Ootan kirja. Jah, kellelt… Ükskõik kellelt. Aga kirja ei tule kelleltki.
Võiksin ju ise kirjutada kellelegi. Aga kellele?… Ükskõik kellele… 
Valiksin mingi e-maili aadressi sellise tähtede kombinatsiooniga. Vaene inimene.
Mina ei kirjuta ja ei osti kontakti, sest olen seda väga mitu korda teinud. Ma ei taha olla kellegi “mänguasi”, enesehinnagu upitaja, kellelegi kummardaja… Ei… Mul on sellest kõrini. Minu üle on juba nii palju naerdud, minu naiivsust ja rumalust ära kasutatud, et mulle aitab… Kõrini sellest. Seega mina ühendust ei võta… Ja ootan… Miks see parem on. Ega nagu polegi. Ainus asi on see, et keegi ei tea, et ma ootan. Ma üksi tean, et ootan ja olen rumal “alandlik teener” (“suss”-inimene).
Miks tema ei võta minuga ühendust? Njah. Ma võin mõelda igasuguseid teooriaid välja. Kõige leebem nesit (minu suhtes kõige leebem) on see, et ta kardab mind häirida. Kardab, et tülitab mind, raiskab mu aega, pahandab mind…
Aga võib olla, et tal on midagi paremat teha. Et minuga tegeleb (kontakteerub) ta ainult siis, kui tal pole mitte midagi teha. Kui tal on igav ja ta vajab kedagi, kes tema aega sisustaks. Ja mina ootan ja ootan ning kui ta ühendust võtab, siis olen nagu valvel kutsikas, liputan saba ja olen üli-happy. Kuidas nüüd see olukord parem on sellest “suss” olemisest? Ega ei olegi.
Kõige õigem oleks see ootamine ära lõpetada. Aga ma ei oska. Olen püüdnud end õppimisse uputada, aga enam ei jaksa. Mõõt on täis. Mul on õppimisest üledoos. Ise sundides ei suuda enam.
Teine võimalus on otsida endale mingi hobi, mingi meeldiv tegevus. Aga mida? Mulle meeldib nii palju asju teha, et ma ei oska kohe kuidagi valida. Samas mõndasid asju on raske teostada. Nt ilusat pilti joonistada. Ilus pilt ei tule käsupeale, vahel läheb ju sassi. Aga ma ei taha ükskõik, millist pilti joonistada, tahan just ilusat pilti joonistada. Siis tahaks kedagi kallistada ja suudelda. Aga siin ka pole ükskõik keda. Võiksin ju oma kassi kallistada (teengi seda), kuid see pole ikka see. Tahaksin jalutada, nt mererannas käest kinni, vestelda terve öö (ei millestki), tahaksin olla rõõmus ja õnnelik… Aga kuidas?
Ja siis inimesed ütlevad, et neil on suur mure ja selleks on raha. Aga rahaga on lihtne, igaüks teab, kust seda saab ja kuidas (iseasi on see, kes kui palju ja millise summa eest on nõus võtma riske).
Aga kui inimene tahab olla õnnelik või tahab mitte oodata, siis seda on palju raske teostada. Mina nt ei tea, kuidas seda saavutada. Mul ei ole nuppu, millele vajutades ma muutuks õnnelikuks.
Pole ka sellist nuppu, mis muudaks mu ratsionaalseks ja produktiivseks. Või nuppu, mis pankes mind langetama ainult õigeid otsuseid… Need on ikka suured mured…
Aga tegelikult on kell palju. Tuleks magama minna.
Aga hakka ise inimesi ära kasutama…
Olen kuulnud, et palju lihtsam olla isekas. “Ma pean olema isekas. Enda pärast.” Kelle pärast siis veel?
Ma mõtlen veel sellele. Olen mõistnud, et natuke tuleks olla isekas, kuid mõtisklen just selle üle, et kui palju olla isekas. Või kuidas ära tunda, et olen isekusega juba liiale läinud.
Eks seda piiri on raske tunnetada…Õigemini omama oskust olla kõiges tasakaalukas, on pea sama, kui olla kõiges parim..
Do be on not do be?
Kui isekusega liiale minna, siis noh, kõik oleneb inimesest, aga enamus annavad sellest ühel või teisel moel ju teada… Ja see tavaliselt isekusega liiale läinud inimesele ei meeldi…Muidugi vast vaikimine ja eemaldumine võib kõige populaarsem variant olla. Raske öelda.