Noored on hukas

Sattusin ühe artikli peale. http://www.tarbija24.ee/2587316/noored-muujad-soimavad-facebookis-oma-kliente

Olen ka klienditeenindajana töötanud, kuid minu arust on kusagil ka piirid. Õige ja vale, maitsekas ja maitsetu – see kõik on tunnetuse küsimus. Aga minul tõusid ihukarvad püsti seda lugedes.

Esmalt see, et sõimati paksusk. Teema kehakaal… jah, minu nõrk koht. Ma häbenen oma keha ja nüüd on kohe hirm sattuda sellise klienditeenindaga otsa. Ma ei mõista, kuidas mõni saab nii peenike olla… Tegelt mõistan, neil on teised prioriteedid… Räägitakse, et nälgimise tulemusel hakkab keha tarbima oma rakke, ka aju rakke ja seetõttu ongi tihti peenikesed inimesed rumalad. Just sellised pöörase eluviisiga neiud.

On võimalik pühenduda ka tervislikule toitumisele ja trennile, kuid siis tuleb selle arvelt mõnedest muudest asjadest loobuda. Nt pidutsemised, mõnel määral õppimine… Iga inimne teeb ise oma valikud ja püstitab eesmärgid ja seab paika prioriteedid.. Aga see selleks..

Aga teine asi, mis läbi kõlas. Tütarlaps müüb jäätis ja siis hakkab oma kaupa maha tegema. Rasvane ja kunstlikke säilitusaineid täis. Ma mõtlen, et kas see tütarlaps ise ka aru on saanud, kust tema palk tuleb. Ma tean, et tööd on raske leida ja tuleb igasuguseid kompromisse teha (oma soovide ja unistustega), aga müüa midagi, millesse ise ei usu või millesse suhtutakse nii negatiivselt. Karta on, et müük seal küll ei edenenud.

See ettevõte, kus ma töötasin, on seadnud prioriteediks madala hinna. Jah, nad küll räägivad, et pakuvad kvaliteeti, kuid olgem ausad. Ma ei usu sellesse, et odava raha eest saab kvaliteeti. Ka koolis räägiti seda. Muidugi, asi on paremuse poole liikunud, nüüd need tooted vähemalt püsivad koos ja neid saab kasutada rohkem kui üks kord.

Meil oli ka töötajaid, kes nendesse toodetesse ei uskunud. Nad said müügiga hakkama, aga neil tekkis iseendaga konflikt. Nad valetasid kliendile… Kuna neil oli enda sees konflikt, siis töötamine oli neile vastumeelne. Mina olen püüdnud keskenduda toote positiivsetele omadustele ja kliendivajadusele. Toode on odav ja näeb väga omapärane välja, mõningad puudused on, kuid kliendi nende vajaduste rahuldamisel need puudused kasutamist takistavaks ei osutu.

Ma ei saanud oma lähenemist väga palju rakendada, sest ma ei tundnud seda kaupa piisavalt. Viie kuuga ei suutnud ma kõiki neid asju ja nende omadusi endale selgeks teha. Ka pole turundus ja müük just see, mida ma teha tahaksin ja milles enda oskusi arendada sooviskin. Seega polnud ka mina just briljantne töötaja. Samas leidus ka seal minust hullemaid, kehvemaid.

See on ikka tohutu ressurss, mis läheb raisku, kui palgatakse vale inimene. Ja ettevõttele toob tohutult palju kasu inimene, kes armastab oma tööd ja tahab ning oskab seda. Ta võib-olla ei oska võõrkeeli, võib-olla ei oska ta teistega suhelda, kuid ta suudab ühes ajaühikus palju rohkem andmeid sisse trükkida ja seda palju vähemate vigadega. Kuid väga vähesed ettevõtted leiavad ja palkavad selliseid talente. Nad võtavad ette CV-d vaatavad harisdust, keeletaset ja siis katsetavad, kas nad tööga hakkama saavad ja kõik. Kuid nad ei mõõda tehtavat tööd. Nad ei mõõda, kui palju üks või teine inimene suudab ajaühikus toota, vaid otsuse langetamisel saab oluliseks keelteoskus. Siis tekibki küsimus, et kas toodetakse keeli, kontakte või tegeletakse raamatupidamisega (nagu ettevõtte tutvustuses kirjas).

Kunagi üks õppejõud oli olnud mingil täienduskoolitusel. Seal räägiti töötajate motiveerimisest. Ja siis üks inimene küsis, et kuidas motiveerida leiutajat, teadlast (neid labori inimesi, kes püüavad luua, midagi uut). Ja seal oli üks raamatupidaja, kes tegeles sellises ettevõttes (oli vist mingi farmaatsiatööstuse ettevõte), ta ütles, et see on imelihtne: anna neile diivan, mänguasjad (kemikaalid, katseklaasid) ja arvuti ning nad on rahul. Ei midagi kõrgest palgast, lisatasudest, välisreisidest. Nad on oma-ala fanaatikud, nad armastavad seda, mida nad teevad ja nad tahavad seda teha. Sellisel juhul muutub see palk tööga kaasnevaks nähtuseks. (Nagu kunstnike puhulgi ju.)

Minu õppejõus Jaan Alver ütles, et Jaapanis lähenemine teine kui Euroopas. Mul meil räägitakse, et ettevõtte peab maksimeerima kasumit (aksionäride rikkust) ja see on peamine, siis Jaapanis on oluline, et töötajad oleksid rahul ja teeksid seda, mis neile meeldiks, et kliendis oleksid rahul ja kui kõik see on saavutatud, siis kasum on selle kõigega kaasnev nähtus. Nad keskenduvad töötajale ja kliendile, kuid ei mõtle kasumile üldse.

Üks huvitav ütlus on ka seal hommikumaades. “Pole vahet, mis värvi see kass on, vaid oluline on see, et ta hiiri püüaks.” Seda ütles ka prof. Jaan Alver. Samas kehtib see ju ka töötaja valikul. Pole oluline, kui palju tal kraade on või kui paljusid keeli ta oskab. Oluline on see, et ta toodaks võimalikult palju ja kvaliteetset toodet/teenust ajaühikus. (See on lihtsustadud mõte, sest tegelikult rohkem ei ole alati parem ja vahel tuleb keskenduda pigem õigeaegsusele, kui kvantiteedile/kogusele).

Nüüd alguse juurde tagasi. Võib-olla olen ma vanaks jäänud, kuid kohati tundub, et empaatiavõime on kadumas. Võib-olla see arvuti värk ja smile‘dega suhtlemine. Hea on see, et nad väljendavad ennast, kuid nad ei tundu arvestavat oma sõnade tagajärjega. Ja vahel teevad sõnad palju rohkem haiget ja kahju kui teod.

Tegelikult ma ei tahaks öelda, et noored on hukas. Olen ka ise noor olnud ja ka nüüd olen pidanud kuulma sõimu noorte aadressil, kui olen lävinud endast vanemate inimestega. Kindlasti on ka teistsuguseid, kuid need “mõtlematute sõnade loopijad”on jäänud lihtsalt rohkem silma. Nad on kuidagi rohkem nähtaval.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>