Mul ei ole elu…

Jah. Mul ei ole elu. Kool, kodu ja kass. Nüüd veel ema äri ka, kuid ikkagi. Ei ole elu. Kuid ma ei kurda.

Noh… Kurdan selle üle, et öösel ei saanud magada. Mõtlesin tänase eksami peale. Siis homse Tartusse minemise peale ja vanaema juurde minemise peale ja emaga äritegemise peale… Ja varajasteks hommikutundideks olin ma end nii paanikasse suutnud ajada, et und lihsalt ei tulnud. Siis mingi hetk nagu lihased lõdvestusid ja hakkas hea. Kuid siis mu kass oksendas. Kell 1:30 ajal. Egas midagi hakkasin koristama.

Siis läksin uuesti voodisse. Panin igaksjuhuks kella hilisemaks helisema. Tavapärase 7:00 asemel 8:15. Kuid kell 7:13 oksendas kass uuesti ja seda juba mu voodisse. Pidin kiiresti reageerima. Tundus, et magama pole enam mõtet jääda…

Kuid üldiselt mul elu pole. Ma toitun klatšist. Olen torkinud oma korerikaaslast, et kuulda temalt midagi pikantset, kuid ta on mees, mis mees… ei räägi.

Kuid ünneks on mul naabritega vedanud. Noorpaar, kellel on laps tulemas. Tundub, et nende esimene. Terve hommiku on mees karjunud ja naine nutnud. Kui naine karjus, et palun ära tee, ma saan haiget… Siis tekkis kõhe, mõtlesin, et äkki peaksin sekkuma. Aga tundus, et ei pidanud.

Ja siis mõtlesin, et kunagi oli mul ka mees. Oi kuidas me vaidlesime ja tülitsesime. Naabrite tülis kõlas “ma ju ei joo igapäev”. Aga mul oma toonase elukaaslasega selle teemalist tüli polnud. Seda ma ei saanud talle õnneks või kahjuks ette heita. Aga muid asju oli ikka.

Viimastel päevadel olen unistanud mehest (elukaaslasest). Kallistustest ja jutustamistest ja jalutamistest. Kuid see naabrite tüli tõi meelde selle armastuse n-ö pahupoole. Jah, täna ma olen õnnelik, et olen üksi, koos kassiga. Ei, ma kohe üldse ei taha meest.

Muidugi ma mõtlen, et nüüd olen ma targem ja tühistest asjadest suurt numbrit ei tee. Aga asjas sees olles on pilt ju hoopis teistsugune.

Olen siin analüüsinud naabrite tüli. Tuleb mainida, et seinad kostuvad siin kohe väga hästi läbi… Mees on üsna dominantne. Ja mühakas. Ma nii kardan, et satun sellise otsa. Neil on ka laps tulemas, kuid see paneb ju nad veel eriti kokku. Tundub, et naine on tohutult allasurutud ja seega tekivad pinged ning siis ühel hetkel tulevad need pinged temast välja, siis on tüli, kuid pärast läheb kõik samamoodi edasi.

Samas ma mõistan seda meest ka. Tõesti on paha kodus olla, kui igal vabal päeval näägutatakse, pahandatakse, tõstetakse mingid probleemid üles. On ju terve nädal kõvasti tööd tehtud ja siis tahaks lihsalt puhata, aga ei saa.

Ühesõnaga, kodu on muudetud mehe jaoks ebameeldivaks kohaks ja mees väldib seda… Olen ka ise seda suutnud. St kodu mehe jaoks ebameeldivaks teha.

Ma tean, et tülide põhjus ja see kurjajuur on armastus. Ma tean, et minu kooselus oleksid need tülid ära jäänud kui ma poleks hoolinud ega armastanud. Nüüd, kui ma elan koos koretikaaslasega, meil pole armastust, kuid ikkagi oleme erinevast soost ja jagame eluruume, siis meil pole tülisid.

Kui palju ta joob. Pole minu asi. Kus ta käib, pole minu asi. Kaua ta väljas on, pole minu asi… Mul on totaalselt suva. Kes talle helistab… Taas, pole minu asi… Natuke huvitab, sest olen uudishimulik, kuid see ei häiri mind. Ja kui ma ei saa teada, siis elan edasi. Kusjuures ma ei tee ka midagi, et teada, saada, kes helistab ja miks helistab.

Kui ta läheb välja, siis mind ei huvita. Ma ei küsi kunagi, kuhu ta läheb, kauks läheb ja kuna tuleb… Kuigi tuleb mainida, et tema vahel küsib. Võib-olla inertsist või uudishimust. Aga mul pole midagi varjata, kui küsib, siis vastan… Hästi harjumatu on see, et kui ütlen, et lähen poodi, siis küsib ta, et mida ma ostan… Ma ei oska kunagi sellele vastata. Ma ei usu, et teda huvitab mu poenimekiri, kuigi ma võiksin selle talle ette lugeda. Aga ma ei saa kunagi aru, mis teda huvitab ja ma ei oska selles olukorras ka midagi küsida. St täpsustavaid küsimusi küsida.

Vahel ma natuke ootan teda koju. Ma ei tea. Võib-olla selle pärast, et tahaks suhelda. Aga siis ta tuleb ja ei räägi midagi põnevat. (Olen natuke pettunud.) Naisega koos elades oleks põnevam. Need klatšivad ja tekitavad draamasid ja võimendavad olukordi. Samas oleks siis elu palju stressi rohkem. Seega on mul väga hea meel, et elan koos meesterahavaga ja et mul on sellised värvikad naabrid.

Ja mul on kohutavalt piinlik nende draamade pärast, mida on pidanud kuulma mu vennad ja kunagised naabrid, siis kui ma elasin koos mehega, keda armastasin. Tuhat vabandust neile. Kuigi nad seda ei kuule. Ega ma ei tahagi, et see nendeni jõuaks. Ma olen see jäine ja külm eestlane, kes vabandab sosinal ja tuulde. Avalikult ei tunnista oma vigu, vaid raiab vastu, et on kõik õigesti teinud.

Sportlikust huvist. Ei tea, kas ma nüüd oleksin parem naine kui varem? Peaks mingi testi tegema… Aga jah… Mul pole ju seda algust punkti, seda baasi, millega võrrelda. Ehk siis, ma ei tea, milline naine ma olin. Olen suures osas kõik nagu unustanud. See pole just asi/elu, mida mäletada tahaks.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

9 kommentaari postitusele Mul ei ole elu…

  1. Roland kirjutab:

    Nt millised on need “tühjad” asjad, mis näägutama võiks panna?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Noo.. minu puhul seda näägutamist oli natuke vähem. Pigem oli nagu etteheide ja niisama nähvamine. Nt soovisin, et mees oleks rohkem minuga koos, et selline pingutamine tööl ei tasu ennast ära. Siis oli veel armukadedus ja .. sarkasm ja kohati ka mõnitasin teda… Ma tegin nalja, aga kohati võis olla raske aru saada, kas teen nalja või mõtlen tõsiselt. minu poolset kiitust ja tunnustust oli väga vähe.
      Siis ka need keelud… Ära nürista oma ajusid mõttetute mängimistega, telekat me ei osta, kiiremat internetti pole vaja, need sõbrad on halvad, neist hoiad sa eemale jne…
      Ma ise mõtlen, et viga oli hääletoonis ja sõnades. Need väiksed arusaamatused oleks saanud vaikselt selgeks rääkida. Ja näiteks pärast pikka tööpäeva poleks olnud vaja öelda, kus sa nii kaua olid, miks sa nii kaua tööl olid, vaid pigem oleksin võinud väljendada oma rõõmu, et lõpuks kallis mees koju jõudis.
      Aga olen märganud teiste naiste poolt näägutamist (oma mehe kallal): nt sa ei suuda mulle võimalda nii mugavat elu nagu naabrimees oma naisele, sa jood liiga palju alkoholi, sa oled pidevalt sõpradega väljas, sa ei vii mind kunagi välja õhtustama, vaata, mis autoga sa sõidad, sa ei märka kunagi mind, aga teised mehed ütlevad mulle ilusaid komplimente…
      Ma ei tea, kas ma suutsin selle pildi edasi anda…
      Aga need ajendisd:… (ma ei lugenud kohe koraalikult)… Pettumus (mis oli omakorda tingitud liialt suurest ootusest), teinekord sai end mitu nädalat tagasi hoitud, kuid siis nädalalõpus sai end välja elatud… Nt mingisugune lubadus, mis jäi mingil pühjusel tegemata.. nt jalutamine või väljasõit või kahekesi koos olemine… Või kella 17-ks koju jõudmine…
      Tegelt ma eriti ei mäletagi. See on vaid väga pisike osa kõigest…

  2. Jaanus kirjutab:

    Kunagi ütles üks mu sõber, et selle kõige kohta, mis meie, inimestega, tehtud on, on meis veel üllatavalt palju elu ja eluõnne. Nüüd sinu hingedepäevast blogisissekannet lugedes tuli see ütlus taas meelde ja samuti üks samateemaline vana teatritükk “Vana maja”: http://etv2.err.ee/videod/teater/4c56b5aa-9925-4e6f-8909-edf05c09a865

  3. Roland kirjutab:

    Mul on tunne jäänud, et oled liiga enesekriitiline blogis, et seda kirjeldust usutavana ma saaksin võtta Sinust :P

    Muidugi, kui midagi jääb kriipima ja siis kuhjub ja kuhjub, siis see plahvatus ka tuleb.

  4. Avatar minny minny kirjutab:

    Jah.. selle vaatamine võtab mul palju aega, sest internet on väga aeglane. Aga siiski põnev tükk. Kuidas sa selle leidsid?
    Seda vaadates mõtlen, et kui paljust ma veel olen ilma jäänud.

  5. Jaanus kirjutab:

    Tead, ta tuli ise minu juurde. Ja tuli selleks, et jääda – jube hea tükk mu meelest väga väga mitmes mõttes…

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Vaatasin seda näidendit. Kuigi see võttis väga palju aega mu elust. Tõesti oli selles väga palju. Lõpp oli nii kurb. See tüdruk, kellest sai näitleja. Meenutas natuke mind. Väga sarnane minu ja mu eksi loo lõpule. Kuid ma väga loodan, et tema elab veel, kusagil õnnelikult oma väikse perega.
      Ja siis seda tavalist elu, sellistes perekondades, kus pereisa joob ja peksab oma naist.
      Võib-olla vaatan kunagi veel seda.
      Aga suur tänu, et jagasid minuga seda leidu.

  6. Jaanus kirjutab:

    Lahe! Vaatan seda näidendit ka täna ja seekord hakkab ta läbi sinu minu jaoks veelgi rohkem elama.

    Selle näidendi vaatamine aitab mul paremini aru saada paljudest inimestest, kellega elu jooksul kokkupuutumist olnud.

Leave a Reply to Jaanus Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>