Täna nägin unes väga halba und. Viimasel ajal näen üldse palju und. Öö jooksul isegi kolm tükki. Ei ole viitsinud neid hommikul meenutada, sega need kaovad. Aga tänane uni oli nii õudne, et … Mõtlesin, et kas kirjutan selle siia või mitte.
Otsustasin, et kirjutan. Kuid nõrganärvilistel soovitan seda mitte lugeda.
Unes olid head ja halvad. Nagu põnevusfilmides. Halba poolt esindas üks tugeva kehaehitusega, natuke tüse, kiilakas mees. Ta kehahoiak oli selline nagu autismi põdevatel inimestel. Ta oli suur ja tugev. Tundus, et tal oli palju raha ja see oli põhjus, miks ta ei olnud vaimuhaiglas.
Tal olid ihukaitsjad ja muud kompanjonid. Ta sõitis mingi uhke autoga, kord oli see limusiin ja mingi hetk oli tegemist kabrioletiga. Teda ümbritsesid paljud naised. Sellised prostituudi moega naised (luksus-prostituudid), kuid väga rumalad. Muidugi olidd need tüdrukud blondid, st heledate juustega. Neil olid pikad lokkis heledad juuksed, kuid juuksed olid värvitud.
Mina olin selles unes nagu mees. Selline kangelane. Musklis ja nägus ja esindasin seda head poolt. Neid häid oli veel… Meid oli vist kokku neli. Kusjuures ühte inimest pidime me kaitsma. Ka mingit meesterahavast. Rikas ja natuke vähem kangelane, tundus, et tal oskas vähem neid võitlusvõtteid.
Need halvad okupeerisid meie (heade) limusiini. Klaasid olid mustad, seega me ei näinud, et sisu oli muutunud või et seal need halvad sees istusid. Meie kaitstav ja üks meie hulgast läksid limusiini juurde, tegid ukse lahti, nägid, et võõrad on sees. Hakkasid eemalduma, kuid nad tõmmati autosse.
Mina olin nagu kaugel, kuidagi nagu vaatleja. Teadsin, et teised on sees ja nägin kõike, kuid teha ei saanud midagi. Nagu TV-d vaatav inimene.
Siis hakkasin ma nägema, mis autos toimus. Need kaksikud blondiinud olid tugevalt klammerdunud selle halva mehe ümber. Selline labutsemine toimus.
Siis jõudsime ühte väiksesse majja. Selline, nagu ehutussoojak. Kitsas oli, kuid seal oli palju inimesi. Need kaksikud, see halb, tema ihukaitsjad ja siis meie kaks meest. Ma ei mäleta, mis meie meestest sai. Ma olin nagu vaatleja, kuid seekord olin ma nagu ka osaleja. Kuid selline kartlik, arg… ei mäleta, kas olin nüüd naise või mehe rollis. (Arvan, et olin selle rikka kaitstava rollis, meie hea tegelene).
Nüüd see õudne koht. Ma nägin, kuidas see halb mees pussnoaga saeb ühel kaksikul pead maha. Verd oli palju ja nuga eriti ei lõiganud. See kaksik, kellel pead maha võeti… Ta nagu ei karjunud valust ega midagi. Tundus, et ta oli mingi aine mõju all ja võib-olla ka šokis. Teine kaksik silitas esimese kätt. Tundus, et ta püüab esimese olemist kuidagi mugavamaks muuta, kuid hämmastav oli see, et ta ei aidanud, ei karjunud ega nutnud. Ta nagu ei saanud aru, et ta õde tapetakse. Ta tundus ikka täiesti rumal, ka nagu puudega…
See mees, kes seda tegi. Tundus, et tal oli haigus hoog peal. Ei tundunud vihane ega midagi. Lihtsalt… nagu mängis… Aga tema pilk oli kuidagi nagu.. tühi… Reaalsusest kaugel…
Ja siis, mina põgenesin ära. Jooksin sealt välja… Maantee oli seal lähedal, kuid linn oli üsna kaugel. Liiklus oli tihe, püüdsin auto peale hääletada. Natuke tundsin kergendust, sest oletasin, et nii rahvarohkes kohas keegi ikka appi tuleb kui asi kriitiliseks muutub… (Kuid tegelikult ei pruugi see ju nii olla.)
Ma ei tea, miks ma sellist und nägin. Pole ma ju TV-d vaadanud jupp aega… Üks tuttav näitas mulle pea maha raiumise videot (juba väga ammu), see oli nagu mu unenäos. Aga miks see alles nüüd avaldus. Ma pole sellele mõelnudki. Mõtlen vaid koolile ja õppimisel.. ja nüüd selline unenägu.
Ei tea, kas ma olen puhanud? Ei ole… ja täna on koolis pikk päev… Edu mulle..