Nördimus

Nii paljud ütlesid, et kindlasti mine edasi õppima ja lubasid toetada, aga kui abi vajan, siis kaotakse ära või öeldakse, et hetkel ei saa aidata või antakse segaseid vihjeid, et ei saa aidata.

Tean, ey inimesed veavad alt, aga iga kord tundub see nii ootamatu. Või… Ma püüan ise hakkama saada ja kui ma abi küsin, siis ongi mul abi vaja. Oma naiivsuses usus, et ma saan abi. Aga ikka veatakse mind alt. Minu esimene reakstioon on paanika, et mis siis nüüd saab. Aga kui see üle läheb, siis tuleb selline kibe naeratus. Arusaam, et inimesi ei saa ega või usaldada ja hakkan ise väljapääsusid otsima.

Alati on vähemalt kaks võimalust: (1) elada edasi ja vaadata mis saab või (2) anda alla ja hävitada end. Või siis (1) liikuda edasi või (2) mitte midagi teha (seista paigal või käia n-ö alla).

Variant kaks on liiga lihtne ja üldiselt võtab ära võimaluse tada saamaks, mis oleks juhtunud, kui oleksin midagi teinud. Seega valin ma variant ühe. Ja võtan seda elu nagu mängu. Mängin seda nii kaua, kuni kõik mu n-ö elus on otsas, vaatan, mis levelile ma jõuan. Seal juures “üle mõistuse” suuri riske ei võta, sest mõtlematu risk/tegu on sama, mis variant kaks… Vähemalt liigub sinna suunas.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>