk, siis tuleb kusagil mujal lihtsalt rohkem pingutada.